Heips!
Kodu pidi oleme koht, kus inimestega juhtub kõige rohkem õnnetusi.
Mina olen küll täna elav näide sellest, et nii vist ongi.
Juba hommikul suutsin ma kapist teetopsi niimoodi alla kukutada, et pidin paar suurt hüpet tegema, et vältida kruusist murenenud killuga pihta saamist.
Seejärel suutsin ma ennast korduvalt kapi nurgaga pool oimetuks lüüa.
Mulle vägisi hakkab tunduma, et keegi on mu köögi kappe seina peal allapoole toonud, sest varem ma sinna pead ära ei löönud, nüüd aga juhtub seda aina tihedamini.
Suures pesupesemise hoos suutis pesumasina uks mulle kallale tulla. Eks paari päeva pärast ole näha, kas sellest ka minu jalale ilus sinikas ilmub või mitte.
Loomulikult õnnestus mul päeva jooksul veel asju maha kukutada ja neile otsa joosta.
Küpsetamise käigus muutus minu sõrme ots ka üsna tundlik. Sinna vist tahab kohe vägisi villipoiss tulla.
Ja kui ma dussi all käisin, siis otsustasid kõik pudelid ja topsikud, et nemad ei taha enam seinariiulis olla ja nüüd on neil õige aeg maha kukkuda.
Ah ja muidugi pann.
Täna oleks ma omal nahal tunda saanud, mis tunne on panniga vastu pead saada. Sest pann, mis eile sai kappi pandud, leidis, et täna on õige hetk teha vabalangemist.
Ei teagi mida tänasest päevast arvata, kas süüdi olen mina ja minu hooletus või on täna gravitatsioon kuidagi tugevam kui teistel päevadel.
Gravitatsiooni tugevusest räägib ka see, et linnumaja, mis minu akna alt varastati ja maja katusele visati kukkus peale mitme kuulist katusel olemist just täna alla.
Nii, et ma panustaks ikka sellele, et tegu on täna ülitugeva gravitatsiooniga ja minu hooletus on siin hetkel teisejärguline.
Katike
No comments:
Post a Comment