Remont, mis ei taha lõppeda...

Heips!

Ma arvan, et see, kuidas meie emmega remonti teeme vääriks kohe mingit erilist auhinda, sest see ei ole enam normaalne.

Kuskil kuu aega tagasi tekkis meil mõte köögile uuenduskuur teha.

Ja nagu meil ikka juhtub, et kui on juba mõte, tekib kohe ka teostus.

Alustasime siis asjade ostmisega.

Esimeseks ja nüüd võib öelda ka viimaseks asjaks, mis me ostsime oli kubu.

Oi kui suur oli meie rõõm, kui leidsime just täpselt sellise, mis meile kööki sobiks. Sellest saime kohe nii suurt indu juurde, et peagi olid kõik vajalikud asjad kodus olemas ja remont võis alata.

Lõpuks saabus aeg kui  kubu oli vaja üles panna.

Kuid kuna meil trelli polnud, oli vaja leida mees trelliga.

Kuid leida siit ühte meest, kes oleks asjalik ja kellel oleks veel ka trell on umbes sama hea kui leida heinakuhjast nõel üles.

Õnneks me siiski selle tubli mehe leidsime. 

Kui kubu oli üleval, selgus,  et see ei tööta...

Tark mees tegi seejärel  toks toks ja asi läks tööle. Aga nii kui mees oli uksest välja läinud, selgus, et asi ikka ei tööta nii nagu vaja.

Ega siis midagi, kubu tuli seinast maha võtta. Kuid kuna see mees trelliga läks Soome, ei olnud meil kedagi, kes selle maha võtaks. 

Ootasime mitu nädalat, kuni leidsime uue trelliga asjaliku mehe. 

Tema tuli rõõmuga seda maha võtma, kuid selgus, et tal puudub vajalik otsik ja ta ei saagi seda maha võtta. Kulus veel aega, enne kui ka vajalik otsik oli olemas.

Üleeile tuli siis  päästeingel meil seda kubu maha võtma.

 Täna hommikul kubu kaenlas suundusime emmega linna, et see välja vahetada. Poes aga öeldi meile, et asi on ju täitsa korras ja tõesti oh seda imet, poes see töötas. Poemüüja ütles, et asi vajas natuke ainult koputamist.

Meil jälle hea meel, et asi korras ja kutsusime enne mehe koos trelliga kohale.

Kui aga kubu oli seinas, selgus, et see ikka ei tööta ning nagu algul arvasime oli ikkagi asi selles, et tiivikus oli mõra, mida poemüüja lihtsalt ei näinud.

Nii, et homme suundume emmega taaskord kubu kaenlas linna, et see välja vahetada.

Ega siis midagi, kui kehvasti siis uuesti.

Ning tundub, et see paarinädalaseks remondiajaks mõeldud aeg venib ikka väga pikaks. Loodetavasti saame selle köögi ikka enne uut aastat korda, et siis uuel aastal asuda uute tubade ja tööde kallale.

Ning mulle tundub, et järgmine aasta kirjutan ma jõuluvanale kirja, et ta mulle trelli kingiks, sest siis saame me vajalikud tööd ka ilma meesteta ära tehtud!

Katike

Jõuluks koju

Heips!

Nüüd kui need suuremad söömisorgiad on läbi saanud, on mul ka aega, et kirjutada midagi uut.

Seda, kui palju sööki minu kõhtu mahub, seda ma kirjutama ei hakka, kuid seda võin küll öelda, et kohe kohe vist saab tõesti  verivorstidest ja kartulitest, kapsastest isu täis ning toidulaual tahaks näha juba midagi kergemat ja lihtsamat.

Kuid selleks, et ma siis lõpuks selle laua taha saaks, tuli mul nii mõnigi seiklus läbida.

23. detsembril sõitsin siis pealinna bussijaama, et sealt heade mõtete linna sõita. 

