Need ägedad juuksed

Ahoi!

Vabandan  juba ette ära nende ees, kelle jaoks ma nüüd rassist olen.

 Nimelt kasutan oma tänases jutumullsi sõna neeger. 

Aga minu jaoks ei ole see sõna kuidagi halvatähenduslik ja ma ei mõtle midagi paha, kui ma tumedanahalisi niimoodi nimetan. Ja vaevalt nüüd keegi neist ka minu jutumulli nüüd loeb.

Kuigi jah tegelikult võiks ja peaks endale selgeks küll tegema, kes ja kust kohast need tumedanahalised pärist on. 

Ega mulle ka väga ei meeldiks, kui minu kohta öeldakse, et olen lihtsalt heledanahaline. Mulle meeldiks ikka kuulda seda, et  olen heledanahaline ja eestlane.

 Eks neile meeldiks ka kuulda seda, kui ma oskaks öelda, et tema on somaallane ja tema araablane, aafriklane, mitte, et panen kõik ühte patta ja ütlen, et neegrid.

Aga jah, miks ma siis neist täna kirjutan.

Nimelt sellepärast, et üks päev prügi välja viies, oli mul tunne, nagu ma oleks Aafrikasse sattunud. 

Terve õu oli mustanahalisi lapsi täis, täpsemalt oli neid 13 ja lisaks neile veel 3-4 emmet ka.

 Ühest küljest oli kurb seda näha, sest tekkis küsimus, et aga kus siis on heledanahalised, meiesugused, kuid samas oli vahva. Tore, et meie ühiskond on nii kirju ja mul on seda kõike võimalik näha ja kogeda.

Meie majas elab üldse päris palju tumedanahalisi, osad neist kannavad rätikuid ehk siis on need rätipead ning osad neist näitavad oma ägedaid krässus juukseid.

Mida rohkem ma neid neegreid ja nende juukseid näen, seda enam hakkavad minu käed sügelema. Ma nii väga tahaks nende juukseid katsuda. Need on kohe kuidagi nii kutsuvad.

Kui ma siin bussidega ühest kohast teise sõitnud olen, siis tihti peale satub minuga samasse suuunda sõitma üks neegrinaine. Ja temal on samuti hästi ägedad kohevad juuksed. 

Ma tean, et inimesi põrnitseda on ebaviisakas ja mõne jaoks ehk isegi solvav, kuid mulle nii väga meeldivad nende juuksed ja nii ma neid siis vaatangi. 

Eks kui keegi neist tunneb ennast ebamugavalt, eks nad siis ütlevad mulle seda,kuid ma loodan, et nad saavad aru, et ma olen maalt ja hobusega ning ma vaatan neid ikka heatahtlikult.

Ning ehk tulevikus õnnestub mul ka nende juukseid katsuda.

Katike

Beebid on ainult lapsed mitte toiduained..

Heips!

Seda, et beebid on nunnud ja armad, sellele vist ei vaidle mitte keegi vastu.Juba see sõna kõlab nii nunnult, et tekib selline ninnu-nännutamise tunne.

Kuid mulle ei meeldi see, kui toiduainetele lisatakse eesliiteks beebi.

Lihtsalt jube minu arust!

Olemas on ju beebi porgandid ja beebi forell ning muid beebi toite.

Kõik need beebi eesliitega toiduained on muidugi ka jube popid ja moodsad söögid.

Kui ma ütlen, et söön porgandit, siis kõigil on ok, söö siis kui tahad. Aga kui ma ütlen, et ma söön beebi porgandit, siis on kohe inimeste reaktsioon palju parem ja tekib tunne nagu ma oleks kohe tegijam, et sellist porgandit söön.

Aga tegelikult on see ju nõme.

Nõme sellepärast, et minu arust ei sobi see beebi nimetus toitudele eesliiteks. 

See  tekitab tunde nagu ma sööks beebit. Minu meelest võiks jätta ikka toidu ja lapsed eraldi, mitte neid ühte nimestusse kokku panna.

Või siis kui meil on beebi porgandid, miks meil siis ei ole teismelisi porgandeid ja vanur forelle poes müügil?

Eks see ole muidugi taaskord hea turundus nipp inimesi tarbima saada. 

