Eelarvamused

Ahoi!

Inimene õpib ikka kogu elu. Ja elu on see, mille käigus me õpime ennast ikka rohkem ja rohkem tundma.

Mina õppisin eile enda kohta ikka väga palju uut.

Ma pole mingi rassist ega vähemusrahvaste või erinevate seksuaal orientatsiooniga inimeste vihkaja või vältija.

 Olen alati leidnud ja leian ka praegu, et iga inimene on väärtuslik ja me kõik oleme vahel halvad, vahel paremad, hoolimata sellest, milline on meie sugu, rass või seksuaalsed soovid, kiindumused.

Aga, mis mind üllatas enda juures oli see, et ma olen hakanud mõtleme nii nagu enamus seda teeb.

Ma olen jäänud stereotüüpidesse kinni, eriti, mis puudutab rahvuste küsimust.

Nimelt avanes mul võimalus  sellel nädalal  käia Ida-Virumaal.

Kahjuks on tegu piirkonnaga, kus ma olen  väga vähe käinud, kuid loodan seda viga nüüd parandada.

Olles seal Ida-Virumaal ja kuulates erinevaid ettekandeid ja kuuldes seda, et koolitajad räägivad puhast eesti keelt, tabasin ennast mõttelt, et ma ju tegelikult ootasin, et koolitaja räägib aktsendiga, sest tegu on ju ikka Ida-Virumaaga.

Kui me oma ringreisiga edasi liikusime ja ühte toredasse koolimajja jõudsime, ootasin ma taaskord, et tegu on vene keelt rääkivate inimestega. Aga võta näpust, eesti keel oli neil ideaalne.

Minu südame rahustuseks kohtsuime ka nende õpetajatega, kelle emakeeleks on küll vene keel, kuid kes väga ilusti oskasid eesti keeles rääkida.

Nii, et jah,endalegi üllatuseks olen ma hakanud eelarvamustega suhtuma inimestesse.

Püüan seda igati vältida ja nüüd teen seda veel eriti teadlikult!

Oluline on ju ikkagi see, milline inimene on, mitte, mis keeles ta räägib ja elukoht pole tõesti mitte mingisugune määraja, mille põhjal võiks eeldada, mis keelt keegi räägib.

Katike

Ühistrantsport on popp

Heips!

Mina, kes ma olen juba vana kala bussidega sõitmisel, sain reedel ikka päris suure üllatuse osaliseks.

Arvasin, et olen nende väheste seas, kes autodele busse eelistab, aga vot ei olegi.

Üllatus sai alguse juba siis kui sain Tallinnast telefoni kõne, et buss on täis ja minu jaoks oodatud inimene ei saagi bussi peale.

Esimene mõte oli mul küll, et mis mõttes on buss täis? 

See ei saa ju olla võimalik?

Järgmine üllatus tabas mind siis, kui ma ise seisisn Mäo bussipeatuses ja soovisin piletit osta. 

Bussijuht tegi küll bussiuksed lahti, kuid naeratades ütles mulle, et vaba kohti ei ole

Mis mõttes ei ole?

Tänapäeval, kui iga tunni tagant sõidab buss, pole järsku bussis enam vabu kohti?

Ehmunud häälel küsisin bussijuhi käest veel üle, et kas tõesti ei ole.

Õnneks olid bussis tähelepanelikud reisijad, kes märkasid ühte vaba kohta.

Jess, olen päästed, oli minu mõte!

Sel hetkel kui mina kergendustundega bussi peale astusin, kirus minu selja taga üks noor neiu, et miks küll tema ei saa bussi peale.

Õnneks tuli ka siin appi üks abivalmis kaasreisija, kes ütles, et läheb peagi maha ja kui bussijuht lubab neiul seista natuke, saaks ta peale.

Mõeldud , tehtud.

Ülejärgmises peatuses, ootas bussi kolm ja pool inimeste. Kolm ja pool seetõttu, et kolm  olid neist täiskasvanud ja üks oli  sülelaps.

