Kreemiinimesed

Heips!

Täna rongiga pealinna sõites jäi mulle silma üks inimene.

Ega inimene ise nii huvitav ei olnudki, kuid tema tegevus ei jäänud mulle ja ma arvan ka teistele märkamatuks. Nimelt kreemitas ta rongis käis.

Ega nüüd sellest ka suurt midagi erilist ei olnud.

Kuid minu meelest ongi üks rühm inimesi selliseid, kelle võib vabalt kreemiinimesteks nimetada, sest nad kogu aeg lihtsalt kreemitavad omi käsi.

Loomulikult on see hea ja tore ning isegi vajalik, et inimene hoolitseb enda eest, kuid kreemiinimeste jaoks on see kreemitamine lausa kinnisideeks juba.

Nad kreemitavad ennast lihtsalt kogu aeg.

Tegelikult on meil kõigil mingi kiiks juures, mida keegi meist iga päev teeb. 

Kes kreemitab, kes sätib kogu aeg juukseid, kes mängib juustega, kellel on pidevalt vaja jalga väristada või siis ennast sügada, sõrmi trummeldada vastu lauda, riideid siluda või siis ennast kohendada siit ja sealt .

Kui sellise pilguga inimesi vaatama hakata, kes mida tahtlikult või tahtmatult teeb võib ikka öelda küll, et see meie issanda loomaaed on nii kirju ja huvitav.

Katike

Moskva vs Urkaina saiad

Ahoi!

Minu teine pool räägib juba ammu, kuidas talle Moskva saiad meeldivad.

Kuna ta rääkis seda nii innustunult ja unistavalt, otsustasin siis olla hea naine.

Kuigi hirm oli suur, selline tunne oli, nagu see oleks mingi tähtis eksam mul. Tahtsin ju igati olla tubli kokk.

Võtsin  siis oma jahukoti, poti ning hakkasin tainast tegema. Nina pidi arvutis olles, otsisin veel  selle õige keedukreemi retsepti ka üles ning hinge kinni hoides segasin pliidi peal aina pakseaks minevat kreemi.

Kõik oli juba nagu peab, kuid kui ma ühel hetkel ahju vaatasin, selgus, et minu pisikesed saiakased olid sooja käes kerkinud hiigelsuurteks.

Loomulikult läks mul kohe tuju ära.

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nii tuligi minu teine pool kööki, piilus ka ahju ja ütles:"Need ei ole jah mitte Moskva saiad vaid need on juba Ukraina saiad".

Ja minul läks tuju kohe paremaks.

Lõpuks õnnestus mul lisaks Urkaina saiadele teha ikka ka paar pannitäit Moskva saiu.

Ning nagu selgus, maitsesid mõlema suurlinna saiad minu teisele poolel väga.

Kui ma lõpuks kööki oma suurest küpsetamisest koristama hakkasin, tuli minu teine pool ja kallistas mind. See kallistus oli nii tugev, et ma mõtlesin, et lähen kohe pooleks.

Kuid kui ma ka oleks sel hetkel pooleks läinud, oleks minust järele jäänud kaks väga õnnelikku naist. Nüüd aga on minust järel üks suur ja õnnelik naine (kes vist  õige pea peab jälle suurlinna saiu tegema hakkama).

Katike

Vaarikamahl

Heips!

Juba pikemat aega piidlen ma poeriiulil olevat  vaarikamahla. 

Pakend tundub nii isuäratav või noh januäratav, kuid siiski olen jäänud kindlaks rabarberi-punase sõstra mahlale kuni siis üleeilseni.

Pistsin oma poekorvi  vaarikamahla.

Eile tegin selle paki ettevaatlikult lahti. Eeldasin, et mahlal on nagunii jube keemialõhn ja maiste, kuid oh üllatust.

Lõhn oli täpselt selline nagu oleks mul peotäis vaarikaid käes olnud ja maiste...

Mmmm!!

No see maiste oli nii ehtne ja tõeline!

Täpselt selline tunne oli nagu oleks vaarikaid söönud. 

Mulle tuli isegi lapsepõlve mälestus silme ette, kui vanavanaema naabril oli vaarikavõsa, kus me siis vaarikaid noppimas käisime. 

Isegi värske heinalõhn puges ninna seda mahla juues.

Selle mahla maitse on kohe nii ehe, et kui ma seda joon, siis on mul alati ka väike hirm. Nimelt kardan, et äkki seda mahla juues satub ka mõni vaarikaussike suhu.

Katike

Varastatud käekott

Heips!

Käisin üks päev poes ja nägin kuidas lapsevankriga naine läbi turvaväravate väljudes poemüüjale silma jäi, sest väravad hakkasid piiksuma.

