Langetades maskid

Heips!

Imeilus pühapäeva hommik on hetkel. 

Istun köögis akna all ja naudin linnulaulu ja mõnusat jahedat tuult.

Mõnus ja hea on siin olla ja lihtsalt nautida olemist.

Minu meelest peakski me rohke nautima ja vähem mõtlema.

Hommikuti kui  ärkame, oleme me uniste nägudega, kuid kiiresti võtame ette toimingud, mis meie unist ja inimlikku olekut hakkaksid varjama.

Tööpäevadel järgneb sellele muidugi kibekiire hommikusöök ja tööle ruttamine.

Enne tööle minekut aga tõmbame endale maski ette. Sest tööl ei saa me olla me ju lihtsurelikud inimesed, vaid on vaja olla keegi teine. 

Tööl olles vahetame neid rolle ja maske mitu korda ning õhtul koju jõudes oleme me väsinud sellest kõigest.

 Voodisse langedes saame me olla meie ise, kuid seda ka ainult mõneks hetkeks, sest kohe tuleb uni.  

Ja hommikul algab sama ring otsast peale.

Ei mingit nautimist.

Vabadel hetkedel, nädalavahtustel lubame me endile küll natuke kauem olla meie ise- kuid seda ka ainult siis kui oleme üksi.

Kui saabub mõni pereliige hakkame kohe  maski otsima. 

 Kas nüüd on see hetk, mil peame tütre, ema, poja, isa, mehe, või naise  maski haarama?  

 Millist maski ma nüüd kandma pean?

Pole vahet, mis rolli me sel hetkel mängime, oluline on  meie jaoks  siis see, et me mingi hinna eest sel hetkel ei oleks tavaline inimene. 

Kui aga peame kellelegi külla minema, siis viimistlema eriti hästi seda maski.

Kogu meie riietus peab olema nii hästi valitud, et kannaks laitmatult meie rolli edasi.

Sisenedes teiste poolt ettevalmistatud lavale,  etendame oma rolli erilise oskuse ja tõsidusega, et kõik teised saaksid kohe aru, kes mina täna olen.

Kogu õhtu on meie jaoks natuke pingeline, mis siis et meie ümber on meie kallid sugulased, pere või sõbrad, kellega kohtumist  väga ootasime. Kuid pinge oma rollis püsimisest  pärsib selle hetke nautimist. 

Ja nii me siis oleme, igaüks oma rollis ja oma pingega.

Kui on tegu pikema kohtumisega, siis õhtu saabudes julgema natuke langetada oma maski, kuid ka seda teema äärmise ettevaatlikkusega. Sest me ju ei julge näidata, et me oleme inimesed.

Mis juhtub, kui oleme võtnud selle riski ja maskid langetanud?

Me avastame järku, et sel tibi maskiga olijal on samasugused kõhklused ja kahtluses elus nagu meil.

  Me märkame, et see matcho  maskiga mees ei olegi nii tugev, ka temal on muresid.

 Me näeme, et see tubli ärimehe maskiga isik on tegelikult väga abivalmis ja polegi igas asjas kasumiahne.

 Me avastame, et selle kõrgi maskikandja taga on  peidus väga sooja südamega inimene.

Me hakkame siis märkame imelisi omadusi, mis inimestes on ja millepärast me neid armastame. Me hakkame siis nende seltskonda veelgi rohke natima, sest me oleme vabad ja ei pea ennast enam peitma.

Langetades maskid, märkame me, et me kõik oleme inimesed oma puuduste, nõrkuste, tugevuste ja eelistega.

Milleks siis peita ennast laitmatult ilusa maski taha ja olla pinges ja hirmud, et äkki me ei suuda seda maski kanda kui me võiks seda maski üldse mitte kanda ja olla inimene ja nautida inimeseks olemist?

Katike