Sõit pealinna kujunes enamvähem ilusti, kui välja arvata see, et vihma hakkas sadama ja see viis viimsegi jõulutunde ära.  Ning vaikselt hakkas ka väsimus endast märku andma, sest eelmisel ööl ei saanud ma suurest reisiärevusest magada. Iga kahe tunni tagant vaatasin ma kella ning kella poole 6st leidis minu organism, et aitab küll magamisest.

Jõudnud siis bussijaama läksin piletit ostma. Kuid selgus, et kõik piletid olid juba välja müüdud, ainult üks pilet oli veel müümata. Kuid minul oli sel hetkel vaja just kahte piletit.

Seisisn küll natuke aega bussi juures, lootes, et ehk bussijuht mahutab meid kuhugi ära või keegi ei tule oma ostetud piletiga bussi peale, kuid kui nägin, et saba aina suurenes nendest inimestest, kes bussi peale soovisid saada, andsin alla ja läksin teise bussi peale pileteid ostma.

 Õnneks sinna ma ka piletid sain.

Enne bussi peale minekut otsustasin aga poest veel läbi käia. Kuid see oleks  mulle peaaegu saatuslikuks saanud.

Ehk siis kuigi pood oli bussijaama lähedal ja minul oli natuke rohkem kui pool tundi aega bussi väljumiseni, kulus mul seal poes peaaegu pool tundi.

Olles oma ostud sooritanud, siirdusin kassa poole. Kahjuks aga ei olnud keegi kassapidaja nimesildi alla kirjutanud, et teid teenindab maailma aeglaseim müüja. 

Kui lõpuks siis järjekord minuni jõudis oli mul bussi väljumiseni aega veel 15 minutit. Kuid kassas kulus mul veel ligi 3 minutit, sest see teenindaja keerutas nii ja naa pidid minu asju ja võttis neid hästi õrnalt kätte ning asetas  nad  õrnalt uuesti kassalindile, nagu oleks tegu olnud meeletult õrnade ja purunemis ohtlike asjadega.

Tuulepea nagu ma olen, hakkasin juba poest välja tormama, kui meenus, et pidin ka leiba ostma.

 Jooksin poodi tagasi, võtsin leiva ja seisin jälle selle aegluubis naise kassasa.

 Õnneks aga tehti kohe kõrvalt ka kassa lahti. Suure rõõmuga tormasin sinna ja olin järjekorras kohe teine inimene. 

Lootsin, et nüüd läheb küll asi kiiresti. Kuid oh ei.  Nimelt ei saanud teenindaja kassat lahti ning me kõik jäime ootama, millal talle abi tuleb. Mina aga oodata ei jõudnud, sest minu bussi väljmiseni oli jäänud 8 minutit. Jooksin kohe teise kassasse, kus oli ka järjekord vähenenud.

Kui järjekord oli kohe, kohe minuni jõudmas, selgus, et eespool oleval ostjal ei jätku piisavalt raha ostetud kraami jaoks ning taaskord tuli meil oodata, millal kassapidajale abi saabub. Minul aga oli bussi välmiseni jäänud 5 minutit.

Lõpuks võeti kassalindilt ka minu leib ja ma sain joostes bussijaama tormata, kuhu oli ka minu buss just jõudnud.

Heade mõtete linnas läks õnneks kõik hästi ning peale 7 tunnist sõitsmist ühest kodumaa otsast teise jõudsin ma ikkagi koju, väsinuna kuid õnnelikuna.

Katike

Palun arvutit, mida me kõik kasutada oskaks..

Ahoi!

Täna on teisipäev ja mitte lihtsalt teisipäev, vaid päev, mil ma saan jälle natuke laevaga sõita.

Ehk siis täna saan ma kodumaale minna. 

Nii tore!

Aga selleks, et ma täna siit ära sõita saaks, oli vaja käia eile jälle ametiasutuse ukse taga.

Läksime oma paberikaustaga sinna asutusse, kust mulle tuli negatiivne otsus ning näitasime onule kirja. Selle peale ütles tema, et jaaa, selles ja selles on asi.

