Friday, 31 May 2013

Üks päev

Heips!

Eile oli minu jaoks päris huvitav päev. Huvitav just sellepoolest, et sattusin kokku erinevate inimestega.

Esimene huvitav nähtus oli bussis.

Nimelt magas seal üks noormees, kes oli enda alla hõivanud nii enda istme, kui enda kõrvaistme ning ka kaks istet, mis asusid teisel pool bussi vahekäiku. Ehk siis ta oli ennast magama sättinud nii, et terve neli bussiisted ja vahekäik olid teda täis.

Ja tänu tema laiamisele oli bussi esimene osa  rahvast täis ja tagumine osa  tühi, sest keegi temast üle ronima ei hakanud ja  vagurad ja tagasihoidlikud eestlased nagu me oleme, teda ka üles ei ajanud.

Järgmise põneva seiga tekitasin ma ise endale oma olemusega. Sain taaskord kinnituste sellele, et miks minna otse, kui ma saan minna ju suure ringiga. Hoolimata sellest, et mul on jalas kõndimiseks just mitte kõige mugavamad jalanõud ja väljas on nii kuum, et mu kehal pole ühtegi kuiva kohta.

Õnneks on meil bensiinijaamad, kust saab kiiresti endale turgutust osta.

 Nii ma siis olingi lõpuks lisaks oma suurele kotile veel ka piparmündi kakaoga ja söögipoolisega müüri peal istumas ning nautisin surisevaid jalgu.

Koheselt lendas minu juurde ka tuvi, kuid temaga ma oma toidupoolist ei olnud nõus jagama.

Olles endale kindlaks jäänud, ei aidanud minu meelt muuta ka teine tuvi, kes  ka minu juurde lendas.

Süües ja ümbruskonda vaadates sain ma teada, miks öeldakse, et kudrutavad nagu tuvid või miks öeldakse armunute kohta tuvikesed.

Sest need kaks tuvi, kes minu juures olid enne süüa nurumas, olid nüüd üksteist leidnud ja nokad vastamisis kudrutasid ning see kudrutamine lõppes nii nagu ka inimestel see tihtipeale lõppeb. 

Ainuke vahe ei selles et tuvid ei läinud voodisse ega  häbenenud seltkonda, mis nende ümber oli...

Sellele järgnes üks südantsoojendav abistamine. 

Nimelt seisid minu kõrval järjekorras üks ema suure kohvriga ja tema tütar samasuure kohvriga. Tüdruk üritas kohvrit trepist üles saada, kuid see oli tema jaoks liiga raske. Aitasin teda.

Südantsoojendavaks asjaoluks  oli selle asja juures aga see, et tegu ei olnud tavalise eesti tüdrukuga vaid tumedanahalise lapsega, kes rääkis nii ilusas ja puhtas  eesti keeles.

Tund aega hiljem otsustas naisterahvas, kes minu vastas istus minuga suhtlema hakata. 

Eelnevalt olin ma kuulnud tema telefonikõnet emaga, kus ta rääks, et igatseb oma koju ja, et armastab oma ema ning tal oli tore puhkus koos emaga.

Samuti olin pealt näinud ka seda kuidas see kuskil 50ndates eluaastates naine võttis seljakotist viinapudeli ja kuummutas seda.

Vestlus minuga põhines pigem sellel, et kuhu ma lähen ja miks ma lähen.

Kui hakkasime kohale jõudma, oli ta nii õnnelik, et oleks kas või läbi akna juba välja tormanud. Ta oli nagu väike laps.

Meie ümber on igasuguseid huvitavaid inimesi ja hetki. 

Tuleb osata neid märgata ja mõelda, et mida need hetked ja inimesed,  meile  oma olemisega öelda tahavad.

Mina veel päris täpselt ei teagi, mida eilne päev mulle öelda tahtis, kuid kindlasti oli see minu elus üks tore ja vajalik päev.

Katike



Tuesday, 28 May 2013

Kas sellist elu....?!

Ahoi!