Loomulikult on kõik need toiduained, mis värskelt korjatud, püütud palju tervislikumad ja mahlasemad, kui need, mis on juba rohkem elupäevi näinud. Kuid kindlasti saaks neid nimetada ka ilusamini kui kasutades seda beebi eesliidet.

Ning ikka kehtib ju ka see teadmine, et olgu kui värske ja kui beebi see toit, see mis sa poest ostad on ikka palju ebatervislikum, kui see, mida sa ise kasvatad.

Mäletan, et sattusin üks kord nägema saadet just nendest samadest beebiporganditest.  Seal näidati kuidas neid tegelikult töödeldakse erinevate ainetega, et nad oleksid just nii väikesed ja ühesuguse kujuga nagu nad seal pakendis on.  Ning, et tervislikkusest nende porgandite puhul ei saa küll mitte kuidagi rääkida.

Selge on ju see, et kui on vaja ikka masstoodangut toota, siis ei saa asi olla 100% tervislik.

Mina arvan, et ikka see, mis sa ise mullast võtad on see kõige õigem toit. Või kui seda võimalust ei ole, siis need toiduained, mis ma ise kodus koorin ja puhastan on palju tervislikumad, kui need, mis eelnevalt on minu poolt juba puhastatud ja pestud.

Mina näiteks pesen ja koorin,  alati need porgandid, kartulid ära, mis poes on juba eelnevalt puhastatud,kui mul ei ole võimalik osta koorimata   juur-köögivilju.

Kuid jah selle beebi eesliite võiks ikka ära unustad küll, sest see kõlab ikka kuidagi väga võikalt.

Katike

Oh neid kooliaja mälestusi

Heips!

Täna on matemaatika riigieksami tegemise päev.

Jumal tänatud, et sel ajal kui mina keskkooli lõpetasin, ei olnud matemaatika riigieksam kohustuslik. Vastasel juhul ma istuks vist ikka veel gümnaasiumi pingis.

Matemaatika pole mulle mitte kunagi meeldinud ja siiani olen ma suutnud oma elus nihverdada ennast nendest numbritest ka mööda.

Aga jube on see aine küll. 

Mäletan, et ainult üks teema oli gümnaasiumis selline, mida ma tõesti hästi oskasin. Selleks olid determinandid ja nende lahendamise eest sain ma ka vist oma ainukesed viied.

Kuid nagu ikka, see mida sa oskad sellega eriti tegeleda ei saa, nii oli ka nende determinantidega. Kaks kolm korda lahendasime neid ja seejäreltuli  jälle mingi uus teema, mis minu jaoks oli sama raske kui hiina keel.

Õnneks oli mul aga ilus nägu ja hea tekst, ja eks tänu sellele ma oma head matemaatika hinded tunnistusele ka sain. Ning eks see õpetaja sai aru ka, et ma ei ole matemaatika inimene. Kuid eks ma ikka pingutasin ja õppisin natuke ka seda keerulist ainet.

Mäletan siiani kuidas istusime sõbrannadega direktori kabinetis, ja õppisime matemaatikat.

 Kuid kuna ta sai aru, et meist väga asja ei saa, andis  ta meile ülesannete lahendused ja ütles, et õppige need lahenduskäigudki selgeks, et siis nagu natukenegi oskaksime midagi. 

Eks seal kabinetis sai nii mitugi korda istutud ja pusitud. 

Üks kord kui me jälle selle ümmarguse laua taga pusisime neid x-ülesandeid, tuli direktori juurde tema sekretär, kes palus kandikut. 

Kahjuks aga oli kandiks juba eelnevalt küpsiste poolt hõivatud, kuid see ei takistanud õpetajat. Ta võttis selle kandiku, avas kapi ukse, valas küpsised sinna ja ulatas tühja nõu sekretärile, endal ees nägu, nagu oleks tema eelnev teguviis olnud maailma kõige loogilisem tegu.

Tegelikult mulle meeldisid matemaatika tunnid, mis siis et õpetaja imestas tihti, kui rumalad me kõik ikka oleme ning võrdles meid kitsedega. Tihti ütles ta meile,et me oleme justki kitsed, kes vahivad kinokuulutust kui me taaskord mingi uue ülesande kallal pusisime.

Samuti pidi meie ülesannete lahendamine sarnanema ahvidega, kes purgist banaani kätte püüavad saada.

