Heips!
Vanasti olin ma ikka kõva raamatu lugeja. Nüüd on see kuidagi natuke rohkem tahaplaanile jäänud, kahjuks.
Aga ma mäletan, et üks kõige hullemaid raamatuid, mida ma väiksena lugesin oli "Kaelkirjak".
Ma vist sain sellest kohe lapsepõlvetrauma, miks muidu ma seda nii hästi mäletan, et see oli jube raamat.
Ega ma suurt midagi sellest raamatust ei mäletagi. Kuid mulle meenub see, et see oli minu jaoks nii absurdne, mis seal kirjutati ja ma mõtlesin tol hetkel, et ma ei loe mitte kunagi enam nii hullu raamatut.
Sellest traumast põhjustatuna ei ole ma eriti siiani selle autori raamatuid lugenud.
Kuigi millalgi võiks isegi selle absurdse raamatu uuesti läbi lugeda, ehk nüüd aastatega on asi paremaks muutunud. Või siis minu maiste ka natuke absurdsemaks muutunud.
Ma mäletan, et see raamat oli teistmoodi formaadis kui teised raamatud ja raamatukaaned olid sinised ja keskel oli see kollane kaelkirjak.
Mis selle raamatu minu jaoks absurdseks ja nõmedaks tegi oli see, et tegelikult ei olnudki seal raamatus juttu kaelkirjakust vaid hoopis ühest kraanast, mis akna tagant lapse tuppa paisti. Ning laps arvas, et tegu ongi kaelkirjakuga.
Noh jah, kui nüüd väga aus olla, siis olen ma ise ka natuke sarnases olukorras olnud.
Kuid minu akna taga ei olnud mitte kaelkirjak vaid kuu.
Ühel öösel, kui ma vetsust magamistuppa tagasi tulin, vaatasin, et oi taevas on kuu.
Jäin seda kohe pingsamalt vaatama ja siis avastasin, et kuuga pole siin küll mitte mingisugust pistmist.
Asi nimelt oli selles, et minu maja aknast on ühte kraanat näha ja kraana küljes on suur firmasilt, mis siis öösel helendab.
Ehk siis mõni unine naine võib seda reklaamsilti ka kuuks pidada.
Nii, et polegi eriti vahet, kas lugeda väiksena tundunud absurdset raamatut kraana-kaelkirjakust või kogeda ise täiskasvanuna seda, et aknast paistab kraana-kuu....
Katike
No comments:
Post a Comment