Heips!
Täna hommikul oli nii mõnus ärgata, sest üle mitme päeva oli taaskord maa valge ja lund aina sadas juurde.
Mõnus!
Lootsin siin salamisi, et aasta lõpus saan kõik oma paberid Soomes korda ja saan rahuliku südamega pühi tähistada ning uuel aastal uue hooga kõigega pihta hakata. Nii ehk olekski läinud, kuid reede oli ju 13 ja kõik lendas vastu taevast.
Ehk siis minu 13.reede algas hommikul juba peavaluga.
Peavalu põhjustas neljapäeva öine torm, mis ei lasknud magada ning kogu aeg oli hirm, et meie 7 korrusel asuval korteril lendavad lihtsalt aknad eest.
Nii kui mul silm kinni läks ja uni hakkas tulema, kuulsin meeletut tuulehoogu ja akende värisemist. Mingi aeg jäin ma küll magama, kuid ärgates oli tunne, nagu oleks mingit rasket tööd öö otsa teinud.
Lootuses, et minu peavalu läheb kohe üle ja päev muutub ilusaks ning, et ehk tuleb mulle mõni positiivne kiri, ootasime hetke, mil ukseavast post sisse potsatab.
Ja jehuu, peagi käis kolks ja post oli toas ning minu nimele oli kiri.
Kuna minu soome keel on,nagu ta on, püüdsin siiski lugeda, mis seal kirjas on. Oma aru natukesega sain aru, et see vist ei ole positiivsete uudistega kiri. Ning hiljem, kui targemad inimesed mulle appi tulid, selguski, et kiri sisaldab halgu uudiseid.
Ehk siis, see viimane asi, mida mul vaja oli, et kõik asjad korda saaksid, oli nüüd tarkade inimeste poolt tagasi lükatud, negatiivse vastusega.
Kõige rohkem selle negatiivse otsuse puhul tegi haiget ja tekitas küsimärke see, et mees kes aitas meil asutuses avaldust täita, ütles, et kõik on korras ja tema arust tuleb positiivne otsus.Ja nüüd siis järsku ei?
Sel hetkel jooksis mul ikka kõik kokku. Kõik need 3-4 kuud, mis ma siin olen jooksnud ühest kohast teise ja mõelnud ja soovinud, ja üritanud, et kõik õnnestuks, on nüüd siis vastu taevast või?
Siis tekkis mul küll tunne, et nüüd vist tuleb tõesti asjad kokku pakkida ja kodumaale tagasi minna, sest mina enam ei viitsi ja ei jõua...
Kuid, tänaseks olen ma jälle jõudu ja jonni täis ning ei ole nõus loobuma!
Homseks on meil olemas juba plaan, millise asutuse ukse taha tuleb kõigepealt minna ning kuhu seejärel edasi oma murega pöörduda.
Ja praegu on küll mul nii palju jõudu, et vajadusel liigutaks kas või mõne mäe paigast.
Pealegi kõik,mis ei tapa teeb ju tugevaks ja oi kui tugev ma varsti olen!!!
Katike
No comments:
Post a Comment