Vahel tekib isegi igatsus selle aja järgi, kus me vingus nägudega sinna matemaatika klassi läksime ja siis aegluubis üritasime asju kotis  välja võtta ning jalgu taga vedades tahvli ette läksime, et natukenegi aega venitada nende ülesannete lahendamisel.

Kuid kogu see pusimine ja koos kannatmine oli kuidagi nii äge ja ühendas meid kõiki. Ning see direktori nägu, kus ta nautis meie piinu, on mul samuti silme ees.

Õnneks ei olnud mina see, kes  tahvli esist pidi kaunistama. Mina sain ikka enamuse ajast koha peal ülesandeid lahendada, kuid oli neid õpetaja lemmikuid küll,kes päevas päeva ja tunnist tundi tahvli ees aega veetsid.

Kuna mul puudub ruumiline nägemine, siis igasuguste kujundiet ruumalade arvutamine ja joonistamine oli minu jaoks õudus. 

Kui teistel oli juba pool ülesannet lahendatud, siis mina pusisin ikka selle kallal, et kuidas sellele püstprismale seda põhja joonistada. 

Õnneks istus minu ees sõbranna, kelle vihikusse ma ikka tihti peale piilusin, et ka kuidagi oma vihikusse midagi sarnast kritseldatud saaks.

Direktor oli aga arusaaja inimene ja võttis mult lubaduse, et kui ma lennuki juhiks ei lähe, siis paneb ta mulle hea matemaatika koondhinde. 

Tema pidas oma lubadust ja siiani olen ka mina seda pidanud. Lennundusega olen nüüd nii palju seotud, et elan hetkel lennujaama lähedal ja iga 5 minuti tagant lendab üks masin minust üle.

Kuid jah,olid ikka ilusad need kooliaastad!

 Kuid oh kui hea ikka, et ma seda eksamit ei pidanud tegema! Ning oh kui äge, et mul selline matemaatika õpetaja ja sellised kannatused seal gümnaasiumis ikka olid, on mida meenutada nüüd.

Jehhuu!

Katike

Hirmutav tulevik

Heips!

 Vaatasin üks päev  filmi, mis taaskord tekitas minus erinevaid mõtteid, mida tahaks jagada.

Filmi käigus oli näha, milliseks võib  muutuda meie maailm, kui tehnika sama kiiresti edasi areneb.

Peategelaseks oli mees, kelle tööks oli kirjutada inimestele kirju, et nood siis saaksid neid kirju oma kallitele inimestele edasi saata. 

Kuna mees oli hiljuti oma naisest lahku läinud, tundis ta ennast üsna üksikuna ning lõpuks leidis ta arvutiprogrammi, kes temaga suhtles.

Kui alguses tundus talle, et oh kui vahva see prgramm on, siis ühel hetkel avastas mees, et ta oli oma rääkivasse arvutiprogrammi armunud.

See programm suhtles mehega iga päev ja nii nad siis rääkisid, kuidas neil päev on möödunud ja mida nad teevad.

 Kogu see suhtlus nägi välja nii nagu oleks mees suhelnud oma naisega, kes on kuskil kaugel.

Lõpuks muidugi väljus kogu see suhtlus  kontrolli alt.

Ühest küljest on ju väga vahva, et tulevikus võivad meil sellised rääkivad programmid olla.

 Mulle kuluks küll vahel ära, et arvuti või mõni muu programm tuletaks meelde, mida ma tegema pean või küsiks kuidas mul päev läinud on.

Kuid teisest küljest on see nii hirmutav!

Juba seal filmis oli näha, kuidas inimesed sattusid sellest programmist sõltuvusse ega teinud enam vahet, kas tegu on reaalse lihast ja luust inimesega või mingi programmiga.

Minul on küll hirm, et mis sellest maailmast saab, kui meil sellised programmid tulevikus on, kes loevad mõtteid ja teevad meie eest kõik asjad ära.

Jube ju!

Mulle ikka meeldiks, kui säiliks see maailm, kus tuleb natuke higi ja vaeva valada, et midagi tehtud saaks ning  et ei kaoks ära see toores jõud, mis tegi ahvist inimese.

Katike

Minu esimene kringel

Heips!

Kuigi täna on väljas nii kuum, et söögi peale ei taha mõeldagi,ammugi veel söögi tegemisest, kirjutan ma täna sellest, kuidas ma oma elu esimese kringli küpsetasin.