Bussi peale soovisid nad kõik, kuid kahjuks polnud endiselt vabu kohti.

Üks noormees, kes soovis järgmisesse peatusesse sai küll bussi peale, kuid kõik teised jäid järgmist bussi ootama, mis tuli alles tunni aja pärast.

Minu jaoks on see  siiani täiesti uskumatu. Seda enam, et rong, mis  enamvähem samal ajal Tallinnast sõitma hakkas, oli samuti inimesi  nii täis, et osad pidid lihtsalt seisma. 

Pühapäeval tagasi koju sõites, paanitsesin bussi peatuses, et kas nüüd kordub sama.

Kuid oh õnneks mitte.

Suur buss sõitis bussijaama ja koos minuga alustas sõitu kolm inimeste.

Võib vist järeldada,  et jätkuvalt on bussid ikka populaarsed trantspordi vahendid!

Nii, et roheline mõtteviis pole kuhugi kadunud!

Ja igaks juhuks tuleks ikka pilet varem välja osta, kui kuhugi väga kiire on.

Katike

Ma olen vana...

Ahoi!

Asun kohe asja kallale, ega tee siin pikka sissejuhatust.

Nimelt avastasin ma üks päev, et ma olen vana.

Kohe täitsa vana inimene juba.

Tegelikult olen ma väikesest peale ajanud sellist vanainimese juttu ja vanade inimeste seas üles kasavanud. 

Kuid nüüd järsku sain ma aru, et möödas on see aeg, kui ma sain vabanduseks tuua selle, et oi ma olen ju veel noor.

Noor ja roheline.

Kõrgkooli lõpetamisest on juba päris mitu, mitu aastat möödas ja töömaastikulgi on natuke toimetatud.

Vanuse järgi ei olegi ma teab, mis vana. Kuid kui hakati teisi enda ümber vaatama, siis poeb hinge küll see vana inimese tunne.

Elu ju keerleb esimesed 20-22 aastat teatud kindlat rada. Kõige pealt põhikool, siis gümnaasium ja siis kõrgkool. Või siis põhikool ja kutsekool.

 Kuid nii ehk naa peaksime  23 eluaastaks juba kooliga (kõrg- või kutsekooliga) enamvähem ühele poole jõudnud olema, kui just tegu pole mingi arstiteaduskonna või mõne muu uhke eriala nimetusega.

Peale kooli peaks saabuma tööle mineku aega ja peale paari aastast töötamist hakkavad kõik järsku ootama ja eeldama, et nüüd tuleb see pereloomise hetk.

Jah, eks minagi väiksena arvasin, et need inimesed, kes on 20 aastased on jube targad ja selles vanuse tahan ka mina kindlasti endale juba  lapsi.

Sellest 20 aasta sünnipäevast on ikka mõni aasta juba möödas, ja ei ole ma midagi nii tark, kui ma lootsin ja pisipere tulekuni on ka ikka veel palju aega.

Õnneks on targad mehed öelnud, et mida rohkem me teame, seda rohkem me saame aru, et me ei tea midagi.

Ja kõiksugu portaalid ja raamatud sisendavad ju ka meile, et inimene on just nii vana nagu ta ennast tunneb.

Võibolla hakkab lihtsalt mul tekkima  reaalsustaju, et iga aastaga muutun ka mina vanemaks ja loota ju võib et ka targemaks.

Ja pealegi nooremaks ei jää meist ju keegi.

Katike

Ma lasin vabaks..

Heips!

Vist juba nädal on sellest möödas, kui viimati kirjutasin.

Minu mittekirjutamisel on täiesti  mõjuv põhjus olemas. Nimelt ma lasin vabaks.

Jah, lasin vabaks!

Eelmisel esmaspäeval enne tööle minekut mõtlesin, et vot täna olen teadlik ja käitun teadlikumalt.

Teadlikkuse all pidasingi silmas just seda vabaks laskmist. 

