Hei!
Mull, mull, mull, mull, väiksed kalad,
kus on teie väiksed jalad....
Nüüd võin ma kindlalt öelda, et kaladel pole ei väikseid ega suuri jalgu.
Nimelt on mul just selja taga toore kalapuhastamine.
Täitsa iseenda kätega sai vabatahtlikult toores kala kätte võetud ja talle üks null tehtud.
Minu vanaema hakkas täna kalu puhastama, ja see pani mind mõtlema, et oleks vist viimane aeg ka endal see töö selgeks saada.
Nii ma siis ütlesingi, et tahan ka ühe kala ära puhastada.
Vanaisa usaldas mulle selle toimingu jaoks kohe ühe kobedama noa.
Ja varsti olingi ma vanaema kõrval ja valisin hoolega kalakotist kala, millega tööle asuda.
Esimesena vaatas mulle vastu kala, kes liigutas veel ennast. Kuid temaga ma koostööd küll ei tahtnud teha. Kuidagi võigas tundus mulle ikkagi see mõte ja tegu, et löön elavale olendile noa sisse.
Nii ma siis valisingi kalu selle järgi, kes olid juba allaandnud ega sipelnud enam.
Kui esimene kala sai puhastataud, oli hea tunne küll!
Ikkagi minu esimene puhastatud kala!
Aastaid tagasi olen ma küll proovinud kala puhastada, kuid noh eks siis oli rohkem tegu proovimisega, nüüd aga võtsin ikka asja tõsisemalt.
Ja nii siis saigi ühest kalast teine ja siis kolmas ja lõpuks saadeti vanaisa tooli järgi, et mul mugavam kalu puhastada oleks.
Nagu ikka harjutamine teeb meistrika ja viimaste kalade puhastamisel läks asi juba päris ludinal.
Uhke tunne on ikka küll, kui olen millegi uuega hakkama saanud, olgu selleks kas või siis mõne jaoks nii elementaarne asi kui kala puhastamine.
Katike
No comments:
Post a Comment