Ahoi!
Ma imetlen neid inimesi, kes kukuvad kõrgelt ning suudavad ennast siiski uuesti püsti ajada ja eluga edasi minna.
Lugedes ja kuuldes nende inimest eludest, olen alati mõelnud, et vot nemad on küll ühed suured eeskujud meile kõigile, sest pahatihti vingume ja viriseme me nii väikeste asjade pärast ega oskagi väärtustada seda, mis meil alles on ning ammugi ei tule me sel hetkel selle peale, et tegelikult võiksid ju asjad veelgi hullemad olla ning kindlasti ka kellelgi on.
Kindlasti on need inimesed palju tugevamad ja enesekindlamad, kes on ennast uuesti jalule saanud. Minu meelet on sellega juba nende elutöö tehtud. Kaotades kõik ja saavutada uuesti inimväärne elu ning veel nii, et lisaks sirgele seljale on neil ka naeratus näol, millega nad elus nüüd edasi lähevad on tõeliselt imetlusväärne.
Ma küll ei ütleks, et mina olen selle hullumeelse aasta jooksul kõik kaotanud, kuid üsna paljust olen ma ilma jäänud küll. Eriti, mis puudutab kindlustunnet ja seda, et kellegi teise peale võib alati loota.
Hetkel elan ma veel natuke selles eitamise faasis.
Teistele ehk ei ole üldse raske oma olukorras rääkida ning üldjuhul on kõigi arusaam ja lohutuseks see, et aga neil oli ka alguses raske ja nii on kõigil, ma ei ole ainuke.
Kuid raske on siiski vahel peeglisse vaadata ja öelda, et see elu, mis oli eelmine aasta on nüüd igati läbi ning see, elu mis mis praegu on, on ka üsna õrn ja habras.
Mina, kes ma olen suur unistaja ja tahan kõike kiiresti ja kähku saada, suudan kergematel hetkedel olla paadunud optimist ja loota, et ehk nüüd läheb asi jälle natuke paremuse poole.
Ning loomulikult kaasneb mul ka selle suure unistamisega kinniste kõrvade efekt, ma siis lihtsalt ei kuule mitte midagi, mida teised inimesed minu kõrval mulle räägivad.
Mina elan sel hetkel oma maailmas.
Kui mu unistus või järjekordne lootus on vastu taevast läinud, avanevad ka minu kõrvad ning nii mõnigi korda tuleb tunnistada silmad häbi täis, et taaskord oli teistel õigus ja minu mõtlemine polekski saanud iial toeks minna, sest kõik asjad ei olene siin mailmas ju meist endist, vaid ikka ka teistest inimestest ning vahel isegi poliitikast.
Kuid siiski kõik, mis ei tapa teeb ju tugevaks ning ehk ongi nüüd see õige aeg teha need elu suurimad vead ära, et siis 40aastaselt öelda, et need olid minu noorusea vead ning nüüd olen ma täiesti kindel, keda ma enda kõrvale vajan ning mida elus vajan. Nooruses tehtud vigu antakse vist ka kergemini andeks.
Ning selles olen ma ka täiesti kindel, et minusugune kangekaelne ja jonni täis inimene suudab elada ka nii, et tema kõrval on ainult kõige kallimad sõbrad ja sugulased, sest nende peale võib alati kindel olla.
Katike
No comments:
Post a Comment