Mõtlesin, et nüüd lasen asjadel minna nii nagu nad tahavad minna ja ma ei hakka ette ja taha muretsema, mis kõik juhtuda võib. 

Kõik siin elus läheb ju nagunii just nii nagu peab minema.

Tööl olles tuletasin endale pidevalt meelde, et lase vabaks ja ära mõtle üle.

Muidugi oli seda natuke raske teha, sest ülemõtlemises olen ma lausa medalit väärt. Eriti, mis puudutab eraelu. 

Ja milline oli siis selle päeva kokkuvõte või õigemini terve selle nädala kokkuvõte kui lasin teadlikult end oma mõtetest ja hirmudest vabaks?

Asjad sujuvad. 

Asjad sujuvad ja üsna hästi!

 Ma ei muretse enam, ma magan rahulikult ja ma naudin kogu seda protsessi!

Kõige toredam on asja juures aga see, et ma  tunnen, kuidas minu sees on energiad valla ja kõik kuidagi voolab, nagu kevadised veed oleksid minu sees  voolama hakanud.

Vahva on veel ka see, et asjad ja inimesed tulevad praegu ise minu juurde, mitte mina ei pea neid taga ajama nagu see varem on olnud.

Ma olen kohtunud uute inimestega. Ma olen saanud paar toredat ettepanekut.

Ja ma naeran ja naudin!

Ja minu kõhus on liblikad!

Nii, et laske vabaks ja laske oma energiad voolama ja peagi on ka teie päevad rõõmsamad, värvilisemad ja see mõnus arumisetunne taaskord põues!

Katike

Minu unenäod

Ahoi!

Oma suurema osa elust me magame maha. Seda nii otses kui ka kaudses mõttes.

Me kõik teame, mis tunne on siis, kui mõni öö on jäänud vahele või terve öö on meid piinanud halvad unenäod. 

Samuti on kõigile teada see tunne, kui unenägu on millestki ilusast ja heast. 

Paadunud pessimistidel tekib vist aga isegi peale ilusat unenägu ikka pahur tuju, sest ärgates saavad nad aru, et see oli uni.

Leidsin täna Internetist unenägude kohta sellise teksti: " Läbi unenägude me saame teistele saata kõike, mida tunneme ja mõtleme.

Läbi unenägude me võtame vastu infot, mida saavad meile saata ka need, kes meid ei tunne, aga kelle sõnum on väga oluline.

Unes kuuldud juttu tuleb alati tõlgendada otsese infona. Kui Teile unes öeldakse midagi, siis püüdke seda meeles pidada ja kui võimalik, siis ka järgida.

Unenägudel on tohutult palju erinevaid selgitusi ja seletusi, aga tahan siin eraldi välja tuua mõned olulised tähendused.

Kui Te unes nutate, siis see näitab, et nutate välja kuhjunud vaeva ja mida rohkem pisaraid, seda rohkem on õnne Teie ellu tulemas. Pisarad on alati väga hea enne!

Tihti nähakse unes laipu. Laibad näitavad meile, et minevikust tuleb lahti lasta, ei muud.

Lapsepõlvekodu näitab vajadust turvatunde järgi ja seda, et lastetoast kaasa võetud hirmud segavad elus edasi liikumist.

Maja unes olete alati Teie ise. Maja seisukord näitab Teie enda seisundit. Remont näitab Teie enda uuenemist paremuse poole. Maja lagunemine aga vaimse kokkukukkumise ohtu.

Uuesti end koolist leiate siis, kui kahtlete endas ja oma võimetes. Tunnete end ebakindlalt.

Koerad unes on reeglina meessoost sõbrad, kassid naissoost sõbrad.

Kui unes põgenete, siis viitab see tugevale stressile.

Unes põdra ja karu nägemine on kindel märk suurest seksuaalsusest ja ürgsest kirest.

Ka jalgratas viitab alati tärkavale armastusele ja sellega kaasnevatele võimsatele seksuaalnaudingutele.