Huvitav, miks ta enne seda ei näinud, et need asjad võivad mulle takistuseks saada? 

Küsisime, kas midagi annaks ära teha, et ma paberid korda saaks. Tema arvamus oli taaskord, et jah ikka saab, kuid selle jaoks on meil vaja viia talle veel mõned paberid.

Kuid need paberid olid meil meili peal mitte paberkandjal. Ja kuigi seda Soomet tuuakse meile iga asjaga ikka eeskujuks, siis see asjajamine on siin ikka nii algtasemel. Mitte midagi ei saa interneti teel ära teha. Kõik paberid tuleb välja printida ja ise kohale viia.  Küsisime siiski, et ehk oleks võimalik need paberid saata selle mehe e- mailile, kuid tema keeldus, ja ütles, et tulge homme tagasi.

Loomulikult ei olnud me sellega nõus ja aju hakkas otsima võimalusi, kus oleks võimalik printida.

Mina suutsin tulla sellisele mõttele, et ehk mõni raamatukogu võiks meid päästa, kodumaal on ju küll see võimalus, et raamatukogus saab asju printida.

Õnneks enne uksest välja astumist avastasime, et ootesaalis oli ka arvuti. 

Jooksime selle juurde, kuid sellel oli asutuse avaleht ees ja seda ei osanud me kuidagi eest ära saada.

Klõpsisime ja klõpsisime, kuid ei midagi. Lõpuks saime mingil töötajal sabast kinni, kes ka jupp aega meiega seal pusisi, kuni saime internetti.

Mõtlesime, et nüüd tuleb lihtsalt panna print ja asi korras. 

Kuid oh ei!

 Masin ei tahtnud meiega taaskord koostööd teha. 

Kell aga muudkui tiksus armutult edasi, sest kohe kohe oli saabumas tööpäeva lõpp.

Lõpuks palusime seda meest appi, kes minu asjadega tegeles.

Kuid ega temastki väga kasu polnud. Ei osanud temaki seda masinat printima panna (miks see masin siis seal on, kui omad töötajadki ei oska seda kasutada, kuidas siis tavamõistusega inimene sellega peaks hakkama saama?) Ning lõpuks ta siiski leebus ja ütles, et saatke need mulle siis meilile.

 Jehhuu!

Saatsime talle vajalikud dokumendid meilile, mis ta kohe ka välja printis ja ütles, et nüüd on asi korras.

Nii, et nüüd siis saame taaskord oodata ja näha, kas uue aasta esimesed sõnumid on positiivsed või negatiivsed.

Koju sõites ei hakanud me enam niimoodi hõiskama, nagu eelmine kord, kui lootsime, et asjad korda saavad, vaid püüdsime välja nuputada hoopis mingi aga, mis võiks taaskord takistuseks saada.

Selle olen ma siin Soomes küll ära õppinud, et ei tasu uskuda teiste soovitusi ja nõuandeid. Kui asi reaalselt pole paberi peal kirjas, ei tasu siin mitte milleski kindel olla.

Õnneks on mul tänased laevapiletid ka ilusti paberi peal kirja, nii, et  see on küll kindel, et varsti, varsti saan ma koju!

Ning mõned päevad veel ja ma saan istuda suure söögilaua taga ja süüa verivorste nii palju kui ise tahan ning mitte ükski süümekas ei teki mul, nendest vorstidest ja muudest headest söökidest, sest ükski liigne lisakilo mind ei häiri!

Katike

13 ja reede

Heips!

Täna hommikul oli nii mõnus ärgata, sest üle mitme päeva oli taaskord maa valge ja lund aina sadas juurde.

 Mõnus!

Lootsin siin salamisi, et aasta lõpus saan kõik oma paberid Soomes korda ja saan rahuliku südamega pühi tähistada ning uuel aastal uue hooga kõigega pihta hakata. Nii ehk olekski läinud, kuid reede oli ju 13 ja kõik lendas vastu taevast.