Väga sageli kuuleme ja kasutame me väljendit, et kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?
Osad küsijad on selle lause naljaks keeranud, teised aga püüavad võimalikult palju mürki selle lause abil pritsida.

Eks neil mõlemail ole omajagu õigus. Elus käivadki vastandlikud emotsioonid käsikäes.

Lihtne on ju kiruda seda, mis on kaugemal. Riik on küll meie endi, kuid samas tundub ikkagi kuidagi kaugel olev.

Kuid vaadates lähemale, vaadates oma elu, siis saame endale täpselt sama küsimuse esitada.

 Kas sellist elu ma tahtsingi?

Ja seekord ei ole küsimus mitte suunatud teistele vaid meile endale. Meie elule, meie valikutele.

Meie ise oleme ju oma elu kunstnikud ja saame oma elust teha just sellise elu nagu tahame.
Kuid nagu ka riigi kallal vingujate seas nii leiab ka siin palju neid, kes ikka ja alati vinguvad ja jäävadki vinguma, et nende elu on paha ja nõme ja kõik on seal halvasti.

 Kuid hallooo!

Tegu on ju sinu enda eluga!
Kes takistab sul siin muutusi teha.
Kaes takistab sul siin oma unistusi ellu viia?

Mitte keegi!!!

See on lihtsalt üks rumal vabandus, et aga teised....
See on vabandus mille tahame me tahame pugeda ja seda ka tihti teeme, et mitte tulla oma mugavustsoonist välja ja reaalselt midagi oma elus muuta.

See on see tobe vabandus, mis takistab meid muutumast ja seetõttu ei lase meil hiljem ka kõva ja selge häälega teistele teatada, et jah just sellist elu ma tahtsingi ja selle ma ka sain.

Kas me tahame elada teiste elu või enda elu?
Kas me elame seda endale või teistele?
Kas me tehame, et meie elu oleks täis õnne aj rõõmu või siis vingumist ja virisemist?

Mina leian, et me kõik väärime täisväärtuslikku elu ja jonnimise ja vingumise asemel, tuleksm meil kõigil astuda üks julge samm, et muuta oma elu tõeliseks unistuste eluks!

Ja seda juba TÄNA!

Katike

Thursday, 23 May 2013

Päike, nohu ja köha

Heips!

Täna paistab väljas jälle päike ja tund aega tagasi oli õues juba 17 kraadi sooja.
Täitsa suve moodi on juba.

Väljas on mõnusalt päikseline ja soe ja eks see oli ka üheks põhjuseks, miks ennastki enne toast välja ajasin.

Poodidesse kolama minnes,  tuli mulle tänaval  palju inimesi vastu, kelle kehakatteks olid lühikesed püksid ja T-särk või siis lühikesed retuusid ja T-särk. Noh igal juhul oli see riietus igati suvine ja sooja ilma nautimiseks ideaalne.

Aga mis minul seljas oli?

Minul olid jalas  pikad teksad ja kurguni kinni tõmmatud must jakk, et  ikka võimalikult kubujussi moodi välja näha ja, et kindlasti soe oleks.

Kodu poole tagasi tulles  nägin  kaugelt ühte suvistes riietes meesterahvast, teades seda, millistes paksued riietes mina olen, võtsin kohe kõndimisel hoogu vähemaks, et temaga mitte kõrvuti kõndima sattuda, sest siis oleks kontrast ikka liiga suur olnud.

Aga jah, riietus riietuseks. See oli mul tänase päeva kohta küll liiga talvelik.Kuid lisaks sellele on mul veel kaks sümptomit, mis talve meenutavad.

Nimelt köha ja nohu.

Eks see köhapoiss tuli mulle sellepärast külla, et tuletada mulle meelde seda paarinädalast meres jalgu pidi solberdamist, kui varbad külmast punaseks läksid. Ja nohu tuleks sai hoogu lahtise autoaknaga sõitmisest.

Kuid ega ma siis sellepärast pead norgu ei lase või  oma teguviisi kahetse.