Unes ujumine selges vees on väga hea enne - näitab Teie puhastumist vanast.

Neid seletusi võiks kirjutama jäädagi, olen sellega tegelenud tänaseks ca 20. aastat ja kogemusi kogunenud omajagu, aga sõnumiga tahan Teile kinnitada, et usaldage oma unenägusid ja püüdke neid mõista- lahti seletada. Nii leiate palju vastuseid nii enda kui teiste kohta.

Läbi unenägude me saame suhelda kõikidega, olenemata sellest, kus keegi on. Ka taevased jõud suhtlevad meiega palju läbi unede.

Unenägudes oleme vaba oma hirmudest ja ego sõjakusest, unedes me armastame ja oleme avatud alati!"

Ma ei näe igal öösel und. Kuid kui näen, siis jäävad need mulle meelde.

Mina olen oma unenäod lahterdanud ära kahte kategooriasse. 

Esimesse kategooriasse kuuluvad tavalised unenäod. Need on need unenäod, mis on tingitud, kas päevamuredest ja uudistest.

Ja teise kategooria moodustavad minu unenägudest kaks kindlat inimest, kes aegajalt mind unenägudes üles otsivad.

Üheks inimeseks on minu endine klassivend. Tema külastab minu unenägusid juba vähemalt kuus aastat. Vahel möödud kuid kui ma teda unes ei näe. Ja siis on ta jälle kõpsti minu unenäos kohal. 

See klassivend on mulle väga kallis ja  minu jaoks väga eriline inimene! Me naudime alati üksteise seltskonda ja eks sellepärast ta mind ka  öösiti külastab, sest igapäevaselt pole meil võimalik kohtuda. 

Ma naudin  ka neid unenägusid, kui saan temaga koos jalutada või siis midagi  muud vahvat koos teha. Üldiselt ongi temaga seotud unenäod  sellised, kus me veedame koos vaba aega või räägime.

Teiseks inimeseks, kes minu unenäos käib, on minu endine noormees.

Ka tema käib juba aastaid minuga öösiti suhtlemas.

Täna öösel oli ta taaskord minu unenäos. Me rääkisime tema abielust, ta oli vahepeal abiellunud ja küsisin, kas ta on õnnelik ning miks ta ei kanna oma abielusõrmust.

Vastust ma oma küsimusele sealt unenäost ei saanud.

Tegelikult ma arvan, et  ma tean, miks ma  talle unenäos selle küsimuse esitasin ning miks tema ei vastanud.

Mida ma oma unenägudest õpppinud olen, on see, et kui ma näen kas siis oma klassivenda või oma endist noormeest unes, siis muutub minu elus midagi.

 Midagi uut on tulemas. 

Samuti annab nende  kahe inimese  unes nägemine mulle alati mõtlemistainet ja paneb mind oma elu kriitilise pilguga  üle vaatama. 

Kas kõik on ikka nii nagu peaks olema?

Tihti on minu endise noormehe unes nägemine lõppenud ka sellega, et ta ilmub paari kuu jooksul välja ja võtab minuga ühendust.

Ehk siis nagu eelpool juba öeldud, läbi unenägude me saame suhelda kõikidega, olenemata sellest, kus keegi on. 

Unenägudes oleme vaba oma hirmudest ja ego sõjakusest, unedes me armastame ja oleme avatud alati!

Igal juhul tasub oma unenägusid nautida ja leida neist see tõetera, mida nad meile öelda tahavad!

Sest mina olen kindel, et unenäod on nagu väike aken meie tulevikku. Meie enda teha on, kas me tahame ja julgeme sealt aknast sisse vaadata ja seda nähtut ka oma elus kas kasutada

Katike

Äpu pühapäev

Heips!

Kodu pidi oleme koht, kus inimestega juhtub kõige rohkem õnnetusi.

Mina olen küll täna elav näide sellest, et nii vist ongi.