Ehk siis minu 13.reede algas hommikul juba peavaluga. 

Peavalu põhjustas neljapäeva öine torm, mis ei lasknud magada ning kogu aeg oli hirm, et meie 7 korrusel asuval korteril lendavad lihtsalt aknad eest. 

Nii kui mul silm kinni läks ja uni hakkas tulema, kuulsin meeletut tuulehoogu ja akende värisemist. Mingi aeg jäin ma küll magama, kuid ärgates oli tunne, nagu oleks mingit rasket tööd öö otsa teinud.

Lootuses, et minu peavalu läheb kohe üle ja päev muutub ilusaks ning, et ehk tuleb mulle mõni positiivne kiri, ootasime hetke, mil  ukseavast post sisse potsatab.

Ja jehuu, peagi käis kolks ja post oli toas ning minu nimele oli kiri.

Kuna minu soome keel on,nagu ta on, püüdsin siiski lugeda, mis seal kirjas on. Oma aru natukesega sain aru, et see vist ei ole positiivsete uudistega kiri. Ning hiljem, kui targemad inimesed mulle appi tulid, selguski, et kiri sisaldab halgu uudiseid.

Ehk siis, see viimane asi, mida mul vaja oli, et kõik asjad korda saaksid, oli nüüd tarkade inimeste poolt tagasi lükatud, negatiivse vastusega. 

Kõige rohkem selle negatiivse otsuse puhul tegi haiget ja tekitas küsimärke see, et mees kes aitas meil asutuses avaldust täita, ütles, et kõik on korras ja tema arust tuleb positiivne otsus.Ja nüüd siis järsku ei?

Sel hetkel jooksis mul ikka kõik kokku. Kõik need 3-4 kuud, mis ma siin olen jooksnud ühest kohast teise ja mõelnud ja soovinud, ja üritanud, et kõik õnnestuks, on nüüd siis vastu taevast või?

Siis tekkis mul küll tunne, et nüüd vist tuleb tõesti asjad kokku pakkida ja kodumaale tagasi minna, sest mina enam ei viitsi ja ei jõua...

Kuid, tänaseks olen ma jälle jõudu ja jonni täis ning ei ole nõus loobuma!

Homseks on meil olemas juba plaan, millise asutuse ukse taha tuleb kõigepealt minna ning kuhu seejärel edasi oma murega pöörduda. 

Ja praegu on küll mul nii palju jõudu, et vajadusel liigutaks kas või mõne mäe paigast.

Pealegi kõik,mis ei tapa teeb ju tugevaks ja oi kui tugev ma varsti olen!!!

Katike

Käisin kirikus

Heips!

Mitu päeva pole enam ma enam kirjutanud, ei teagi kohe miks.

Täna siis kirjutan sellest, kuidas ma sain selgust, et patud, mis ma elus korda saatnud olen, ei olegi nii hullud kui arvasin.

Ehk siis, öeldakse ju, et kui patune inimene kirikusse läheb, et siis võib kirik kokku kukkuda nende pattude alla. Õnneks minu patud ei pannud  ühtegi kirikukivi isegi mitte värisema.

Käisime teisipäeval siin lähedal asuvas kirikus jõulukontserdil. 

Muidu me ehk poleks läinudki, kuid kuna kortserdi andis Helen Adamson (tuntuks saanud oma lauluga "Kallis, kas tead.."), siis pakkisime ennast õhtul riidesse ja jalutasime läbi lumise linna kiriku poole.  Nii mõnus oli jalutad, kõik oli valge ja ilus.

Kuigi kontserti alguseni oli peaaegu tund aega jäänud, olid paremd kohad juba kirikus võetud ning lõpuks istus meid seal ligi 200 inimest. Kuna kontsert oligi mõeldud eestlastele, siis saalis oli ainult 5-6 soomlast ja ülejäänud olid kõik kallid kaasmaalased.

