Heips!
Nüüd kui need suuremad söömisorgiad on läbi saanud, on mul ka aega, et kirjutada midagi uut.
Seda, kui palju sööki minu kõhtu mahub, seda ma kirjutama ei hakka, kuid seda võin küll öelda, et kohe kohe vist saab tõesti verivorstidest ja kartulitest, kapsastest isu täis ning toidulaual tahaks näha juba midagi kergemat ja lihtsamat.
Kuid selleks, et ma siis lõpuks selle laua taha saaks, tuli mul nii mõnigi seiklus läbida.
23. detsembril sõitsin siis pealinna bussijaama, et sealt heade mõtete linna sõita.
Sõit pealinna kujunes enamvähem ilusti, kui välja arvata see, et vihma hakkas sadama ja see viis viimsegi jõulutunde ära. Ning vaikselt hakkas ka väsimus endast märku andma, sest eelmisel ööl ei saanud ma suurest reisiärevusest magada. Iga kahe tunni tagant vaatasin ma kella ning kella poole 6st leidis minu organism, et aitab küll magamisest.
Jõudnud siis bussijaama läksin piletit ostma. Kuid selgus, et kõik piletid olid juba välja müüdud, ainult üks pilet oli veel müümata. Kuid minul oli sel hetkel vaja just kahte piletit.
Seisisn küll natuke aega bussi juures, lootes, et ehk bussijuht mahutab meid kuhugi ära või keegi ei tule oma ostetud piletiga bussi peale, kuid kui nägin, et saba aina suurenes nendest inimestest, kes bussi peale soovisid saada, andsin alla ja läksin teise bussi peale pileteid ostma.
Õnneks sinna ma ka piletid sain.
Enne bussi peale minekut otsustasin aga poest veel läbi käia. Kuid see oleks mulle peaaegu saatuslikuks saanud.
Ehk siis kuigi pood oli bussijaama lähedal ja minul oli natuke rohkem kui pool tundi aega bussi väljumiseni, kulus mul seal poes peaaegu pool tundi.
Olles oma ostud sooritanud, siirdusin kassa poole. Kahjuks aga ei olnud keegi kassapidaja nimesildi alla kirjutanud, et teid teenindab maailma aeglaseim müüja.
Kui lõpuks siis järjekord minuni jõudis oli mul bussi väljumiseni aega veel 15 minutit. Kuid kassas kulus mul veel ligi 3 minutit, sest see teenindaja keerutas nii ja naa pidid minu asju ja võttis neid hästi õrnalt kätte ning asetas nad õrnalt uuesti kassalindile, nagu oleks tegu olnud meeletult õrnade ja purunemis ohtlike asjadega.
Tuulepea nagu ma olen, hakkasin juba poest välja tormama, kui meenus, et pidin ka leiba ostma.
Jooksin poodi tagasi, võtsin leiva ja seisin jälle selle aegluubis naise kassasa.
Õnneks aga tehti kohe kõrvalt ka kassa lahti. Suure rõõmuga tormasin sinna ja olin järjekorras kohe teine inimene.
Lootsin, et nüüd läheb küll asi kiiresti. Kuid oh ei. Nimelt ei saanud teenindaja kassat lahti ning me kõik jäime ootama, millal talle abi tuleb. Mina aga oodata ei jõudnud, sest minu bussi väljmiseni oli jäänud 8 minutit. Jooksin kohe teise kassasse, kus oli ka järjekord vähenenud.
Kui järjekord oli kohe, kohe minuni jõudmas, selgus, et eespool oleval ostjal ei jätku piisavalt raha ostetud kraami jaoks ning taaskord tuli meil oodata, millal kassapidajale abi saabub. Minul aga oli bussi välmiseni jäänud 5 minutit.
Lõpuks võeti kassalindilt ka minu leib ja ma sain joostes bussijaama tormata, kuhu oli ka minu buss just jõudnud.
Heade mõtete linnas läks õnneks kõik hästi ning peale 7 tunnist sõitsmist ühest kodumaa otsast teise jõudsin ma ikkagi koju, väsinuna kuid õnnelikuna.
Katike
No comments:
Post a Comment