Väga sageli kuuleme ja kasutame me väljendit, et kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?
Osad küsijad on selle lause naljaks keeranud, teised aga püüavad võimalikult palju mürki selle lause abil pritsida.
Eks neil mõlemail ole omajagu õigus. Elus käivadki vastandlikud emotsioonid käsikäes.
Lihtne on ju kiruda seda, mis on kaugemal. Riik on küll meie endi, kuid samas tundub ikkagi kuidagi kaugel olev.
Kuid vaadates lähemale, vaadates oma elu, siis saame endale täpselt sama küsimuse esitada.
Kas sellist elu ma tahtsingi?
Ja seekord ei ole küsimus mitte suunatud teistele vaid meile endale. Meie elule, meie valikutele.
Meie ise oleme ju oma elu kunstnikud ja saame oma elust teha just sellise elu nagu tahame.
Kuid nagu ka riigi kallal vingujate seas nii leiab ka siin palju neid, kes ikka ja alati vinguvad ja jäävadki vinguma, et nende elu on paha ja nõme ja kõik on seal halvasti.
Kuid hallooo!
Tegu on ju sinu enda eluga!Kes takistab sul siin muutusi teha.
Kaes takistab sul siin oma unistusi ellu viia?
Mitte keegi!!!
See on lihtsalt üks rumal vabandus, et aga teised....
See on vabandus mille tahame me tahame pugeda ja seda ka tihti teeme, et mitte tulla oma mugavustsoonist välja ja reaalselt midagi oma elus muuta.
See on see tobe vabandus, mis takistab meid muutumast ja seetõttu ei lase meil hiljem ka kõva ja selge häälega teistele teatada, et jah just sellist elu ma tahtsingi ja selle ma ka sain.
Kas me tahame elada teiste elu või enda elu?
Kas me elame seda endale või teistele?
Kas me tehame, et meie elu oleks täis õnne aj rõõmu või siis vingumist ja virisemist?
Mina leian, et me kõik väärime täisväärtuslikku elu ja jonnimise ja vingumise asemel, tuleksm meil kõigil astuda üks julge samm, et muuta oma elu tõeliseks unistuste eluks!
Ja seda juba TÄNA!
Katike
No comments:
Post a Comment