Tuesday, 25 February 2014

See on silmakirjalik...

Heips!

Kui minu emme millegi peale kurjaks saab või teda miski häirib, siis ta ütleb, et ta läheb kohe karvaseks.

Vot minul oli ka eile see karvaseks minemise tunne.

Olin eile äärmiselt isamaaline. Hommikust saadik jälgisin ma seda, kuidas meie kalli kodumaa sünnipäeva  peeti.

Õhtul kuulates meie riigi kõige olulisema mehe kõnet,muutusingi ma üsna karvaseks.

Ja põhjuseks oli see, et ma leidsin, et see sõnavõtt oli natuke silmakirjalik.

Ma olen kahe käega selle poolt, et alkoholi tarvitamine on kahjulik ja seda tuleks vähendada. Ning igasugused siidrid ja muud magusad joogid on ju ka alkohol ning noored ei tohiks neid tarvitada.

Kuid mis mind karvaseks ajas oli see,et sõnavõtus rääkis ta et alkoholi tarvitamist tuleb vähendada, kuid mida tehti vastuvõtul?

Kõikidele külalistele pakuti shampust!

Aga shampus on  ju ka alkohol!!!!

Loomulikult ei juhtu vastuvõttudel ja eriti just sellistel vastutvõttudel, kus koorekiht kohal on, et keegi ennast purju joob, kuid miks me kirume seda, et tarvitatakse nii palju alkoholi, kui me isegi riigi sünnipäeval ei suuda ise eeskujuks olla ja ikka pakume suure peo puhul alkoholi?

Hiljem uudiseid vaadates ja nähes seda, et lipu hõiskamisele järgnes õlle joomine tudengite poolt, muutusin ma veelgi karvasemaks. 

Ma saan aru, et tegu on traditsiooniga, et üliõpilased löövad tähtsa riigiisikuga õllekanne kokku, aga ...

Aga see ju on ikkagi alkoholi tarvitamine ja reklaam sellele, et kui on pidu, siis tuleb seda alkoholiga tähistada!

Ja siis me imestame, et miks meie noored joovad ja miks on nii palju haiguseid, mis on tekkinud alkoholist.

Noored ju tahavad ka pidutseda ja kuna nad näevad juba väikesest peale, et kui on midagi tähistada, tuleb alkoholi tarvitada, siis juhtubki see, et varsti ei osatagi enam pidu ilma alkoholita pidada.

Minu arust on see silmakirjalik, et me räägime, et joomine pole hea ja poole tunni pärast lööme me klaase kokku!

See ajab ju karvaseks!

Katike

Saturday, 22 February 2014

Kuidas ma trepiastmeid lugesin

Ahoi!

Mul on selline imelik komme, et mulle meeldib suurtest majadest möödudes nende korruseid lugeda. Samuti meeldib mulle lugeda ka trepiastmeid.

Üks päev õnnestus mul üle pika aja pealinna minna ja nautida seda linna elu.

 Tegelikult elan ma siin ka üsna suures kohas, kuid pealinna jõudes tekkis kohe tunne, et nüüd olen linna sattunud.

Mulle meeletult meeldib üks pealinnas asuv kirik ja too õhtu sain ma just selle kiriku ees olla  ning nautida selle hoone suursugusust ja ilu.

Mulle ei mahu pähe, kuidas küll vanasti suudeti ja osati selliseid ilusaid hooneid teha, vaatamata sellele, et puudusid sellised ehitusmaterjalid ja tehnika, nagu praegu on.

Selle kiriku ees on ka hästi palju treppe. Mõtlesin, et läheks ja loeks ära,palju neid seal on. Kuid laiskus sai minust ikka võitu ja ma ei viitsinud soojast autost mitte kuhugi minna.

Kuid õnneks oli väljas üks noormees, kes justkui minu mõtteid lugedes hakkas treppidest üles kõndima.

Ja nii kui tema sammu astus, lugesin mina mitmes trepiaste see on.

Kahjuks läks mul esimene lugemine sassi, kuid kuna see noormees otsustas päris mitu korda trepist üles-alla joosta, sain mamitu korda neid astmeid lugeda.

Küll hea, et vahel saab ka istudes teada, palju astmeid trepil on...

Katike

Monday, 17 February 2014

Kraana või kuu...

Heips!

Vanasti olin ma ikka kõva raamatu lugeja. Nüüd on see kuidagi natuke rohkem tahaplaanile jäänud, kahjuks.

Aga ma mäletan, et üks kõige hullemaid raamatuid, mida ma väiksena lugesin oli "Kaelkirjak".

 Ma vist sain sellest kohe lapsepõlvetrauma, miks muidu ma seda nii hästi mäletan, et see oli jube raamat.