Kontserdiga jäin ma igati rahule ning peale seda, magasin ma kohe väga hästi sellel öösel. Järelikult tasub ikka oma hinge eest vahepeal hoolt ka kanda.

Millega ma aga rahul ei olnud ja mis vahepeal mul lausa keskendumist segas, olid lapsed.

Mul ei ole mitte midagi laste vastu, lapsed on vahvad ja toredad, kuid kurjaks teevad mind kasvatamata lapsed. 

Näiteks oli seal üks poiss, kes ronis teisele korrusele viivatel trepi käetugedel. Ja lisaks ronimisele ja kõõlumisele arvas ta, et need on suurepärased istekohad talle.  Ja nii ta siis oligi seal. Tema ema aga vaatas südamerahuga kontsertit ega lasknud küll ennast sellest häirima, et tema laps kuskil kõõlub. 

 Jubee!

Lisaks sellele, ei osanud ei see laps ega ka tema õde vaikselt trepist üles, alla kõndida vaid ikka täistallaga ja nii kõvasti, et kõik kuuleksid.

Kuna istusin vahekäigu lähedal, nägin terve kontserdi aja, mis toimus ka vahekäigus

Nimelt olid seal kaks, vahel kolm last, kes pidevalt filmisid seda kontsertit oma nutitelefonidega.

 Nad isegi ei vaadanud kordagi selle laulja poole niisama, vaid ikka läbi oma telefoni. Ning oleks nad siis teda filminud kuskilt natuke kaugemalt, ei, nemad ronisid kohe lava ette, peaaegu, et laulja varvaste juurde, sinna kust juhtmed jooksid ja siis istusid  südame rahuga sinna maha ning muudkui filmisid.

Noh, mina vanaegne inimene, nagu ma olen, leian, et see ei ole ka jälle õige käitumisviis.

Kuid seal samas minu ees istus üks ema oma 1,5 aastase põnniga ja see laps ei teinud kordagi kisa terve kontserdi aja. Ta istus emme süles ja naeratas talle ning vaatas, mis ümberringi toimub. Nii, et kõik head lapsed ei olegi veel kadunud!

Aga noh, eks see vist ongi nii, et teiste laste käitumises ja ka teiste inimeste käitumises näeme me alati vigu, kuid meie endi lapsed ja me ise oleme peaaegu alati ideaalsed.

Et siis teise silmas näeme pindu, kuid enda silmas ei näe palkigi, nagu vanasõna ütleb.

Katike

Uskumatu, aga tõsi...ootan jõule

Heips!

Tavaliselt tuleb aasta lõpus, enne jõule meeletu masendus peale. 

Enamus minu tutvusringkonna inimesi teab, et ma ei salli jõulusid ja see on minu jaoks täiesti mõttetu püha. 

Kuid sellel aastal on kõik kuidagi teisti.  Ma isegi ootan natuke jõule.

Tavaliselt muutun ma jõulude eel tujukaks ja paljud asjad tunduvad nii mõttetud ja pealesurutud (nagu näiteks kingituste tegemine ja see meeletu söömine ning kohustuslikud istumised laua taga, kodude kaunistamine).

Sellel aastal on aga jah on kõik kuidagi  teisti.

 Ma ootan seda aega, mil saaks maale, kus on toas megamõnus toidulõhn ja särav kuusepuu. Ma ootan seda, kui saab istuda suure laua taha, süüa verivorste ja hapukapsast. Vaadata, kuidas sült iga minutiga aina vedelamaks soojas toas läheb. Tõsta endale taldrikule kuldkollast kõrvitsat ja kartulisalatit aina juurde ja juurde. Ulatada kätt sinepi ja pohlamoosi järele ning hiljem siis kõhu väljavenides ägisedes voodi peale pikali visata ja vaatamata sellele, et kõht on nii täis koorida mandariine ja neid  piparkookidega vaheldusmisi suhu pista. 