Lühikese ülevaatuse käigus poemüüja naise vankrist ja kotist küll midagi ei leidnud, kuid kutsus siiski turvamehed, kes siis naisega pikemalt ja lähemalt rääkima hakkasid.

See meenutas mulle minu olukorda, kui ka mina turvaväravad piiksuma panin.

Esimest korda kui ma need piiksuma panin vaatas poemüüja mulle silma ja küsis, et kas mul on kotis midagi. Tegin kohe oma käekoti lahti ja näitasin, et ei ole. Õnneks lubas müüja mul poest lahkuda.

Teine kord kui ma uuesti väravad piiksuma panin sattusin ka õnneks väga mõistliku müüja otsa, kes küsis, et kas mul on kotis midagi. Raputasin pead ja hakkasin kotti avama, mille peale tema ütles, et ah pole vaja.

Koju jõudes rääkisin oma teisele poolele, et väravad piiksuvad minu peale. 

Koti ülevaatusel selgus, et mina käisin uhkelt ringi varastatud kotiga. Nimelt olid koti sees turvaribad ilusti alles, mis siis panidki väravad piikusma.

Ise aga ma olin ostnud selle koti eelnevat kirparilt, muidugi selle peale tulemata, et see võiks varastatud olla.

Jumal tänatud, et me need turvaribad kodus avastasime, sest kui mulle oleks ka turvamees poes kutsutud, siis ma arvan, et ma oleks siiani seal turvaruumis ja püüaks neile seletada, et mina ei ole seda kotti varastanud.

Nüüd kui ma kuskilt midagi ostan, siis vaatan ikka kõik sahtlid, lukud hoolikalt läbi ja igaks juhuks vist peaks sõnaraamatut ka kaasas kandma hakkama, et kui pean äkki kuskil ennast kaitsma hakkama.

Katike

Paine

Heips!

Järgmised read on pühendatud mu kallile sõbrannale, kes teab, millest käib jutt.

Ma seisan ja ootan ja loodan,

kuid ikka pole sind siin.

Ma ootan ja loodan ja seisan,

püüan mõtteid sust eemale heita.

Ma loodan ja seisan ja ootan,

mu hinge on pugenud saatan.

Miks lahti ma sinust ei saa,

kas üldse armastadki mind sa?

Miks mõttes oled mul üha,

ei veeda me ju koos ühtki püha?

Miks ikka igatsen sind ma,

kuid sisimas tean, 

tegelt ei tahagi mind sa?

Miks raske on mul sinuta?

Miks raske on mul sinuga?

Miks?

Miks unustada end ei lase sa?

Ma tahan lõpuks õnnelikult elada!

Sa oled mu peas kui paine,

mu ellu ilmud alati kui laine.

Sa tule kui kohisev ja erutav merelaine

ja kaod alati  kui käes on mõõnalaine.

Su peale loota ma ei saa,

seda ammu oma nahal tunda olen saand.

Sa hetkeks õnnelikuks teed mind 

siis kaod ja  ma ei näe jälle sind.

Su hellust, käsi vajan ma, 

kas seda sama tunned sa?

Kas tunned, et sind ihaldan ja vajan

või sinu jaoks ma lihtsalt tühjalt kajan?

Sind unustada püüan, 

abigi ma hüüan, 

kuid ikka painab mind see asi, 

kui minu ümber on su käsi.

Miks teed mu aina haiget sa,

miks ei lase sa mul elada?

End õnnelikult tunnen end,

kui ükse lävel näen sind,

Siis maailma ilusaim  on see koht,

kuid tean, meid varitseb taas oht.

Sa peagi jälle oled läind

ja minu pisaraid sa ei näind,

End nutta võin ma tühjaks,

kuid siiski sind kallistustega üle kuhjaks.

Kuid sa ei tule tagasi mu juurde,

oled läinud jälle linna suurde.

Sa haiget tegid jälle mulle,

et taas ma mõelda saaksin sulle.

Mu elu tühi on kui kõrb 

ja tunne on nii närb.

Sind unustada tahan ma,

miks kaasa küll ei aita sa?

Sa aina haiget teed mul,

sest armastus mu vastu puudub sul.

Ma endas jõu pean leidma

ja kogu selle elu heitma.

Ma unustama pean sind,

et õnnelikuna näeksid mind.

Meil ühine ei ole tee,

see kurvaks teeb mu meele,

kuid ennast päästma pean, 

sest ohvriks sina mind vaid sead!

Katike

Looduse ilu

Heips!

Minu kadumise põhjuseid on olnud kaks.

Esimeseks ja vist ka kõige suuremaks põhjuseks oli laiskus, mis mind siin vihmaste ilmadega tabas. Ning teiseks põhjuseks oli äkkvisiit kodumaale.

Nüüd olen ma aga tagasi.