Mõte, küpsetada kringel oli juba ammu minu peas olnud, kuid see tundus nii megakeeruline olevat, seda enam, et kringli peale mõeldes tuli suhu ja mõtetesse imemaitsev kringel.

Lõpuks võtsin siis julguse kokku ja läksin poodi pärmi jahile.

 Jahiks võib seda tõesti nimetada, sest ma pidin ikka enne kolm-neli riiulivahet läbi käima, kui leidsin pärmi. 

Kodus muidugi eelnevalt olin kasutanud tõlkeprogrammi, et üldse teada saada, kuidas on pärm soome keeles. Pärm ehk siis hiiva.

Kui asjad olemas, tuli hakata neid omavahel kokku keerama.

Kuna mul sellist ilusat suurt kaussi, kuhu saaks taina teha, siis sobis selle asendajaks ka suur supipott.

Mul aga puudus eelnevalt igasugune pärmi taina tegemise kogemus, nii ma ei teadnudki, palju midagi panna tuleb, seda enam, et minu köögis puudub ka mõõtenõu, mille järgi midagi lisada. Nii ma siin siis küpsetan ja keedan asju silma järgi. Ja ka pärmi lisasin ma  silma järgi.

Hiljem kui tainas ilusti potikeses oli,selgus, et seda silma järgi lisatud pärmi sai ikka päris usinalt, sest tainas muudkui kerkis ja kerkis.

Lõpuks kui minu suur pott oli peaaegu seda tainast täis, hakkasin seda rullima.

Loomulikult ei ole mul ka tainarulli.

 Kuid selle asenduseks oli mul pudel, mille panin vett täis ja kilekoti ümber ja asi toimis väga hästi, sest peagi oli suur kringel ahjuplaadil.

 Kringlit oli muidugi natuke rohkem kui plaat välja kannatas, kuid kuidagi sain ma selle taina ikka sinna plaadile ära mahutada.

Lõpuks kui valge tainas hakkas ahjus pruunikaks muutuma, imbus ka köögi mõnus lõhn.

Kui kringel oli lõpuks kaetud sokolaadi glasuuriga ning esimesed tükidki juba taldrikul, võisin  natuke enda üle uhke olla küll.

Vaatamata sellele, et õiged tööriistad mul puudusid ja kogemusi mul samuti ei olnud,tuli lõpptulemus täitsa söödav ning järgmise kringli valmistamiseks on mul juba uued mõtted peas.

Katike

Iseseisev asjajamine

Ahoi!

Mina ületasin ennast eile. Nimelt oli mul vaja minna Eesti Konsulaati  ning oh seda üllatust, ma ei eksinudki ära.

 Jube hea tunne oli, et ma ikka ise oskan ka juba kuhugi nii minna, et asjad saavad aetud. 

Lisaks sellele, et ma õigesse kohta õigeks ajaks jõudsin tegi meele rõõmsaks veel ka see, et lõpuks ometi sain ma ise omi asju ajada ja teha seda eesti keeles.

Kuid need asjad olid ka ainukesed positiivsed, sest muus ma küll pettusin.

Jõudsin enne kella 1 vajaliku maja juurde. Lisaks minule seisis maja juures veel 4-5 inimest ja rahvast aina kogunes. 

Natuke naljakas oli seal maja taga väravate juures seista. Õnneks oli aga ilm ilus ning see seimine oli pigem nauditav.

 Kuid nagu eestlastele ikka kohane, siis alguses seisid kõik oma ette ega suhelnud, kuid kui 10-15 minutit oli möödunud puude- põõsaste põrnitsemisest, hakkasid inimesed omavahel suhtlema ja kogemusi jagama, kuidas selles majas asjad käivad. 

Lõpuks kui meid majja lasti, sattusin ma pettumuste osaliseks.

Esiteks pettusin ma selles, et vajalik kontor asus neljandal korrusel, kuid ühetgi lifti majas polnud. Nii me siis kõik ronisime sinna viimasele korrusele. Aga kuidas saavad sinna ülesse ratastoolis inimesed?

Teine asi, mis mulle pettumust valmistas,oli see, et majas oli selline paha kopitanud ja seisnud õhk. Ma saan küll aru, et tegu on vanaaegse majaga, kuid ikka kuidagi väga ebameeldiv oli see.