Sidrunitee ajab peagi asja korda ja siis võib nautida suverõõme, loodetavasti juba sellel nädalvahetusel muru niites ja päikest võttes.
Katike

Sunday, 19 May 2013

Langetades maskid

Heips!

Imeilus pühapäeva hommik on hetkel. 

Istun köögis akna all ja naudin linnulaulu ja mõnusat jahedat tuult.

Mõnus ja hea on siin olla ja lihtsalt nautida olemist.

Minu meelest peakski me rohke nautima ja vähem mõtlema.

Hommikuti kui  ärkame, oleme me uniste nägudega, kuid kiiresti võtame ette toimingud, mis meie unist ja inimlikku olekut hakkaksid varjama.

Tööpäevadel järgneb sellele muidugi kibekiire hommikusöök ja tööle ruttamine.

Enne tööle minekut aga tõmbame endale maski ette. Sest tööl ei saa me olla me ju lihtsurelikud inimesed, vaid on vaja olla keegi teine. 

Tööl olles vahetame neid rolle ja maske mitu korda ning õhtul koju jõudes oleme me väsinud sellest kõigest.

 Voodisse langedes saame me olla meie ise, kuid seda ka ainult mõneks hetkeks, sest kohe tuleb uni.  

Ja hommikul algab sama ring otsast peale.

Ei mingit nautimist.

Vabadel hetkedel, nädalavahtustel lubame me endile küll natuke kauem olla meie ise- kuid seda ka ainult siis kui oleme üksi.

Kui saabub mõni pereliige hakkame kohe  maski otsima. 

 Kas nüüd on see hetk, mil peame tütre, ema, poja, isa, mehe, või naise  maski haarama?  

 Millist maski ma nüüd kandma pean?

Pole vahet, mis rolli me sel hetkel mängime, oluline on  meie jaoks  siis see, et me mingi hinna eest sel hetkel ei oleks tavaline inimene. 

Kui aga peame kellelegi külla minema, siis viimistlema eriti hästi seda maski.

Kogu meie riietus peab olema nii hästi valitud, et kannaks laitmatult meie rolli edasi.

Sisenedes teiste poolt ettevalmistatud lavale,  etendame oma rolli erilise oskuse ja tõsidusega, et kõik teised saaksid kohe aru, kes mina täna olen.

Kogu õhtu on meie jaoks natuke pingeline, mis siis et meie ümber on meie kallid sugulased, pere või sõbrad, kellega kohtumist  väga ootasime. Kuid pinge oma rollis püsimisest  pärsib selle hetke nautimist. 

Ja nii me siis oleme, igaüks oma rollis ja oma pingega.

Kui on tegu pikema kohtumisega, siis õhtu saabudes julgema natuke langetada oma maski, kuid ka seda teema äärmise ettevaatlikkusega. Sest me ju ei julge näidata, et me oleme inimesed.

Mis juhtub, kui oleme võtnud selle riski ja maskid langetanud?

Me avastame järku, et sel tibi maskiga olijal on samasugused kõhklused ja kahtluses elus nagu meil.

  Me märkame, et see matcho  maskiga mees ei olegi nii tugev, ka temal on muresid.

 Me näeme, et see tubli ärimehe maskiga isik on tegelikult väga abivalmis ja polegi igas asjas kasumiahne.

 Me avastame, et selle kõrgi maskikandja taga on  peidus väga sooja südamega inimene.

Me hakkame siis märkame imelisi omadusi, mis inimestes on ja millepärast me neid armastame. Me hakkame siis nende seltskonda veelgi rohke natima, sest me oleme vabad ja ei pea ennast enam peitma.

Langetades maskid, märkame me, et me kõik oleme inimesed oma puuduste, nõrkuste, tugevuste ja eelistega.

Milleks siis peita ennast laitmatult ilusa maski taha ja olla pinges ja hirmud, et äkki me ei suuda seda maski kanda kui me võiks seda maski üldse mitte kanda ja olla inimene ja nautida inimeseks olemist?