Ega ma suurt midagi sellest raamatust ei mäletagi. Kuid mulle meenub see, et see oli minu jaoks nii absurdne, mis seal kirjutati ja ma mõtlesin tol hetkel, et ma ei loe mitte kunagi enam nii hullu raamatut.

Sellest traumast põhjustatuna ei ole ma eriti siiani selle autori raamatuid lugenud.

Kuigi millalgi võiks isegi selle absurdse raamatu uuesti läbi lugeda, ehk nüüd aastatega on asi paremaks muutunud. Või siis minu maiste ka natuke absurdsemaks muutunud.

Ma mäletan, et see raamat oli teistmoodi formaadis kui teised raamatud ja raamatukaaned olid sinised ja keskel oli see kollane kaelkirjak.

Mis selle raamatu minu jaoks absurdseks ja nõmedaks tegi oli see, et tegelikult ei olnudki seal raamatus juttu kaelkirjakust vaid hoopis ühest kraanast, mis akna tagant lapse tuppa paisti. Ning laps arvas, et tegu ongi kaelkirjakuga.

Noh jah, kui nüüd väga aus olla, siis olen ma ise ka natuke sarnases olukorras olnud.

Kuid minu akna taga ei olnud mitte kaelkirjak vaid kuu.

Ühel öösel, kui ma vetsust magamistuppa tagasi tulin, vaatasin, et oi taevas on kuu. 

Jäin seda kohe pingsamalt vaatama ja siis avastasin, et kuuga pole siin küll mitte mingisugust pistmist.

Asi nimelt oli selles, et minu maja aknast on ühte kraanat näha ja kraana küljes on suur firmasilt, mis siis öösel helendab.

Ehk siis mõni unine naine võib seda reklaamsilti ka kuuks pidada.

Nii, et polegi eriti vahet, kas lugeda väiksena tundunud absurdset raamatut kraana-kaelkirjakust või kogeda ise täiskasvanuna  seda, et aknast paistab kraana-kuu....

Katike

Wednesday, 12 February 2014

Rohkem positiivsust

Ahoi!

Ma ikka ei saa sellest aru, miks inimestele meeldib näha kõigis asjades midagi negatiivst.

Kas see parastamine ja negativismi nägemine teeb siis tuju paremaks?

Pean silmas praegu just neid olümpiamänge, mis on enamus telekanaleid vallutanud.

Ma ise püüan siin ka ühe silmaga jälgida, et mis toimub ja kes, mida teeb, kuid  tõelist olümpiafänni pole minus veel välja löönud.

Kogu selle sära, müra ja kära juures häiribki mind see,et ikka ja jälle otsitakse midagi, mis on halvasti.

Küll näidatakse pilti sellest, et keegi on jäänud avatseremoonia ajal magama. Aga äkki ta lihtsalt pani hetkeks silmad kinni? Miks kohe eeldada, et ta magas?

Oluline on ju see, et inimene oli kohal....või?

Miks uurida ja puurida, kes kellega kuskil liigub?
Mida see meile annab?

Või kasvõi need absurdsed vooditestid ja hotellide vigade otsimine?

Selge on ju see, et kõigil juhtub apsakaid ja mida suurejoonelisemalt asju tahetakse teha, seda rohkem apsakaid võib juhtuda.

Aga tundub, et ükskõik, mida ka keegi kuskil teeb, alati  on neid, kes istuvad kodus ja ootavad millal saaks parastada.

Kui igal pool räägitakse, et oleme rohkem rõõmsamad ja positiivsemad, siis miks ei võiks propageerida ka positiivset ajakirjandust, kus kirjutatakse ainult häid ja toredaid asju?

See ehk aitaks meil rohkem toime tulla ka igapäeva raskustega, mis meil elus nii või naa ette tulevad. 

Samuti aitaks see  ehk ka vähendada  inimeste stressi, ja nii oleks meie rahval ka pikem eluiga.

Või mis?

Katike

Monday, 10 February 2014

Peaaegu Köögi-Kata

Ahoi!

Mina eile enam vastu ei pidanud ja tõmbasin sukapüksid ja kleidi selga ning mütsi peitsin kotti. 

Ega ma tänagi enam ei vaadanud nende suusapükste ja mütsi poole sellise pilguga, nagu oleksneed justkui väga vajalikud riided.

Kuigi kevad poeb igati hinge ja ka riidekappi, ei ole ta pugenud aga minu menüüsse.

Viimased kaks nädalat imestan ma enda usinuse üle.

Üks päev mõtlesin, et prooviks teistmoodi ahjukartuleid ja tulemus oli igati üllatav ja isegi söödav.

Sama lugu oli ka meedia poolt üliheaks kiidetud banaani pannkookidega. 

