Heips!
Tavaliselt tuleb aasta lõpus, enne jõule meeletu masendus peale.
Enamus minu tutvusringkonna inimesi teab, et ma ei salli jõulusid ja see on minu jaoks täiesti mõttetu püha.
Kuid sellel aastal on kõik kuidagi teisti. Ma isegi ootan natuke jõule.
Tavaliselt muutun ma jõulude eel tujukaks ja paljud asjad tunduvad nii mõttetud ja pealesurutud (nagu näiteks kingituste tegemine ja see meeletu söömine ning kohustuslikud istumised laua taga, kodude kaunistamine).
Sellel aastal on aga jah on kõik kuidagi teisti.
Ma ootan seda aega, mil saaks maale, kus on toas megamõnus toidulõhn ja särav kuusepuu. Ma ootan seda, kui saab istuda suure laua taha, süüa verivorste ja hapukapsast. Vaadata, kuidas sült iga minutiga aina vedelamaks soojas toas läheb. Tõsta endale taldrikule kuldkollast kõrvitsat ja kartulisalatit aina juurde ja juurde. Ulatada kätt sinepi ja pohlamoosi järele ning hiljem siis kõhu väljavenides ägisedes voodi peale pikali visata ja vaatamata sellele, et kõht on nii täis koorida mandariine ja neid piparkookidega vaheldusmisi suhu pista.
Ja isegi jõulukingitusi tahan ma see aasta hea meelega ostma minna. Ma kohe ootan seda päeva, mil ma saan suured poodi minna ja osta igasugust träni kokku, mis tol hetkel tundub nii vajalik olevat.
Ja jõulukaartide kirjutamist ootan ma ka.
Ning mis kõige uskumatum on, on see,et ma tunnen, kuidas ma tahaksin tuba kaunistada. Igasugused valgustused ja isetehtud kaunistused tunduvad see aasta kuidagi nii ägedad olevt, ja mu käed täitsa sügelevad selle järgi, et tahan ka, tahan ka neid teha.
Ma ei tea, kas see suur ootusärevus tuleb nüüd sellest, et ma olen kodust nii eemal, hinges on koduigatsus ja nii väga tahaks juba seal olla.
Või tuleb see sellest, et mu pangakaart näitab üsna ümmargust nulli ja ma tean, et eriti suuri kingitusi ma teha ei saagi.
Või on asi seotud hoopis sellega, et siin võõras kohas ja mitte midagi omades ei olegi mul väga võimalusi tuba kaunistada ja jõuluasju , sööke valmistada kuid ma tean, et koju sõites on need võimalused mul kõik olemas.
Või tuleb see sellest, et minu elus on siiski mingil määral uus lehekülg pööratud ja kõik on justkui uus ning ma tean, et uuest aastat muutub mu elu veelgi rohkem ning nüüd on aeg ikka päris täiskasvanuks saada.
Igatahes tunnen ma sellel aastal, et ma ootan jõule ja naudin neid tulukesi, mis linnapildi nii imeliseks muudavad.
Kuidagi eriliselt soe tunne on minu sees mõeldes sellele, et nädalake veel ja ma saan koju ning seal olles saan ma kohata endale kõige kallemaid inimesi ja öelda neile, et nii hea on nendega koos olla. Ning seekord tuleb see tõesti südamest!
Katike
No comments:
Post a Comment