Juba hommikul suutsin ma kapist teetopsi niimoodi alla kukutada, et pidin paar suurt hüpet tegema, et vältida kruusist murenenud killuga pihta saamist.

Seejärel suutsin ma ennast korduvalt kapi nurgaga pool oimetuks lüüa. 

Mulle vägisi hakkab tunduma, et keegi on mu köögi kappe seina peal allapoole toonud, sest varem ma sinna pead ära ei löönud, nüüd aga juhtub seda aina tihedamini.

Suures pesupesemise hoos suutis pesumasina uks mulle kallale tulla. Eks paari päeva pärast ole näha, kas sellest ka minu jalale ilus sinikas ilmub või mitte.

Loomulikult õnnestus mul  päeva jooksul veel asju maha kukutada ja neile otsa joosta.

 Küpsetamise käigus muutus minu sõrme ots ka üsna tundlik. Sinna vist tahab kohe vägisi villipoiss tulla.

Ja kui ma dussi all käisin, siis otsustasid kõik pudelid ja topsikud, et nemad ei taha enam  seinariiulis olla ja  nüüd on neil õige aeg maha kukkuda. 

 Ah ja muidugi pann. 

Täna oleks ma omal nahal tunda saanud, mis tunne on panniga vastu pead saada. Sest pann, mis eile sai kappi pandud, leidis, et täna on õige hetk teha vabalangemist. 

Ei teagi mida tänasest päevast arvata, kas süüdi olen mina ja minu hooletus või on täna gravitatsioon kuidagi tugevam kui teistel päevadel. 

Gravitatsiooni tugevusest räägib ka see, et  linnumaja, mis minu akna alt varastati ja maja katusele visati kukkus peale mitme kuulist katusel olemist just täna alla.

Nii, et ma panustaks ikka sellele, et tegu on täna ülitugeva gravitatsiooniga ja minu hooletus on siin hetkel teisejärguline.

Katike

Tähelepanekud

Tsau!

Jalutasin  üleeile õhtul väljas ja vastu tulid mulle kaks naisterahvast. Nendega kaasas oli hiigelsuur koer, kelle ristisin oma mõtetes kohe hobuseks.

Minu üllatuseks oli see, et  suur koer-hobune ei olnud rihma otsas vaid  jalutas  rahulikult perenaise kannul, minust ja teistest möödujatest välja tegemata.

Käisin natuke aega tagasi poes.

Ülekäigu rajal olles märkasin taaskord seda koer-hobust. Seekord oli aga loomaga kaasas hoopis poiss, kes oli koerast ainult 30cm pikem.

 Ka seekord ei olnud loom keti otsas. Enne kui poiss poodi läks, luges ta koerale sõnad peale ja näitas veel näpuga, kus ustav sõber seisma ja ootama peab. Taaskord ei teinud koer minust väljagi vaid vaatas igatseva pilguga poeaknast sisse, et kuna  poiss tagasi tuleb.

 Kui olin poes juba jupp aega riiulite vael seigelnud, kostis poe siseraadiost järgmine info.

"Proua Mari, palun tulge infoletti, teid ootab.... (Pikk vaikus) teie abikaasa!"

Sellist teadaannet pole ma varem veel kuulnud ning nii minul kui nendel, kes  minu lähedauses sel hetkel  olid  tõusid  suurnurgad ülespoole.

Kui lastel kaovad poes tihti vanemad ära või vanematel lapsed, siis miks miks mitte ei või abikaasal  oma kaasa ära kaduda.

Või oli tegu kavale nipiga, et naine poest kiiremini välja saada?

Enne koju jõudmist kohtusin ühe pisikese koeraga. See jooksis klähvides minu poole, andes endast märku, et ta võib isegi mind püksisäärest tirida, kui minuni  jõuab.

Koera omanikud, aga ainult naersid ega teinud väljagi oma lemmiku käitumisest. 

Tihti kipubki  ka inimeste seas nii olema, et need on pisikesed, on tihtipeale palju tigedamad ja okkalisemad kui suured tüübid!

