Facebook

Heips!

Ma ei ole teid unarusse jätnud. Igapäevaselt kripeldab mul meeles, et oleks vaja teha uus postitus.

Ja siit see tuleb.

See on meile kõigile juba teada tuntud tõde, et facebookist on saanud  peaaegu meie kõigi  elu lahutamata osa. Isegi natuke imelik on ette kujutada, milline  elu ilma selle portaalita oleks.

Nagu ikka nii on ka moluraamatul omad plussid ja miinused. Hea on ju teada, kuidas su sõpradel, lähedastel läheb ja kui veel saab mingit kasulikku infot läbi fb siis on kohe eriti hästi. Eriti rõõmsaks teeb meid kindlasti see, kui uue lisatud pildi alla tuleb paar laiki või ilusat kommentaari.

Kahjuks on aga see moluraamat üks tõeliselt suur ajaröövel. Eks igal asjal ole oma head ja halvad küljed.

mina olen ka üsna usin moluraamtu kasutada.

Ega ma  tegelikult seal  suurt tarka midagi ei teegi. Lisan pilte ja vastan kommentaaridele, kuulun erinevatesse gruppidesse ja jälgin, mis seal toimub.  Vahel lobisen kellegagi. Huviga hoian oma sõpradel, sõbrannadel pilku peal, et mida nad teevad või teinud on.

Jah tunnistan üles, et tegelikult jään ma vahel sinna portaali kohe päris pikaks ajaks kinni.

Õnneks ei ole aga ma veel nii facebooklaseka hakanud, et mul oleks ära kadunud häälega suhtlemisvajadus. Endiselt rahuldab minu suhtlemisvajadust telefon ja sajaprotsendilist rõõmu pakub ikka näost näkku rääkimine.

 Lisaks suhtlemisele ja piltide riputamisele, kommenteerimisele on fb saanud endale veel ühe väga olulise funktsiooni. Nimelt on fb on nagu uuema aja rasedustest.

Kui varem kuuldi sõbra, sõbranna  õnnistatud seisusest tema enda käest, siis nüüd võib seda rõõmusõnumit lugeda moluvihikust.

Kuna minu tutvusringkonna moodustvad enamasti just pesapunumis vanuses olevad inimesed, kellel on olemas ka fb, siis minu pea igapäevaseks moluvihiku uudisteks ongi see, kes on rasedaks jäänud, kelle tibu kõnnib või keerab ennast või kes on saanud endale elu esimesed hambad.

Lisaks laste edusammudele võib leida vahel fb-st ka veidi väsinud ja mures lapsevanemate mõtteid ja teadaandeid laste tegudest ja tempudest.

Igapäevaselt võin imetleda paisuvate kõhukeste pilte.

Ja olgem ausad, kui mul poleks fb-d siis poleks ma pooltest rasedustest teadlik ja sõbrannade silmarõõme poleks ma ka näinud. Tuleb tunnistad, et laiskus või õigemini tänapäeva hea vabandus, et mul ei ole aeg, on olnud põhjuseks, miks ei ole ma neid ilmaimesid oma silmaga veel vaatamas käinud.

Need noored, kes pole veel lapse ootele jäänud, jagavad fb-s erinevaid kleitide ja  pidude  ning muu vaba aja sisustamise kampaaniad ning need, kes teavad mis tunne on olla või kohe saada lapsevanemaks hakkavad koheselt jagama neid kampaaniad, kus jagatakse titeasju ja videosid.

Eks kõik lähtuvad ikka oma vajadustest.

Peale seda, kui mina olin oma moluvihiku seinale riputanud ka ühe vahva video sellest, kuidas pisike maailmaime emme õhus kasvab, arvas minu sõbranna, et kuna minust pole viimasel ajal eriti midagi kuulda olnud, et olen rase.

 Nüüd aga olen igatahes orbiidil tagasi ja selliseid mõtteid vast enam ei teki kellelgi!

Nii, et jah fb on muutunud meie tänapäeva avalikuks rasedustestiks, mida näevad kõik.

Ja jagamiste ja laikimiste kaudu on võimalik juba aimata, kes on rase ja kes mitte.

Kõike ilusat ja kevadist meile!

Lisan siia ka video, millele oma jutumullis vihjasin.

http://www.facebook.com/photo.php?v=621996604481373&set=vb.471621062852262&type=2&theater

Katike