Katike



Thursday, 16 May 2013

Laen patareisid

Youps!

Praegu on küll see hetk, kus ma võin  uhkeldades öelda, et keku-keku minu puhkan.
Ma istun looduskaunis kohas, ümberringi on loodus, eemal sõidavad autod, päike paistab ja soojendab mu varbaid.

 Lisaks linnulaulule kostab mu kõrvu  mõnus süldimuusika. Inimesed, kes minu ümber jalutavad on kõik õnnelike nägudega ja sõbralikud.

Lisaks silmailule on mu  kõht l head paremat täis ja toas on veel ootamas ka  tükike kooki.

Mõnus!

Aga tegelikult ei ole ma praegu puhkusereisil, kuigi nii võis tunduda, vaid koolitusel.

Jah koolitusel!

Mõnus on käia sellistel koolitustel, kus õhtul on sul vaba programm ja  sa saad rõdu peal käo kukkumist kuulata.

Koolituse üheks  sisuks ongi just enese tundma õppimine ja läbipõlemise vältimine.
Praegu ongi mul lisaks sellele teoreetilisele osale, mida päeval sain just praktika käsil.

Ma naudin ja puhkan!

Ja kui ma aus olen, siis mind ei huvita praegu mitte üks raas, et kuskil on mingid probleemid, mida peaks lahendama.

Ei, praegu on hetk  ainult minule, kus ma imen endasse seda positiivsust ja elujõudu, et uuel nädalal taas minna inimeste sekka, kellele  oma taaslaetud energiat jagada.

Katike

Sunday, 12 May 2013

Türisalu pank...

Heips!

Nädal on taaskord otsa saanud ja kohe, kohe on uus nädal ja uus algus.

Kuid alati ei pruugi kõigil inimestel uut algust, uut võimalust olla.

Miks nii sünge sissejuhatus?
Kohe seletan.

Nimelt, käsin ma nädalavahetusel Eestimaa ilusat loodust vaatama ja nautimas.

Mööda pikka rannajoont jalutades tuli tahtmine ka jalanõud jalast võtta ja varbaga merevett katsuda.

Oi, kui külm see oli!

Kuid peale esimest suuremat külmaehmatust, tuli tahtmine veel proovida ja nii ma siis lõpuks solberdasingi seal külmas vees nagu väike laps.

Õnneks on vähe vaja!

Ma loodan, et see solberdamine ei too endaga paari päeva pärast kaasa tilkuvat nina ja kähedat häält.

Aga vaatamata külmale veele, oli ilus ja mõnus olla mere ääres.

Iga kord kui ma satun mere äärde valdab mind kummaline, salapärane tunne.

Ma justkui näeks sel hetkel nii palju, kuid samas ma tean, et nii palju jääb mul sel hetkel ka nägemata ja tajumata.

Kui ma lõpuks jalutuskäiguga olin pankranniku alla jõudnud ei suutnud ma seda ilu, mida nägin kohe endasse ahmida.

 Selline tunne oli, et ma tahan kõike seda ilu endaga kaasa võtta.
See on ikka imeline!
Lihtsalt võrratu!

Kui ma aga teada sain, et jalutus käik oli toonud meid just Türisalu pangani, muutus kõik.

Jah, kogu see ilu jäi küll alles, kuid selle nautimise kõrvale tekkis ka uus tunne.

 Kurbus.

Kurbus sellepärast, et see ilu, mida ma just paar minutit tagasi meeletult nautisin ja endasse ahmida püüdsin oli põimunud ju tegelikult vere,pisarate ja valuga.

Türisalu pank on ju kurikuulsaks saanud enesetappude tõttu.

Need inimesed, kes seal otsustasid hirmust, segadusest, vihast või teab, mis tunnetest veel ajendatult enesetapu teha, olid nüüd meie hulgast lahkunud. Neid ei olnud enam.

Näha seda ilu, mida  maapind endas peidab ja samal ajal teada, et sel nautimise hetkel võisin seista kellegi kivil, mis talle saatuslikuks sai...

