Türisalu pank...

Heips!

Nädal on taaskord otsa saanud ja kohe, kohe on uus nädal ja uus algus.

Kuid alati ei pruugi kõigil inimestel uut algust, uut võimalust olla.

Miks nii sünge sissejuhatus?

Kohe seletan.

Nimelt, käsin ma nädalavahetusel Eestimaa ilusat loodust vaatama ja nautimas.

Mööda pikka rannajoont jalutades tuli tahtmine ka jalanõud jalast võtta ja varbaga merevett katsuda.

Oi, kui külm see oli!

Kuid peale esimest suuremat külmaehmatust, tuli tahtmine veel proovida ja nii ma siis lõpuks solberdasingi seal külmas vees nagu väike laps.

Õnneks on vähe vaja!

Ma loodan, et see solberdamine ei too endaga paari päeva pärast kaasa tilkuvat nina ja kähedat häält.

Aga vaatamata külmale veele, oli ilus ja mõnus olla mere ääres.

Iga kord kui ma satun mere äärde valdab mind kummaline, salapärane tunne.

Ma justkui näeks sel hetkel nii palju, kuid samas ma tean, et nii palju jääb mul sel hetkel ka nägemata ja tajumata.

Kui ma lõpuks jalutuskäiguga olin pankranniku alla jõudnud ei suutnud ma seda ilu, mida nägin kohe endasse ahmida.

 Selline tunne oli, et ma tahan kõike seda ilu endaga kaasa võtta.

See on ikka imeline!

Lihtsalt võrratu!

Kui ma aga teada sain, et jalutus käik oli toonud meid just Türisalu pangani, muutus kõik.

Jah, kogu see ilu jäi küll alles, kuid selle nautimise kõrvale tekkis ka uus tunne.

 Kurbus.

Kurbus sellepärast, et see ilu, mida ma just paar minutit tagasi meeletult nautisin ja endasse ahmida püüdsin oli põimunud ju tegelikult vere,pisarate ja valuga.

Türisalu pank on ju kurikuulsaks saanud enesetappude tõttu.

Need inimesed, kes seal otsustasid hirmust, segadusest, vihast või teab, mis tunnetest veel ajendatult enesetapu teha, olid nüüd meie hulgast lahkunud. Neid ei olnud enam.

Näha seda ilu, mida  maapind endas peidab ja samal ajal teada, et sel nautimise hetkel võisin seista kellegi kivil, mis talle saatuslikuks sai...

See mõte tegi mulle haiget.

Kas see, et ma imetlesin seda ilu, teades kui palju pisaraid seal valatud on, oli minust silmakirjalik?

Ehk võibolla natuke tõesti?

Kuid kas kõigi maailmahädade ja valude pärast saab enda rõõmu ja õnnetunnet vähendada?

 Arvan et ei.

Elus on kõik omavahel põimunud.

Nii surm kui elu. Nii ilu kui koledus.

Oluline on leida see õige asi, mida me sel hetkel nautida tahame.

Minu jaoks oli sel hetkel oluline nautida imelist päeva, imelist vaadet ja imelisi tundeid, mida tekitasid minus see emake maa, päikesekiired, jahe meretuul, loksuvad lained ja õnnest põksuv süda.

Katike