Ahoi!
Tulin just natuke aega tagasi väljast. Käisin jalutamas. Kuigi ma seda väga nautida ei saanudki. Ja põhjuseks oli see, et ma pidin kogu aeg jalgade ette vaatama.
Kui ma muidu kõnnin nii, et pea käib siia ja sinna poole, siis nüüd oli minu pilk naelutatud jalgade ette ja seda seetõttu, et terve tee oli vihmausse täis.
Neist oli justkui näitus sinna tee peale tehtud. Oli suuri, oli väikseid, peenikesi ja pakse, roosasid ja sinakaid, terveid ja katkiseid.
Mina püüdsin nii palju kui võimalik neist ussikestest üle või ümber astuda, kuid teised inimesed kõndisid küll suht sirgelt jalge ette vaatamata.
Kuid jah raske oli seal väljas nii manööverdada, et need väikesed tegelased ellu jääksid.
Tegelikult ma täitsa kardan neid vihmausse. Mul on nendega seotud lapsepõlvest trauma.
Mäletan, et ma olin vist kuskil 4-5 aastane, kui naabrionu palus mul käed ette panne ja silmad kinni.
Kui ma siis ühel hetkel silmad avada võisin, olid minu peopesad vihmausse täis.
Uskumatu!
Kuidas võib üks täiskasvanud inimene lapsele nii teha?!
Peale seda kartsin ma vihmausse kohe väga.
Kui ma pidin suvel peenraid rohima ja mõne ussikesega kokku puutusin, siis sealt kohast mina enam edasi ei saanud rohida.
Õnneks on nüüd see jube hirm kadunud, kuid vastikud on nad ikka minu jaoks.
Kuid vaatamata sellele, et nad mulle ei meeldi, püüan ma alati kõndida nii, et minust ei jääks vihmaussi laibarida järgi.
Loodan, et ma pole ainuke, kes neid tegelasi seal tee peal täna märkas.
Kui meil muidu on kevadeti aktsioon konnad teel, siis peale vihma sadu võiks keegi panna sildid üles, vihmaussid teel.
Katike
No comments:
Post a Comment