See mõte tegi mulle haiget.

Kas see, et ma imetlesin seda ilu, teades kui palju pisaraid seal valatud on, oli minust silmakirjalik?

Ehk võibolla natuke tõesti?

Kuid kas kõigi maailmahädade ja valude pärast saab enda rõõmu ja õnnetunnet vähendada?

 Arvan et ei.

Elus on kõik omavahel põimunud.

Nii surm kui elu. Nii ilu kui koledus.

Oluline on leida see õige asi, mida me sel hetkel nautida tahame.
Minu jaoks oli sel hetkel oluline nautida imelist päeva, imelist vaadet ja imelisi tundeid, mida tekitasid minus see emake maa, päikesekiired, jahe meretuul, loksuvad lained ja õnnest põksuv süda.

Katike



Tuesday, 7 May 2013

Nõrganärvilistele ei soovita...

Heips!

Juba mitmendat päeva piinab mind üks asi.

Õigemini üks vaatepilt, mida nägin.

Siinkohal peaks vist ütlema, et nõrganärvilistel ei tasuks seda  jutumulli ehk lugeda.

Jalutasin mina siis üleeile ühte poodi.  Kuna sisenesin poodi külje uksest, siis olid seal topeltuksed.

Topeltuste vahel seisis aga üks mees.

Ja vot selle mehe välimus ja pilk ei lähegi mul silme eest enam ära.

See mees oli arvatvasti kodutu. 

Tema riided olid mustad ja tumedad. Tal oli käes mingi kott ja ta oli ennast surunud  vastu klaasust, just nii, et muuta ennast võimalikuks väikeseks ja märkamatuks.

Alandlikult vaatas ta mulle ühe silmaga otsa.
Just ühe silmaga, sest teine silm oli tal poolenisti kinnikasvanud ja natuke mädane.

Jah, vaatepilt oli jube!

Samuti oli see lõhn, õigem oleks vist öelda hais, väga ebameeldiv mis temast möödudes ninna jäi.

Mis mind  aga piinama jäi ei olnud tegelikult see hais mis tol hetkel  mind nina krimpsutama pani, vaid hoopis midagi muud. 

Mind  jäi piinama see, et mida mina valesti tegin?

Mida mina sel hetkel tollest inimesest möödudes valesti tegin?
Ja kas üldse tegin?

Kas ma oleks pidanud talle pöörama tähelepanu ja uurima, kes ta selline on?

Oleks ma pidanud uurima, miks ta seal seisab?
Kas ta vajab abi?

Kas ma oleks pidanud temast poe töötajaid teavitama?
Oleks ma pidanud talle arsti või politsei kutsuma?

Süüs ostma, raha andma?

Ma ei tea, mida ma oleks pidanud sel hetkel tegema ja ma ei tea seda siiani.

Ja see häirib ja piinab mind.

Selle asemel, et midagi teha, käitusin ma tol hetkel nagu enamus inimesi. 

Ma lihtsalt kõndisin sellest inimesest mööda ja läksin oma igapäeva toimetustega edasi.
Elasin oma elu, oma mugavat ja turvalist elu edasi, püüdmata aidata inimest, kes seda ilmselgelt tegelikult vajas.

Ma ei tea, kas ma käituksin nüüd teistmoodi, kui ma seda inimest uuesti näen, kuid ma loodan, et ma suudan olla siis  natukenegi parem inimene.

Kati


Saturday, 4 May 2013

Nuusuta, mis on pudeli sees...

Heips!

Miks peavad olema asjad õigetes ja neile omastes pakendites?

Aga sellepärast, et ei juhtuks nii nagu juhtus eile minuga.

Mõtlesin eile õhtul, et lähen teen endale ühe tassi täie punasesõstra morssi.

Rõõmsalt tatsasin mahlapudeliga kööki, keerasin korgi pealt ja hakkasin siis seda vedelikku kruusi valama. 

