Heips!
Täna on matemaatika riigieksami tegemise päev.
Jumal tänatud, et sel ajal kui mina keskkooli lõpetasin, ei olnud matemaatika riigieksam kohustuslik. Vastasel juhul ma istuks vist ikka veel gümnaasiumi pingis.
Matemaatika pole mulle mitte kunagi meeldinud ja siiani olen ma suutnud oma elus nihverdada ennast nendest numbritest ka mööda.
Aga jube on see aine küll.
Mäletan, et ainult üks teema oli gümnaasiumis selline, mida ma tõesti hästi oskasin. Selleks olid determinandid ja nende lahendamise eest sain ma ka vist oma ainukesed viied.
Kuid nagu ikka, see mida sa oskad sellega eriti tegeleda ei saa, nii oli ka nende determinantidega. Kaks kolm korda lahendasime neid ja seejäreltuli jälle mingi uus teema, mis minu jaoks oli sama raske kui hiina keel.
Õnneks oli mul aga ilus nägu ja hea tekst, ja eks tänu sellele ma oma head matemaatika hinded tunnistusele ka sain. Ning eks see õpetaja sai aru ka, et ma ei ole matemaatika inimene. Kuid eks ma ikka pingutasin ja õppisin natuke ka seda keerulist ainet.
Mäletan siiani kuidas istusime sõbrannadega direktori kabinetis, ja õppisime matemaatikat.
Kuid kuna ta sai aru, et meist väga asja ei saa, andis ta meile ülesannete lahendused ja ütles, et õppige need lahenduskäigudki selgeks, et siis nagu natukenegi oskaksime midagi.
Eks seal kabinetis sai nii mitugi korda istutud ja pusitud.
Üks kord kui me jälle selle ümmarguse laua taga pusisime neid x-ülesandeid, tuli direktori juurde tema sekretär, kes palus kandikut.
Kahjuks aga oli kandiks juba eelnevalt küpsiste poolt hõivatud, kuid see ei takistanud õpetajat. Ta võttis selle kandiku, avas kapi ukse, valas küpsised sinna ja ulatas tühja nõu sekretärile, endal ees nägu, nagu oleks tema eelnev teguviis olnud maailma kõige loogilisem tegu.
Tegelikult mulle meeldisid matemaatika tunnid, mis siis et õpetaja imestas tihti, kui rumalad me kõik ikka oleme ning võrdles meid kitsedega. Tihti ütles ta meile,et me oleme justki kitsed, kes vahivad kinokuulutust kui me taaskord mingi uue ülesande kallal pusisime.
Samuti pidi meie ülesannete lahendamine sarnanema ahvidega, kes purgist banaani kätte püüavad saada.
Vahel tekib isegi igatsus selle aja järgi, kus me vingus nägudega sinna matemaatika klassi läksime ja siis aegluubis üritasime asju kotis välja võtta ning jalgu taga vedades tahvli ette läksime, et natukenegi aega venitada nende ülesannete lahendamisel.
Kuid kogu see pusimine ja koos kannatmine oli kuidagi nii äge ja ühendas meid kõiki. Ning see direktori nägu, kus ta nautis meie piinu, on mul samuti silme ees.
Õnneks ei olnud mina see, kes tahvli esist pidi kaunistama. Mina sain ikka enamuse ajast koha peal ülesandeid lahendada, kuid oli neid õpetaja lemmikuid küll,kes päevas päeva ja tunnist tundi tahvli ees aega veetsid.
Kuna mul puudub ruumiline nägemine, siis igasuguste kujundiet ruumalade arvutamine ja joonistamine oli minu jaoks õudus.
Kui teistel oli juba pool ülesannet lahendatud, siis mina pusisin ikka selle kallal, et kuidas sellele püstprismale seda põhja joonistada.
Õnneks istus minu ees sõbranna, kelle vihikusse ma ikka tihti peale piilusin, et ka kuidagi oma vihikusse midagi sarnast kritseldatud saaks.
Direktor oli aga arusaaja inimene ja võttis mult lubaduse, et kui ma lennuki juhiks ei lähe, siis paneb ta mulle hea matemaatika koondhinde.
Tema pidas oma lubadust ja siiani olen ka mina seda pidanud. Lennundusega olen nüüd nii palju seotud, et elan hetkel lennujaama lähedal ja iga 5 minuti tagant lendab üks masin minust üle.
Kuid jah,olid ikka ilusad need kooliaastad!
Kuid oh kui hea ikka, et ma seda eksamit ei pidanud tegema! Ning oh kui äge, et mul selline matemaatika õpetaja ja sellised kannatused seal gümnaasiumis ikka olid, on mida meenutada nüüd.
Jehhuu!
Katike
No comments:
Post a Comment