Ja isegi jõulukingitusi tahan ma see aasta hea meelega ostma minna. Ma kohe ootan seda päeva, mil ma saan suured poodi minna ja osta igasugust träni kokku, mis tol hetkel tundub nii vajalik olevat.

Ja jõulukaartide kirjutamist ootan ma ka.

Ning mis kõige uskumatum on, on see,et ma tunnen, kuidas ma tahaksin tuba kaunistada. Igasugused valgustused ja isetehtud kaunistused tunduvad see aasta kuidagi nii ägedad olevt, ja mu käed täitsa sügelevad selle järgi, et tahan ka, tahan ka neid teha.

Ma ei tea, kas see suur ootusärevus tuleb nüüd sellest, et ma olen kodust nii eemal, hinges on koduigatsus ja nii väga tahaks juba seal olla. 

Või tuleb see sellest, et mu pangakaart näitab üsna ümmargust nulli ja ma tean, et eriti suuri kingitusi ma teha ei saagi.

 Või on asi seotud hoopis sellega, et siin võõras kohas ja mitte midagi omades ei olegi mul väga võimalusi tuba kaunistada ja jõuluasju , sööke valmistada kuid ma tean, et koju sõites on need võimalused mul kõik olemas.

Või tuleb see sellest, et minu elus on siiski mingil määral uus lehekülg pööratud ja kõik on justkui uus ning ma tean, et uuest aastat muutub mu elu veelgi rohkem ning nüüd on aeg ikka päris täiskasvanuks saada.

Igatahes tunnen ma sellel aastal, et ma ootan jõule ja naudin neid tulukesi, mis linnapildi nii imeliseks muudavad.

 Kuidagi  eriliselt soe tunne on minu sees mõeldes sellele, et nädalake veel ja ma saan koju ning seal olles saan ma kohata endale kõige kallemaid inimesi ja öelda neile, et nii hea on nendega koos olla. Ning seekord tuleb see tõesti südamest!

Katike

Ma kohtasin eestlast

Ahoi!

Soomes on täna jälle riigipüha, iseseisvus päev.

Ja kui  siin on juba  püha, siis tähendab see seda, et lipud lehvivad ja on nii tähtis päev, et isegi linnud ei lenda. Käisime enne väljas jalutamas ja tõesti, mitte ühtegi lingu lendamas ei näinud, kuid nii mõnigi koera jalutaja oli küll õues.

Pühade puhul on siin kõik poed kinni. Täielik vaikus on igal pool.

Kui meil kodumaal on nii, et punasel pühal tuleb enamusel siiski  tööl käis, siis siin on vaikus. 

Ühest küljest on see ju väga õige, sest need inimesed, kes poodides töötavad on ju ka inimesed ja soovivad kodus perega olla. 

Kuid teisest küljest kui ikka ei tea, et püha on ja pood on kinni, siis on natuke paha küll.

 Mis mulle aga väga meeldib on see, et isadepäev oli siin samuti nii suur püha, et kõik poed olid kinni. 

Õnneks on enamus inimesi sellest teadlikud ning sisserändajad (sellised minusugused) saavad infot poodide lahti ja kinni oleku kohta facebookist.

Siiski pika jalutuskäigu järel sattusime me täna Eesti poodi, mis oli lahti.

Lisaks sellele, et seal oli mõnus kodumaine toit müügiks oli ka poemüüja igati sõbralik ja vahva. 

 Kui ma väsinuna  ja hingeldes maha istusin pakkus ta mulle kohvi. Ütlesin, et ei soov, kuid tema ütles, et see on kauba peale ja tasuta. Keeldusin siiski, sest nii kuum oli. 

Seejärel saimegi temaga ilmast rääkida ning kirjeldasin talle, mis teed pidi me siia poodi jalutasime. 

Küsisin, et kas täna käib palju rahvast, et teised poed ju kinni, onu vastas, et veel ei ole väga palju käinud, sest enamus vist alles ärkab.