Järgmiseks sammuks oli "mahla" vaja veega lahjendada. Ja kui seegi oli tehtud, võtsin kruusi kätte, et hakata nautima head morssi, mille isu mul juba mitmendat päeva oli.

Aga...

Aga punasesõstra morsi asemel oli mul kruusis hoopis midagi muud.

Nimelt olin ma lahjendanud Jägermeistrit veega ja oleksin seda morsipähe jooma hakanud.

Suurest paanikast jooksin kraanikausi juurde, sest suu õhkas sellest joogist. 

Järgnes mitmeminutile suu loputamine, et sellest kibedast ja põletavast tundest lahti saada.

Kindlasti tekib kohe küsimus, et kas ma siis enne pudelit vaadates ei tulnud selle peale, et seal võiks hoopis alkoholsees olla mitte mahl?

Ei tulnud jah. Ja seda sellepärast, et eelmine pudel, milles oli  päris mahl, oli samuti Jägermeistri pudelisse peitu pandud ja nii  ma arvasingi, et seekord on sama lugu.

Aga jah, läks teisiti.

Seoses selle minu eilse apsakaga meenus mulle lugu, mida mu vanaema mulle üks kord rääkis.

Nimelt oli minu vanaisa noorena avastanud kodus ühe alkoholi pudeli ja eeldas, et seal on alkohol sees.

Aga tegelikult oli sinna sampoon sisse pandud. Ja enne kui ta aru sai, oli tema suus sampoon,  nii nagu minul eile see veega lahjendatud Jägermeister.

Aga jah kiire tegutsemine tagas selle, et tema ei neelanud shampooni alla ja minul jäi see Jägermeister ka alla neelamata.

Hakka või uskuma, et tegu on perekonna veaga.

Nii, et jah igasugused sildikesed on pudelitel väga vajalikud, et oleks kõigile ikka teada, mis pudeli sees on.

Ja teine kord nuusutan ma enne hoolega kui mõne pudeli avan, et  saada varakult teada, millega tegu on.


Wednesday, 1 May 2013

Katike puhastab kala

Hei!

Mull, mull, mull, mull, väiksed kalad,
 kus on teie väiksed jalad....

Nüüd võin ma kindlalt öelda, et kaladel pole ei väikseid ega suuri jalgu.
Nimelt on mul just selja taga toore  kalapuhastamine.

Täitsa iseenda kätega sai  vabatahtlikult toores kala kätte võetud ja talle üks null tehtud.

Minu vanaema hakkas täna kalu puhastama,  ja  see pani mind mõtlema, et oleks vist viimane  aeg ka endal see töö selgeks saada.

Nii ma siis ütlesingi, et tahan ka ühe kala ära puhastada. 

Vanaisa usaldas mulle selle  toimingu jaoks kohe ühe kobedama noa.

Ja varsti olingi ma vanaema kõrval ja valisin  hoolega kalakotist kala, millega tööle asuda. 

Esimesena vaatas mulle vastu kala, kes liigutas veel ennast. Kuid temaga ma koostööd küll ei tahtnud teha. Kuidagi võigas tundus mulle ikkagi see mõte ja tegu, et löön elavale olendile noa sisse.

Nii ma siis valisingi kalu selle järgi, kes olid juba allaandnud  ega sipelnud enam. 

Kui esimene kala sai puhastataud, oli hea tunne küll!
Ikkagi minu esimene puhastatud kala!

 Aastaid tagasi olen ma küll proovinud kala puhastada, kuid noh eks siis oli rohkem tegu proovimisega, nüüd aga  võtsin ikka asja tõsisemalt.

Ja nii siis saigi ühest kalast  teine ja siis kolmas ja lõpuks saadeti vanaisa tooli järgi, et mul mugavam kalu puhastada oleks. 

Nagu ikka harjutamine teeb meistrika ja viimaste kalade puhastamisel läks asi juba päris ludinal.

Uhke tunne on ikka küll, kui olen millegi uuega hakkama saanud, olgu selleks kas või siis mõne jaoks nii elementaarne asi kui kala puhastamine.

Katike