Käisin kirikus

Heips!

Mitu päeva pole enam ma enam kirjutanud, ei teagi kohe miks.

Täna siis kirjutan sellest, kuidas ma sain selgust, et patud, mis ma elus korda saatnud olen, ei olegi nii hullud kui arvasin.

Ehk siis, öeldakse ju, et kui patune inimene kirikusse läheb, et siis võib kirik kokku kukkuda nende pattude alla. Õnneks minu patud ei pannud  ühtegi kirikukivi isegi mitte värisema.

Käisime teisipäeval siin lähedal asuvas kirikus jõulukontserdil. 

Muidu me ehk poleks läinudki, kuid kuna kortserdi andis Helen Adamson (tuntuks saanud oma lauluga "Kallis, kas tead.."), siis pakkisime ennast õhtul riidesse ja jalutasime läbi lumise linna kiriku poole.  Nii mõnus oli jalutad, kõik oli valge ja ilus.

Kuigi kontserti alguseni oli peaaegu tund aega jäänud, olid paremd kohad juba kirikus võetud ning lõpuks istus meid seal ligi 200 inimest. Kuna kontsert oligi mõeldud eestlastele, siis saalis oli ainult 5-6 soomlast ja ülejäänud olid kõik kallid kaasmaalased.

Kontserdiga jäin ma igati rahule ning peale seda, magasin ma kohe väga hästi sellel öösel. Järelikult tasub ikka oma hinge eest vahepeal hoolt ka kanda.

Millega ma aga rahul ei olnud ja mis vahepeal mul lausa keskendumist segas, olid lapsed.

Mul ei ole mitte midagi laste vastu, lapsed on vahvad ja toredad, kuid kurjaks teevad mind kasvatamata lapsed. 

Näiteks oli seal üks poiss, kes ronis teisele korrusele viivatel trepi käetugedel. Ja lisaks ronimisele ja kõõlumisele arvas ta, et need on suurepärased istekohad talle.  Ja nii ta siis oligi seal. Tema ema aga vaatas südamerahuga kontsertit ega lasknud küll ennast sellest häirima, et tema laps kuskil kõõlub. 

 Jubee!

Lisaks sellele, ei osanud ei see laps ega ka tema õde vaikselt trepist üles, alla kõndida vaid ikka täistallaga ja nii kõvasti, et kõik kuuleksid.

Kuna istusin vahekäigu lähedal, nägin terve kontserdi aja, mis toimus ka vahekäigus

Nimelt olid seal kaks, vahel kolm last, kes pidevalt filmisid seda kontsertit oma nutitelefonidega.

 Nad isegi ei vaadanud kordagi selle laulja poole niisama, vaid ikka läbi oma telefoni. Ning oleks nad siis teda filminud kuskilt natuke kaugemalt, ei, nemad ronisid kohe lava ette, peaaegu, et laulja varvaste juurde, sinna kust juhtmed jooksid ja siis istusid  südame rahuga sinna maha ning muudkui filmisid.

Noh, mina vanaegne inimene, nagu ma olen, leian, et see ei ole ka jälle õige käitumisviis.

Kuid seal samas minu ees istus üks ema oma 1,5 aastase põnniga ja see laps ei teinud kordagi kisa terve kontserdi aja. Ta istus emme süles ja naeratas talle ning vaatas, mis ümberringi toimub. Nii, et kõik head lapsed ei olegi veel kadunud!

Aga noh, eks see vist ongi nii, et teiste laste käitumises ja ka teiste inimeste käitumises näeme me alati vigu, kuid meie endi lapsed ja me ise oleme peaaegu alati ideaalsed.

Et siis teise silmas näeme pindu, kuid enda silmas ei näe palkigi, nagu vanasõna ütleb.

Katike