 Meie endi teha on, millise mulje tahame endast jätta. Kas rahuliku ja tasakaaluka mulje, nagu see suur koer,  või iga asja peale koheselt reageerida nagu see väike nähvits. 

Oskus abi küsida on loomulikult  suur oskus.  Ning pole oluline, kas põhjuseks on abikaasa kadumine poes või mõni muu põhjus. Oskus on julgeda seda õigel ajal teha!

Katike

Vorm või tervis?

Heips!

Varsti võib vist uskuma hakata, et kevad ongi kätte jõudnud. 

Tilkuvaid räästaid vaadates jääb mulje, nagu oleks keegi kraani lahti jätnud. Seda, et tihased oma sitsikleitidest laulavad on kuulad üha rohkem ja kõvemini. Õhus on mõnus kevadine lõhn ja päike paistab nii eredalt, et kissis silmad on saanud meie  igapäevaseks  välimuse osaks.

Kevade saabudes hakkab ju välimus meie kõigi elus erilist rolli mängima. 

Saabub hetk, kui tahame oma paksud vammused seljast heita ning midagi värvilist ja kerget, õhukest ja lendlevat selga panna.

Ning loomulikult pühivad naised oma kingadelt tolmu ja ootavad seda hetke, mil nendega õue tormata saab.

Kes meist ei tahaks eputada uute kingade ja kleitidega tänaval...

Kuid jah, ma olen täiesti kindel, et neid eputajasid oleks veelgi rohkem, kui  nad oma kehakaalu muredest ja ülemõtlemisest lahti laseksid.

Kõik me ju teame lauset "Suveks saledaks". 

Kasutan isegi seda meeledi.

Või et "Suveks vormi!"

Õnneks on ümmargune ka täiesti arvestatav vorm.

Kevade tulekuga rändavad linnud meie juurde  tagasi ja nagu lindude rändamisega, nii saabuvad ka esimesed tervisesportlased tänavatele.

Kes teeb moodsat kepikõndi, kes jalutab, kes jookseb, kes sõidab jalgrattaga.  Varsti on tervise- ja kõnniteed täis rulluiskudel kihutajasid.

See kõik on väga super, et inimesed on ennast üha enam liigutama hakanud. 

Talvel ei taha meist keegi eriti välja minna, juhul kui tegu pole tallispordi harrastajaga, kuid neid on meie seas vist ikka tunduvalt vähem, kui neid kes talvel toas on.Mõnus on ju istuda diivanil ja pugida küpsiseid ja nautida sooja tuba külma ilmaga. 

Kuid miks need terviserajad on muutunud meil nii populaarseks? 

Kas tegu on tõesti selle meedia ajupesuga, mis nüüd tulemusi hakkab andma, et kevade saabudes peab ennast vormi saama?

Või on siiski meie aju sellele loputusele vastu pidanud ja hoopis ise hakanud mõtlema, et liikumine on tervisele hea  ning hea vorm lihtsalt lisaboonuseks?

Miks ja mis eesmärgil me end liigutame?

Kui ma siin paar jutumulli tagasi rääkisin, et olen oma keha soove eiranud, siis nüüd olen ma temaga  jube enamvähem heaks sõbraks taas saanud. Ja tema on hakanud mulle üha enam rääkima, et Katike, tuleb ennast liigutada, sest süda tahab tugevamaks muutuda ja veel kaua, kaua elada siin ilmas!

Nii, et kõik õigel eesmärgil liikuma!

Katike

Facebook

Heips!

Ma ei ole teid unarusse jätnud. Igapäevaselt kripeldab mul meeles, et oleks vaja teha uus postitus.

Ja siit see tuleb.

See on meile kõigile juba teada tuntud tõde, et facebookist on saanud  peaaegu meie kõigi  elu lahutamata osa. Isegi natuke imelik on ette kujutada, milline  elu ilma selle portaalita oleks.

