Heips!
Juba mitmendat päeva piinab mind üks asi.
Õigemini üks vaatepilt, mida nägin.
Siinkohal peaks vist ütlema, et nõrganärvilistel ei tasuks seda jutumulli ehk lugeda.
Jalutasin mina siis üleeile ühte poodi. Kuna sisenesin poodi külje uksest, siis olid seal topeltuksed.
Topeltuste vahel seisis aga üks mees.
Ja vot selle mehe välimus ja pilk ei lähegi mul silme eest enam ära.
See mees oli arvatvasti kodutu.
Tema riided olid mustad ja tumedad. Tal oli käes mingi kott ja ta oli ennast surunud vastu klaasust, just nii, et muuta ennast võimalikuks väikeseks ja märkamatuks.
Alandlikult vaatas ta mulle ühe silmaga otsa.
Just ühe silmaga, sest teine silm oli tal poolenisti kinnikasvanud ja natuke mädane.
.jpg)
Jah, vaatepilt oli jube!
Samuti oli see lõhn, õigem oleks vist öelda hais, väga ebameeldiv mis temast möödudes ninna jäi.
Mis mind aga piinama jäi ei olnud tegelikult see hais mis tol hetkel mind nina krimpsutama pani, vaid hoopis midagi muud.
Mind jäi piinama see, et mida mina valesti tegin?
Mida mina sel hetkel tollest inimesest möödudes valesti tegin?
Ja kas üldse tegin?
Kas ma oleks pidanud talle pöörama tähelepanu ja uurima, kes ta selline on?
Oleks ma pidanud uurima, miks ta seal seisab?
Kas ta vajab abi?
Kas ma oleks pidanud temast poe töötajaid teavitama?
Oleks ma pidanud talle arsti või politsei kutsuma?
Süüs ostma, raha andma?
Ma ei tea, mida ma oleks pidanud sel hetkel tegema ja ma ei tea seda siiani.
Ja see häirib ja piinab mind.
Selle asemel, et midagi teha, käitusin ma tol hetkel nagu enamus inimesi.
Ma lihtsalt kõndisin sellest inimesest mööda ja läksin oma igapäeva toimetustega edasi.
Elasin oma elu, oma mugavat ja turvalist elu edasi, püüdmata aidata inimest, kes seda ilmselgelt tegelikult vajas.
Ma ei tea, kas ma käituksin nüüd teistmoodi, kui ma seda inimest uuesti näen, kuid ma loodan, et ma suudan olla siis natukenegi parem inimene.
Kati
No comments:
Post a Comment