Kolmandaks ja kõige suuremaks pettumuseks oli minu jaoks see, et inimesi teenindasid ainult kaks inimest ja ooteruum, kuhu me kõik sisse pidime mahtuma oli sama suur kui minu vannituba ehk siis pisike.Nii me siis olime seal üksteise kõrval külg- külje kõrval.

Ja kui nüüd rääkida andmekaitsest, siis see seal täiesti puudus.

Kaks teenindajat, kes meiega tegelesid rääkisid mikrofoni, ehk siis kõik inimesed kuulsid, mida ja kellele räägiti.

No ma ei tea...

Minu jaoks oli see igati pettumus, et selline asutus on kuidagi nii nigel, seda enam, et see peaks ju mingil määral ka esindushoone olema.

Kuigi alguses tuli endale aeg registreerida, siis tegelikkus oli selline, et inimesi teenindati elavas järjekorras. 

Kuid lõpp kokkuvõttes on tore see, et teenindajad olid toredad ning kolme nädala pärast saan ma jälle sinna majja marssida ja omale uue ID kaardi võtta.

Katike

Vihmaussid teel

Ahoi!

Tulin just natuke aega tagasi väljast. Käisin jalutamas. Kuigi ma seda väga nautida ei saanudki. Ja põhjuseks oli see, et ma pidin kogu aeg jalgade ette vaatama.

 Kui ma muidu kõnnin nii, et pea käib siia ja sinna poole, siis nüüd oli minu pilk naelutatud jalgade ette ja seda seetõttu, et terve tee oli vihmausse täis. 

Neist oli justkui näitus sinna tee peale tehtud. Oli suuri, oli väikseid, peenikesi ja pakse, roosasid ja sinakaid, terveid ja katkiseid.

Mina püüdsin nii palju kui võimalik neist ussikestest üle või ümber astuda, kuid teised inimesed kõndisid küll suht sirgelt jalge ette vaatamata. 

Kuid jah raske oli seal väljas nii manööverdada, et need väikesed tegelased ellu jääksid.

Tegelikult ma täitsa kardan neid vihmausse. Mul on nendega seotud lapsepõlvest trauma.

Mäletan, et ma olin vist kuskil 4-5 aastane, kui naabrionu palus mul käed ette panne ja silmad kinni. 

Kui ma siis ühel hetkel silmad avada võisin, olid minu peopesad vihmausse täis.

 Uskumatu!

Kuidas võib üks täiskasvanud inimene lapsele nii teha?!

Peale seda kartsin ma  vihmausse kohe väga.

 Kui ma pidin suvel peenraid rohima ja mõne ussikesega kokku puutusin, siis sealt kohast mina enam edasi ei saanud rohida.

Õnneks on nüüd see jube hirm kadunud, kuid vastikud on nad ikka minu jaoks.

Kuid vaatamata sellele, et nad mulle ei meeldi, püüan ma alati kõndida nii, et minust ei jääks vihmaussi laibarida järgi.

Loodan, et ma pole ainuke, kes neid tegelasi seal tee peal täna märkas.

Kui meil muidu on kevadeti aktsioon konnad teel, siis peale vihma sadu võiks keegi panna sildid üles, vihmaussid teel.

Katike

Lemmik raadioprogramm

Heips!

Kui ma koolis käisin, siis minu hommikuseks kaaslaseks  oli Vikerraadio koos vanaema poolt tehtud maitsva sooja hommikusöögiga.

Kell pool seitse hommikul, kõlas raadiost sigantuur,mis tähendas, et kell on pool. Seejärel olid uudised ning hommikupalvuse ajaks olin ma juba köögis hommikusööki nautimas.

Selline rutiin oli aastaid, suisa 12 aastat.

Nüüd siin eemal olles kodust ja kodustest asjadest, avastasin ma ühel hommikul, kui ma kogemata Vikerraadio mängima panin, et nii mõnus kodune ja tuttav tunne puges hinge.

Peale seda ongi nüüd muutunud minu hommikuseks kaaslaseks see sama raadio koos oma hommikupalvuse ning ka mõnel eriti varajasel hommikul isegi koos hümniga.

Kusjuures tuleb öelda, et ma täiesti naudin neid hommikupalvuse minuteid, sest iga kord on seal mingi eriti tabav päevamõte sees. Ning aegajalt panevad need laused, mõtted nii mõnegi asja ka minu jaoks jälle paika.

