Ahoi!
Mina eile enam vastu ei pidanud ja tõmbasin sukapüksid ja kleidi selga ning mütsi peitsin kotti.
Ega ma tänagi enam ei vaadanud nende suusapükste ja mütsi poole sellise pilguga, nagu oleksneed justkui väga vajalikud riided.
Kuigi kevad poeb igati hinge ja ka riidekappi, ei ole ta pugenud aga minu menüüsse.
Viimased kaks nädalat imestan ma enda usinuse üle.
Üks päev mõtlesin, et prooviks teistmoodi ahjukartuleid ja tulemus oli igati üllatav ja isegi söödav.
Sama lugu oli ka meedia poolt üliheaks kiidetud banaani pannkookidega.
Vahelduseks tavalistele pannkookidele on nad tõesti head, kuid ma arvan, et ma jään ikka klassikalisi pannkooke rohkem armastama.
Laupäeval mõtlesin suurest igavusest, et võiks ju midagi vahvat teha.
Proovisin siis banaani muffineid. Nende kallal võiks küll natuke norida, või noh ikka küpsetaja kallal,sest mufiinid ei saanud nii kohevad, kui oleks võinud.
Täna aga tuli mul meeletu supi isu.
Ja nii ma siis poe poole läksingi ja nüüd on terve tuba kana-klimbisuppi lõhna ning kõht seda suppi täis.
Kusjuures tuleb mainida, et kuigi suitsuandurit mul laes veel ei ole,ei olnud kokkamise ajal ka köök ei suitsu täis ega ohtu, et ma midagi maha põletan.
Tuleb vist tunnistada, et Köögi-Kataks olemisest on veel ainult üks väike asi puudu ja selleks on põll. Kui selle ka endale veel ette saan, siis on minu saatus vist otsustatud...
Katike
No comments:
Post a Comment