Vahelduseks tavalistele pannkookidele on nad tõesti head, kuid ma arvan, et ma jään ikka klassikalisi pannkooke rohkem armastama.

Laupäeval mõtlesin suurest igavusest, et võiks ju midagi vahvat teha.

 Proovisin siis banaani muffineid. Nende kallal võiks küll natuke norida, või noh ikka küpsetaja kallal,sest mufiinid ei saanud nii kohevad, kui oleks võinud.

Täna aga tuli mul meeletu supi isu.
Ja nii ma siis poe poole läksingi ja nüüd on terve tuba kana-klimbisuppi lõhna  ning kõht seda  suppi täis.

Kusjuures tuleb mainida, et kuigi suitsuandurit mul laes veel ei ole,ei olnud kokkamise ajal ka köök ei suitsu täis ega ohtu, et ma midagi maha põletan.

Tuleb vist tunnistada, et Köögi-Kataks olemisest on veel  ainult üks  väike asi  puudu ja selleks on põll. Kui selle ka endale veel ette saan, siis on minu saatus vist otsustatud...

Katike

Saturday, 8 February 2014

Pidutsevad naabrid

Heips!

Kuigi kalender näitab, et käes on 8. veebruar, ei julgeks ma seda tänase ilma kohta küll öelda, et tegu on aasta kõige külmema kuuga.

Tavaliselt on veebruar see kuu, kui väljas on käre külm ja palju lund ning kevadest pole haisugi.

Täna aga on kõik vasupidi.

 Tegelikult laulavad tihased juba teist nädalat nii kõvasti, et vägisi tekib tunne, et käes on märtsi kuu lõpp.

Täna linnas jalutades oli ka selline tunne, et ainult paar nädalat veel ja siis on lumi läinud ning võib lumikellukesi jahtima minna.

Võibolla on see minu sassis ajaarvamine täna seotud ka sellega, et ma olen juba kella kolmest saadik üleval.

Loomulikult ma tavaliselt magan sellisel kellaajal sest siis on mul just kõige magusam uni.

Kuid täna ajas mind kella kolme ajal üles, vabandust väljenduse eest, aga üks kõva soomlaste möla.

Nimelt olid alumise korruse naabrid otsustanud, et vot nüüd oleks õige aeg pidu panna ja igasuguste asjade üle juubeldada. 

Minul muidugi ei jäänudki muud üle, kui selle juubeldamise ja kõvade häälte, kolistamise saatel üritada magada, mis muidugi eriti hästi välja ei tulnud.

Kui kell oli 5 saanud ja mitte kuskilt ei tundunud, et pidutsejad lõpetada tahaksid, tegime kõne politseile.

Politsei saabus üsna ruttu. Kuid nagu ikka vahel juhtub, et kui enne pidu otsa ei saa, siis politsei tulekuks on ta ikka läbi.

Ja nii oligi, enne kui politsei maja juurde jõudis, läksid pidutsejad laiali ja korravalvuritel ei olnudki võimaluste kellelegi moraali lugeda.

Hiljem kui ma linna läksin oli pidutsejate korteri ukse taga hiirvaikus.

 Korraks tekkis tõesti tunne, et ei tea kas peaks nüüd minema nende ukse taha laulma, sest mida nad ikka päeval magavad, mina ju nende pärast öösel magada ei saanud.

Kuid seda ma ei teinud ja läksin välja hoopis veebruari kuist kevadet nautima ja voolavAte sulavetega võidu liikuma.

Katike

Monday, 3 February 2014

Pesu pesemine pole minu jaoks

Ahoi!

Kuskil oma jutumullis olen ma juba kirjutanud, et mina ja tehnika ei sobi kokku ja täna sain ma sellele taaskord kinnitust.

Kui üldjuhul on siin iga maja alumisel korrusel olemas pesupesemis ja kuivatusruum, siis mina sattusin elama majja, kus on ainult kuivatusruum ja pesuruum puudub. Ja praegu puudub see vajalik masin ka minu korterist.

Õnneks saan ma käia aga ühes teises majas pesu pesemas.

Eelmine kord kui ma sinna kahekesi läksin,tundus asi üsna lihtne olevat. Must pesu sisse ja vajuta aga nuppu,oota ja võta pesu välja.

Läksin siis täna oma suure musta pesu kotiga sinna pesuruumi.

Lülitasin masina sisse, panin pesu ka sisse,vajutasin nuppu ja masin läkski tööle, aga..

Aga jama oli selles,et masinasse ei tulnud vett. Masin muudkui pesi, kuid ilma veeta. 

Seina peal oli küll igasuguseid torusid, kuid mina neid puutuda ei julgenud, lootsin, et ehk ikka kuidagi pääseb see vesi sinna masinasse.