Sellel ajal, kui meie juttu ajasime soovis üks tumeda nahaline (ma julgeks öelda, et kohe väga tumeda nahaga) mees oma sisseostu teha. 

Ja mida tema siis Eesti poest ostis?

Tema ostis musta leiba!

 Nii armas ja tore oli seda näha, et meie must leib on ka selliste inimeste toidulaual.

Lõpuks ütlesin poemüüjale, et eesti pood päästab täna kohe maailma, et on lahti, mille peale tema ütles, et loomulikult eestlased päästavad maailma, kes siis veel.

Just, kes siis veel, kui mitte meie oma usinate käte ja tööarmastusega.

Katike

Edukas või "edukas"

Ahoi!

Kui ma siin üks päev kirjutasin sellest, et imetlen neid inimei, kes kukuvad ja siis jälle püsti tõusevad, siis täna kirjutan ma nendest inimestest, kes on edukad ja "edukad".

Peaaegu igal inimesel on oma arvamus sellest, milline inimene on edukas.

Tänapäeval on üha enam neid inimesi, kelle jaoks "edukas" olemine tähendab seda, et igal pereliikmel oleks uhke auto (ja no mitte vanem kui 2-3 aastat), suur maja (võimalikult uhkes elamurajoonis), lapsed, kes käivad eliittkoolis ning loomulikult viimase peal riided ja ehteid. 

Seda, kust see raha tuleb, ei peetagi enam nii oluliseks, peaasi, et seda ikka oleks ja et selle raha eest saaka käia ka reisimas.

Sellises "edukas" perekonnas peavad olemas olema ja kõikvõimalikud uued tehnikavidinad, isegi siis kui neid ei kasutata, kuid olemas peavad nad siiski olema.

Ja lapsed peavad saama nii palju taskuraha, kui nad tahavad.

Minu arust on nii palju inimesi meie ühiskonnas, kes arvavadki, et see ongi edukus.

 Ma muidugi ei vaidlegi vastu, jah need inimesed ongi mingil määral edukad, kuid...

Kuid pahatihti on sellistel peredel, kelle majadest ja autodest meie tavainimesed õhates mööda käime ka kodus palju luukesresid ja need ei lase neil inimestel tegelikult eriti  õnnelikud olla.

Igasugused võlad ja probleemid ja mitteomavahelins suhtlemine on tegelikult nende inimeste igapäevasteks luukeredeks.

 Tihtipeale ongi just raha see, millega püütakse neid katki läinud suhteid siluda, kuid raha teeb asjad  ju ainult hullemaks.

Tegelikult on mu kahjus sellistest "edukatest" peredest, sest nemad ei suudagi enam väikestest asjadest rõõmu tunda ning pinge ja murekoorem, mida nad oma asjade ja rikkuse taha püüavad peita, on tegelikult nii suur, et hävitab nad ühel hetkel.

Muidugi on olemas ka sellised perekonnad ja inimesed kes peavad edukuseks seda, kuid neil on olemas kas maja või korter (ikkagi enda ostetud) ja nende ümber on lapsed ja armastav õhkkond.

Raha muresid tuleb sellistes perekondades ikka aegajalt ette ning  enne igat suuremat ostu peetakse perega omavahel nõu, et kas on vaja seda asja osta või ei ning mida uue asja ostmine endaga kaasa toob.

Ma küll ei leia, et iga sendi lugemine siin elus ka meeletult oluline oleks, vahel tuleb ka lihtsalt raisata ja osta asju emotsioonide ajendil. Rõhutan, et vahel. Kuid oluline on, et raha väärtus oleks inimestele siiski teada.

Edukas inimene on minu jaoks see, kes on suutnud oma vaevaga saavutada hea hariduse (räägin juba nagu vanainimene, et haridus on oluline, aga ongi ju.  Hea töökoha ning kes on suutnud enda ümber luua armastav ja hooliva keskkonna, kus on kõigil hea olla, ja kus kõik tunnevad ennast hästi ning tahavad sinna kuuluda  ja  saavad seal olla just need inimesed, kes nad on, oma agade ja ogadega. 