Tänane jutumull ongi seotud kodumaaga.

Kuigi reis  Lõuna-Eestisse pole  just kõige lühem ja kergem, tunnen ma iga kord sinna jõudes, et see raske tee tasus ennast ära.

Ma ei kujutaks oma elu ettegi, kui ma ei  saaks sinna minna.

Viimasel paaril aastal olen märganud, et kui koduni on jäänud viimased 10km hakkab minu süda sees värisema ja selline ärevus poeb hinge. Ma ei teagi,millest see tuleb, kas sellest, et ootus ja nägemis- ärevus, rõõm on nii suur või tekib see sellest, et maale jõudes avaneb justkui uus maailm.

Ma olen kuradima õnnelik, et ma olen maalt pärit ja, et mul on koht kuhu ma saan alati varjuda linna elu ja jamade ees!!!

Koht, kus aeg liigub hoopis muid radasid kui linnas.

Muidugi teeb mind kurvaks, kui ma näen, et sealne elu hääbub ja seal on raske elada, kuid samas see hääbumine ja raskused ongi just need, mis teevad selle elu imeliseks.

Linnas on kõik asjad käe-jala juures. Igasugused mugavused on olemas ja justki nagu mitte millegi pärast peale raha ei peagi siin  muretsema. Kui on raha on ka kõik muud asjad olemas.

Maal on aga elu teisti.

 Muidugi on ka seal rahamuresid  kuid siiski on seal rahast palju olulisemad naabrid ja üksteise aitamine, tervis, töötahe ja jõud. Jõud vastu panna raskustele.

See kui ma saan maale minna ja seal jalga tõmmata kalossid, kui ma saan kaevust vett tõmmata või muru niita, peenraid rohida, lund rookida, poes käia, aiast puu- ja põõsa saadusi võtta või siis aiamaalt kiskuda välja  üks porgand, mis hoolimata mõnest mullaterast kohe  hamba alla läheb,annab nii palju jõudu, et edasi elada.

Maal ei loe mitte kellegi jaoks milline sa välja näed. Seal on muud väärtused, mida ma ei oskagi sõnadesse panna. Seal on kõik teisiti, ka inimesed ja nende hoiakud.

Ma olen aastaid näinud, kuidas naabrimees küsib võlgu,  kuidas poe juures on samad näod, kes ootavad kellaaega, mil märjukest osta, kuidas bussis sõidavad ikka ühed ja samas näod, kuidas bussijuhile lehvitatakse, kui see mööda sõidab, kuidas mõni mees käib kogu aeg samade riietega või on habemesse kasvanud peale suuremat pidu, kuidas pensonipäev on muutunud suursündmuseks, kuidas laupäeva õhtuti saunakorstnad suitsevad, kuidas inimesed aitavad üksteist ja saadavad üksteisele terviseid, kuidas küla koerad hauguvad kui keegi kuskil liigub ja kuidas inimesed muretsevad kui näevad kiirabi autot sõitmas või kui kellegagi on midagi juhtunud, kuidas tuult, vihma ja lund trotsides sõidetakse rattaga poe juurde, kuidas inimesed vaatamata raskustele muutuvad külliga päev vanemaks ja kortsulisemaks, kuid samas ka tugevamaks ja üha väärtuslikumaks, ja kallimaks, kelle käest on nii, nii palju õppida

Seekord kui ma maal käisin ja  õhtul kassi välja läksin laskma, jäin trepi peale kuulama.

Minu ümber oli vaikus.

Ma pole ammu enam sellist vaikust kuulnud, mida ma siis kuulsin.

Ma tundsin ja kuulsin, kuidas loodus puhkas.

Minu silme ette tuli pilt sellest, kuidas putukad ja mutukad ennast ööunne sätivad, kuidas ämblikud oma võrku hästi vaikselt koovad, et mitte teisi segada, kuidas öökull vaikselt oma pead keerab ja jälgib, kas kõik on nii nagu vaja, kuidas lilleõied oma kroonlehed veelgi tugevamat üksteise vastu seovad ja kuidas tammelehed vaikselt öömuusikat loodusele laulavad.

See vaikus ja pimedus, mis oli saabunud oli lihtsalt imeline!

Ma seisin ja kuulasin ning hingasin kogu seda rahu enda sisse.

Need minutid, mis ma seal ukse peal kõõludes seisin olid imelised, ma pole enam ammu midagi nii ilust näinud ja kuulnud!

Ma olen nii õnnelik, et ma saan seda kõike kogeda ja, et maailmas on olemas veel selliseid kohti mida ei ole see kiirustav maailma ära rikkunud!

Ja ma loodan, et meil kõigil on olemas selline koht, kus  saaks käia sead vaikust kuulamas!

Katike