Heips!
Vaatasin üks päev filmi, mis taaskord tekitas minus erinevaid mõtteid, mida tahaks jagada.
Filmi käigus oli näha, milliseks võib muutuda meie maailm, kui tehnika sama kiiresti edasi areneb.
Peategelaseks oli mees, kelle tööks oli kirjutada inimestele kirju, et nood siis saaksid neid kirju oma kallitele inimestele edasi saata.
Kuna mees oli hiljuti oma naisest lahku läinud, tundis ta ennast üsna üksikuna ning lõpuks leidis ta arvutiprogrammi, kes temaga suhtles.
Kui alguses tundus talle, et oh kui vahva see prgramm on, siis ühel hetkel avastas mees, et ta oli oma rääkivasse arvutiprogrammi armunud.
See programm suhtles mehega iga päev ja nii nad siis rääkisid, kuidas neil päev on möödunud ja mida nad teevad.
Kogu see suhtlus nägi välja nii nagu oleks mees suhelnud oma naisega, kes on kuskil kaugel.
Lõpuks muidugi väljus kogu see suhtlus kontrolli alt.
Ühest küljest on ju väga vahva, et tulevikus võivad meil sellised rääkivad programmid olla.
Mulle kuluks küll vahel ära, et arvuti või mõni muu programm tuletaks meelde, mida ma tegema pean või küsiks kuidas mul päev läinud on.
Kuid teisest küljest on see nii hirmutav!
Juba seal filmis oli näha, kuidas inimesed sattusid sellest programmist sõltuvusse ega teinud enam vahet, kas tegu on reaalse lihast ja luust inimesega või mingi programmiga.
Minul on küll hirm, et mis sellest maailmast saab, kui meil sellised programmid tulevikus on, kes loevad mõtteid ja teevad meie eest kõik asjad ära.
Jube ju!
Mulle ikka meeldiks, kui säiliks see maailm, kus tuleb natuke higi ja vaeva valada, et midagi tehtud saaks ning et ei kaoks ära see toores jõud, mis tegi ahvist inimese.
Katike
No comments:
Post a Comment