Ahoi!
Ma ikka ei saa sellest aru, miks inimestele meeldib näha kõigis asjades midagi negatiivst.
Kas see parastamine ja negativismi nägemine teeb siis tuju paremaks?
Pean silmas praegu just neid olümpiamänge, mis on enamus telekanaleid vallutanud.
Ma ise püüan siin ka ühe silmaga jälgida, et mis toimub ja kes, mida teeb, kuid tõelist olümpiafänni pole minus veel välja löönud.
Kogu selle sära, müra ja kära juures häiribki mind see,et ikka ja jälle otsitakse midagi, mis on halvasti.
Küll näidatakse pilti sellest, et keegi on jäänud avatseremoonia ajal magama. Aga äkki ta lihtsalt pani hetkeks silmad kinni? Miks kohe eeldada, et ta magas?
Oluline on ju see, et inimene oli kohal....või?
Miks uurida ja puurida, kes kellega kuskil liigub?
Mida see meile annab?
Või kasvõi need absurdsed vooditestid ja hotellide vigade otsimine?
Selge on ju see, et kõigil juhtub apsakaid ja mida suurejoonelisemalt asju tahetakse teha, seda rohkem apsakaid võib juhtuda.
Aga tundub, et ükskõik, mida ka keegi kuskil teeb, alati on neid, kes istuvad kodus ja ootavad millal saaks parastada.
Kui igal pool räägitakse, et oleme rohkem rõõmsamad ja positiivsemad, siis miks ei võiks propageerida ka positiivset ajakirjandust, kus kirjutatakse ainult häid ja toredaid asju?
See ehk aitaks meil rohkem toime tulla ka igapäeva raskustega, mis meil elus nii või naa ette tulevad.
Samuti aitaks see ehk ka vähendada inimeste stressi, ja nii oleks meie rahval ka pikem eluiga.
Või mis?
Katike
No comments:
Post a Comment