Edukas inimene  on see, kes läheb õhtul puhta südametunnistusega magama ning ei muretse sellepärast, kas järgmisel hommikul tema valed tulevad päevavalgele või ei. 

Edukas inimene on see, kelle lapsed kasvavad üles sellises keskkonas, kus nad teavad mida tähendab raha teenimine ning, et iga inimene siin elus on oluline ja peab andma oma panuse, et maailm veelgi ilusam koht oleks, kus me kõik elada saaks.

Katike

Kukkudes ja tõustes...

Ahoi!

Ma imetlen neid inimesi, kes kukuvad kõrgelt ning suudavad ennast siiski uuesti püsti ajada ja eluga edasi minna.

 Lugedes ja kuuldes nende inimest eludest, olen alati mõelnud, et vot nemad on küll ühed suured eeskujud meile kõigile, sest pahatihti vingume ja viriseme me nii väikeste asjade pärast ega oskagi väärtustada seda, mis meil alles on ning ammugi ei tule me sel hetkel selle peale, et tegelikult võiksid ju asjad veelgi hullemad olla ning kindlasti ka kellelgi on.

Kindlasti on need inimesed palju tugevamad ja enesekindlamad, kes on ennast uuesti jalule saanud. Minu meelet on sellega juba nende elutöö tehtud. Kaotades kõik ja saavutada uuesti inimväärne elu ning veel nii, et lisaks sirgele seljale on neil ka naeratus näol, millega nad elus nüüd edasi lähevad on tõeliselt imetlusväärne.

Ma küll ei ütleks, et mina olen selle hullumeelse aasta jooksul kõik kaotanud, kuid üsna paljust olen ma ilma jäänud küll. Eriti, mis puudutab kindlustunnet ja seda, et kellegi teise peale võib alati loota.

 Hetkel elan ma veel natuke selles eitamise  faasis.

Teistele ehk ei ole üldse raske oma olukorras rääkida ning üldjuhul on kõigi arusaam ja lohutuseks see, et aga neil oli ka alguses raske ja nii on kõigil, ma ei ole ainuke.

Kuid raske on siiski vahel peeglisse vaadata ja öelda, et see elu, mis oli eelmine aasta on nüüd igati läbi ning see, elu mis mis praegu on, on ka üsna õrn ja habras.

Mina, kes ma olen suur unistaja ja tahan kõike kiiresti ja kähku saada, suudan kergematel hetkedel olla  paadunud optimist ja loota, et ehk nüüd läheb asi jälle natuke paremuse poole.

Ning loomulikult kaasneb mul ka  selle suure unistamisega kinniste kõrvade efekt, ma siis lihtsalt ei kuule mitte midagi, mida teised inimesed minu kõrval mulle räägivad.

Mina elan sel hetkel oma maailmas.

Kui mu unistus või järjekordne lootus on vastu taevast läinud, avanevad ka minu kõrvad ning nii mõnigi korda tuleb tunnistada silmad häbi täis, et taaskord oli teistel õigus ja minu mõtlemine polekski saanud iial toeks minna, sest kõik asjad ei olene siin mailmas ju meist endist, vaid ikka ka teistest inimestest ning vahel isegi poliitikast.

Kuid siiski kõik, mis ei tapa teeb ju tugevaks ning ehk ongi nüüd see õige aeg teha need elu suurimad vead ära, et siis 40aastaselt öelda, et need olid minu noorusea vead ning nüüd olen ma täiesti kindel, keda ma enda kõrvale vajan ning mida elus vajan.  Nooruses tehtud vigu antakse vist ka kergemini andeks.

Ning selles olen ma ka täiesti kindel, et minusugune kangekaelne ja jonni täis inimene suudab elada ka nii, et tema kõrval on ainult kõige kallimad sõbrad ja sugulased, sest nende peale võib alati kindel olla.

Katike