Nagu ikka nii on ka moluraamatul omad plussid ja miinused. Hea on ju teada, kuidas su sõpradel, lähedastel läheb ja kui veel saab mingit kasulikku infot läbi fb siis on kohe eriti hästi. Eriti rõõmsaks teeb meid kindlasti see, kui uue lisatud pildi alla tuleb paar laiki või ilusat kommentaari.

Kahjuks on aga see moluraamat üks tõeliselt suur ajaröövel. Eks igal asjal ole oma head ja halvad küljed.

mina olen ka üsna usin moluraamtu kasutada.

Ega ma  tegelikult seal  suurt tarka midagi ei teegi. Lisan pilte ja vastan kommentaaridele, kuulun erinevatesse gruppidesse ja jälgin, mis seal toimub.  Vahel lobisen kellegagi. Huviga hoian oma sõpradel, sõbrannadel pilku peal, et mida nad teevad või teinud on.

Jah tunnistan üles, et tegelikult jään ma vahel sinna portaali kohe päris pikaks ajaks kinni.

Õnneks ei ole aga ma veel nii facebooklaseka hakanud, et mul oleks ära kadunud häälega suhtlemisvajadus. Endiselt rahuldab minu suhtlemisvajadust telefon ja sajaprotsendilist rõõmu pakub ikka näost näkku rääkimine.

 Lisaks suhtlemisele ja piltide riputamisele, kommenteerimisele on fb saanud endale veel ühe väga olulise funktsiooni. Nimelt on fb on nagu uuema aja rasedustest.

Kui varem kuuldi sõbra, sõbranna  õnnistatud seisusest tema enda käest, siis nüüd võib seda rõõmusõnumit lugeda moluvihikust.

Kuna minu tutvusringkonna moodustvad enamasti just pesapunumis vanuses olevad inimesed, kellel on olemas ka fb, siis minu pea igapäevaseks moluvihiku uudisteks ongi see, kes on rasedaks jäänud, kelle tibu kõnnib või keerab ennast või kes on saanud endale elu esimesed hambad.

Lisaks laste edusammudele võib leida vahel fb-st ka veidi väsinud ja mures lapsevanemate mõtteid ja teadaandeid laste tegudest ja tempudest.

Igapäevaselt võin imetleda paisuvate kõhukeste pilte.

Ja olgem ausad, kui mul poleks fb-d siis poleks ma pooltest rasedustest teadlik ja sõbrannade silmarõõme poleks ma ka näinud. Tuleb tunnistad, et laiskus või õigemini tänapäeva hea vabandus, et mul ei ole aeg, on olnud põhjuseks, miks ei ole ma neid ilmaimesid oma silmaga veel vaatamas käinud.

Need noored, kes pole veel lapse ootele jäänud, jagavad fb-s erinevaid kleitide ja  pidude  ning muu vaba aja sisustamise kampaaniad ning need, kes teavad mis tunne on olla või kohe saada lapsevanemaks hakkavad koheselt jagama neid kampaaniad, kus jagatakse titeasju ja videosid.

Eks kõik lähtuvad ikka oma vajadustest.

Peale seda, kui mina olin oma moluvihiku seinale riputanud ka ühe vahva video sellest, kuidas pisike maailmaime emme õhus kasvab, arvas minu sõbranna, et kuna minust pole viimasel ajal eriti midagi kuulda olnud, et olen rase.

 Nüüd aga olen igatahes orbiidil tagasi ja selliseid mõtteid vast enam ei teki kellelgi!

Nii, et jah fb on muutunud meie tänapäeva avalikuks rasedustestiks, mida näevad kõik.

Ja jagamiste ja laikimiste kaudu on võimalik juba aimata, kes on rase ja kes mitte.

Kõike ilusat ja kevadist meile!

Lisan siia ka video, millele oma jutumullis vihjasin.

http://www.facebook.com/photo.php?v=621996604481373&set=vb.471621062852262&type=2&theater

Katike