Ahoi!
Asun kohe asja kallale, ega tee siin pikka sissejuhatust.
Nimelt avastasin ma üks päev, et ma olen vana.
Kohe täitsa vana inimene juba.
Tegelikult olen ma väikesest peale ajanud sellist vanainimese juttu ja vanade inimeste seas üles kasavanud.
Kuid nüüd järsku sain ma aru, et möödas on see aeg, kui ma sain vabanduseks tuua selle, et oi ma olen ju veel noor.
Noor ja roheline.
Kõrgkooli lõpetamisest on juba päris mitu, mitu aastat möödas ja töömaastikulgi on natuke toimetatud.
Vanuse järgi ei olegi ma teab, mis vana. Kuid kui hakati teisi enda ümber vaatama, siis poeb hinge küll see vana inimese tunne.
Elu ju keerleb esimesed 20-22 aastat teatud kindlat rada. Kõige pealt põhikool, siis gümnaasium ja siis kõrgkool. Või siis põhikool ja kutsekool.
Kuid nii ehk naa peaksime 23 eluaastaks juba kooliga (kõrg- või kutsekooliga) enamvähem ühele poole jõudnud olema, kui just tegu pole mingi arstiteaduskonna või mõne muu uhke eriala nimetusega.
Peale kooli peaks saabuma tööle mineku aega ja peale paari aastast töötamist hakkavad kõik järsku ootama ja eeldama, et nüüd tuleb see pereloomise hetk.
Jah, eks minagi väiksena arvasin, et need inimesed, kes on 20 aastased on jube targad ja selles vanuse tahan ka mina kindlasti endale juba lapsi.
Sellest 20 aasta sünnipäevast on ikka mõni aasta juba möödas, ja ei ole ma midagi nii tark, kui ma lootsin ja pisipere tulekuni on ka ikka veel palju aega.
Õnneks on targad mehed öelnud, et mida rohkem me teame, seda rohkem me saame aru, et me ei tea midagi.
Ja kõiksugu portaalid ja raamatud sisendavad ju ka meile, et inimene on just nii vana nagu ta ennast tunneb.
Võibolla hakkab lihtsalt mul tekkima reaalsustaju, et iga aastaga muutun ka mina vanemaks ja loota ju võib et ka targemaks.
Ja pealegi nooremaks ei jää meist ju keegi.
Katike
No comments:
Post a Comment