Viimases meeleheites helistasin ja küsisin abi.

Ja loomulikul selgus, et need torud, mida ma juba jupp aega põrnitsesin olidki veetorud, mis olid  kellegi poolt kinni keeratud.

Kui ma need lahti keerasin jõudis ka oodatud vesi pesumasinasse ja hurraa,minu pesu hakkas vahutama ja puhtamaks saama.

Peale tunni ajast ristsõnade lahendamist ja pesu ootamist, saigi pesu puhtaks ja aeg oli see teise masinasse panna- kuivatisse.

Ilusti lugesin juhendit ja tegin täpselt selle järgi, aga...

Aga masin ei läinud tööle.

Ei aidanud ka see,et ma tegin masinale kolm ringi peale. Katsusin igasuguseid juhtmeid ja asju, tegin ka hädakõne, et ma jälle ei saa hakkama, kuid ka see ei aidanud, masin ei hakanud ikka tööle, kuigi vajalikud tuled põlesid.

Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui märjad riided kuivatist kotti panna ja koju kõndida.

Õnneks on aga meie majas kuivatusruum.

 Läksin siis oma suure kotiga sinna, et panen riided kuivama, aga..

Aga kogu ruum oli riideid juba täis. 

Lõpuks õnnestus mul ühe nööri peale suuremad riided kuivama panna, kuid  suurem osa väikestest asjadest pidin ma siiski tuppa tooma. 

 Ja nüüd ongi minu toas avatud pesu- ja sokinäitus...

Katike


Saturday, 1 February 2014

Siinsed enimlevinud stereotüübid

Heips!

Täna kirjutan ma sellest,milliseid stereotüüpe ma siin elades olen kuulnud ja näinud.

Esiteks muidugi soomlased ise.

Nende kohta räägitakse, et nad on laisad ja valju häälega. 

Noh see hääle teema peab tõesti paika. Ma suudan juba päris hästi naermise järgi ära eristada, kas tegu on soomlase või kellegi teisega, sest nemad naeravad ikka nii, et maa väriseb. Ja mida rohkem alkoholi nad saavad, seda valjem on ka hääl,

Nende välimust kritiseeritakse ka väga palju. Tihti öeldakse, et nad on paksud ja koledad. Noh jah, eks vist asi ole maitses, kuid seda on küll näha, et igasugu valmistoite armastavad nad küll poest osta. 

Ja igale poole armastavad nad panna ka äädikat, olgu selleks siis kartulisalata või teab mis muu toit.

Seda, et soomlastel aega on,seda on siin ka igal sammul näha, eriti, mis puudutab asjajamist ja klienditeenindust. Mitte keegi neist ei rabele siin nii nagu meie eestlased.

Kahjuks aga ei räägi keegi sellest,et tegu on väga viisaka rahvaga, kes tänab ette ja taha ja annab alati istumisruumi nii vanemale  kui ka lapsega inimesele.

Eestlaste kohta võib siin kuulda ikka seda, et kui neid siin poleks, siis kukuks see riik kokku. Keegi ei ehitaks ja keegi ei koristaks.

Samas aga on eestlaste kohta liikvel  see stereotüüp, mis kahjuks väga tihti ka paika peab,et oma rahvuskaaslast ei tasu usaldada. 

On väga palju neid, kes varastavad teiste tööriistu ja üritavad teistelt igasuguste valede abil raha välja pressida.

Hiljuti kuulsin ka seda, et üldjuhul pidid olema need naised, kes siia tööle tulevad üksikemad.

Ja mehed ainult ehitavad siin ja naised on ainult koristajad.

Tumedanahaliste (neegrite) kohta liigub ringi aga info, et nende käest saab kanepit osta, kuna nemad pidid siin riigis sellega tegelema.

Üldiselt suhtuvad paljud siin tumedanahaliste vastu halvasti, kuna levib stereotüüp, et nemad on siia tulnud ainult sotsiaaltoetuste pärast.

 Tööl nad ei käi üldjuhul ja teevad ainult lapsi siin. Neile on kohe omaette nimi siin antud, pannes nad kõik ühte patta,ehk siis rätipead.

Lisaks nende riietusele on siin väga lihtne eristada ka mustlasi  riietuse järgi. 

Mustlaste riietusstiil on üldjuhul selline tuulejakk, mille alt pistab viisakas triiksärk või kampsun, eranditult on neil jalas viigipüksid ja peaaegu alati potased. Vahel ka mõnel kingad, kuid seda harval juhul.

Aga eks nende stereotüüpidega on see asi,et mida sa ise uskuda ja näha tahad.

Ja eks minagi lähen kindlasti kellegi stereotüüpide järgi musternäiteks, et näe milline....

Katike