See on nii vahva, et piisab ainult ühest raadio kanalist, tuttavast hommikuprogrammist ja head mälestused kohe elustuvad.

Seetõttu püüan ma süüa teha ka üsna tihti raadio muusika saatel.

 Siis aga  kuulan ma Elmari raadiot, sest sealt tuleb head eesti keelset muusikat ning seda raadio jaama kuulasime me ka kodus alati päeval.

 Neil hetkedel kui ma kavatsen kokku keerata midagi uut ja huvitavat, siis on raudne reegel, et muusika peab mängima, sest vastasel juhul ei tule see minu poolt valmiv imesöök üldse söödav.

Kuigi ma väga naudin ka vaikuses olemist, eriti siis kui küünlad põlevad, on minu jaoks ka väga oluline see, et mingi möla  taustaks mängiks. 

Vaikuse hetked on need, kui ma soovin mõelda või nautida hetke, kui olen iseendaga. 

Kuid kui ma pole üksi, siis peab  kuskilt mingi lisahääl veel tulema, sest vastasel juhul on minu arust nii koomiline, et kaks inimest on samas ruumis ja nohisevad omaette.

Ehk siis minu poolne soovitus on, et isegi kui koduigatsus poeb hinge ja seda ei saa mitte kuidagi muud moodi vähendada, siis muusika aitaba alati. 

Tegelikult aitab ju muusika absoluutselt kõige vastu, tuleb lihtsalt leida just see õige muusika, aeg ja  koht.

Katike

Jube palavik

Heips!

Oeh, lausa uskumatu, mida ma olen pidanud siin paar päeva läbi elama. Sellepärast olin ma ka internetist väga, väga kaugel.

Nimelt oli mul palavik ja mitte just väike.

Palavik sai alguse 37,4 ja tõusis ühel hetkel siis 40,1 peale. Mul pole mitte kunagi nii kõrge palavik olnud!

Ja see tunne, mis mind sel hetkel valdas, oli kirjeldamatu. Ma mõtlesin, et tuleb vist juba oma kolm viimast soovi välja mõelda, sest mitte miski ei tahtnud minu palavikku vähendada. 

Kui ma palaviku sain vahepeal 38,7 peale, siis tundus et see on peaaegu nagu paradiis. 

Lisaka palavikule oli mul ka vastik torkiv peavalu, mis ennast valussööstudega ikka aina meelde tuletas.

Kui termomeeter näitas 40,1 otsustasime, et on viimane aeg arstile helistada.

Vastuseks saime, et minge ambulanssi, kuid arvestage, et kuna just oli suur maipüha, siis seal on palju rahvast ning järjekorrad on kindlasti vähemalt 3-4 tunnised.

Aga kuhu ma lähen sellise palavikuga?

Ja pealegi ma ei jõua ju seal ooteruumis nii pikalt istuda, sest lamamine oli ainuke poos, milles mul kuidagigi oli võimalik olla.

Kiirabi kutsumine siin riigis on aga täiesti mõttetu ja ma ei saa aru, kuidas see saab nii olla, seda enam, et tegu on ju heaolu ühiskonnaga, mida meile alati eeskujuks tuuakse.

Siin pidi nii olema, et kui kutsud kiirabi endale koju, siis see on umbes sama kallis kui taksoga ise  haiglasse kohale sõita.

Ning isegi kui sul on nii kõrge palavik, siis kiirabi tuleb koju, kui tuleb, mõõdab temparetuuri üle ja läheb suht sama targalt tagasi.

Müstika!

Ja sama pidi toimuma ka siis, kui lapsel on kõrge palavik. Ehk siis kui sa ise kohale ei jõua minna ja seal tunde oodata, siis istu kodus ja ravi ise ennast oma tarkusega.

Jube!

Õnneks olen ma nüüd sellest megasuurest palavikust lahti saanud,kuigi aegajalt ilmub siiski termomeetrile paar kraadi, kuid need kõik on ikka väike selle kõrval, mis ma läbi elasin.

Tänu minu palavikule sai koju ravimikappi nii mõnigi uus ravim ning ka esimene pudel viina sai Soomest ostetud. Seda väejooki kasutasin ma ikka ravi eesmärgil.

Katike