Ahoi!
Täna on teisipäev ja mitte lihtsalt teisipäev, vaid päev, mil ma saan jälle natuke laevaga sõita.
Ehk siis täna saan ma kodumaale minna.
Nii tore!
Aga selleks, et ma täna siit ära sõita saaks, oli vaja käia eile jälle ametiasutuse ukse taga.
Läksime oma paberikaustaga sinna asutusse, kust mulle tuli negatiivne otsus ning näitasime onule kirja. Selle peale ütles tema, et jaaa, selles ja selles on asi.
Huvitav, miks ta enne seda ei näinud, et need asjad võivad mulle takistuseks saada?
Küsisime, kas midagi annaks ära teha, et ma paberid korda saaks. Tema arvamus oli taaskord, et jah ikka saab, kuid selle jaoks on meil vaja viia talle veel mõned paberid.
Kuid need paberid olid meil meili peal mitte paberkandjal. Ja kuigi seda Soomet tuuakse meile iga asjaga ikka eeskujuks, siis see asjajamine on siin ikka nii algtasemel. Mitte midagi ei saa interneti teel ära teha. Kõik paberid tuleb välja printida ja ise kohale viia. Küsisime siiski, et ehk oleks võimalik need paberid saata selle mehe e- mailile, kuid tema keeldus, ja ütles, et tulge homme tagasi.
Loomulikult ei olnud me sellega nõus ja aju hakkas otsima võimalusi, kus oleks võimalik printida.
Mina suutsin tulla sellisele mõttele, et ehk mõni raamatukogu võiks meid päästa, kodumaal on ju küll see võimalus, et raamatukogus saab asju printida.
Õnneks enne uksest välja astumist avastasime, et ootesaalis oli ka arvuti.
Jooksime selle juurde, kuid sellel oli asutuse avaleht ees ja seda ei osanud me kuidagi eest ära saada.
Klõpsisime ja klõpsisime, kuid ei midagi. Lõpuks saime mingil töötajal sabast kinni, kes ka jupp aega meiega seal pusisi, kuni saime internetti.
Mõtlesime, et nüüd tuleb lihtsalt panna print ja asi korras.
Kuid oh ei!
Masin ei tahtnud meiega taaskord koostööd teha.
Kell aga muudkui tiksus armutult edasi, sest kohe kohe oli saabumas tööpäeva lõpp.
Lõpuks palusime seda meest appi, kes minu asjadega tegeles.
Kuid ega temastki väga kasu polnud. Ei osanud temaki seda masinat printima panna (miks see masin siis seal on, kui omad töötajadki ei oska seda kasutada, kuidas siis tavamõistusega inimene sellega peaks hakkama saama?) Ning lõpuks ta siiski leebus ja ütles, et saatke need mulle siis meilile.
Jehhuu!
Saatsime talle vajalikud dokumendid meilile, mis ta kohe ka välja printis ja ütles, et nüüd on asi korras.
Nii, et nüüd siis saame taaskord oodata ja näha, kas uue aasta esimesed sõnumid on positiivsed või negatiivsed.
Koju sõites ei hakanud me enam niimoodi hõiskama, nagu eelmine kord, kui lootsime, et asjad korda saavad, vaid püüdsime välja nuputada hoopis mingi aga, mis võiks taaskord takistuseks saada.
Selle olen ma siin Soomes küll ära õppinud, et ei tasu uskuda teiste soovitusi ja nõuandeid. Kui asi reaalselt pole paberi peal kirjas, ei tasu siin mitte milleski kindel olla.
Õnneks on mul tänased laevapiletid ka ilusti paberi peal kirja, nii, et see on küll kindel, et varsti, varsti saan ma koju!
Ning mõned päevad veel ja ma saan istuda suure söögilaua taga ja süüa verivorste nii palju kui ise tahan ning mitte ükski süümekas ei teki mul, nendest vorstidest ja muudest headest söökidest, sest ükski liigne lisakilo mind ei häiri!
Katike
No comments:
Post a Comment