Ahoi!
Mul on selline imelik komme, et mulle meeldib suurtest majadest möödudes nende korruseid lugeda. Samuti meeldib mulle lugeda ka trepiastmeid.
Üks päev õnnestus mul üle pika aja pealinna minna ja nautida seda linna elu.
Tegelikult elan ma siin ka üsna suures kohas, kuid pealinna jõudes tekkis kohe tunne, et nüüd olen linna sattunud.
Mulle meeletult meeldib üks pealinnas asuv kirik ja too õhtu sain ma just selle kiriku ees olla ning nautida selle hoone suursugusust ja ilu.
Mulle ei mahu pähe, kuidas küll vanasti suudeti ja osati selliseid ilusaid hooneid teha, vaatamata sellele, et puudusid sellised ehitusmaterjalid ja tehnika, nagu praegu on.
Selle kiriku ees on ka hästi palju treppe. Mõtlesin, et läheks ja loeks ära,palju neid seal on. Kuid laiskus sai minust ikka võitu ja ma ei viitsinud soojast autost mitte kuhugi minna.
Kuid õnneks oli väljas üks noormees, kes justkui minu mõtteid lugedes hakkas treppidest üles kõndima.
Ja nii kui tema sammu astus, lugesin mina mitmes trepiaste see on.
Kahjuks läks mul esimene lugemine sassi, kuid kuna see noormees otsustas päris mitu korda trepist üles-alla joosta, sain mamitu korda neid astmeid lugeda.
Küll hea, et vahel saab ka istudes teada, palju astmeid trepil on...
Katike
No comments:
Post a Comment