Thursday, 30 January 2014

Uutmoodi haigus

Ahoi!

Vanasti oli ikka nii, et kui jube kuum oli olla ja higi jooksis, siis oli tegu palavikuga.

Tänapäeval käivad vist asjad teisipidi või noh minu puhul küll.

Esmaspäeval tabas mind meeletu kurgu kibedus ja valu. Sellest arenes paari päeva jooksul välja natuke vähem valus kurk ning nohune nina, mis iga minutiga aina nohusemaks läheb. 

Ning tagatipuks tuli välja, et mitte palavik ei põhjusta seda minu ülekuumenemise tunnet vaid hoopis alajahtuimine. Sest kui ma hommikul ja enne ennast kraadisin, selgus, et minu kehatemperatuur on hoopis 36,1 mitte üle 37 nagu ma eeldasin.

Nüüdsest ongi minu parimaks sõbraks veepudel ja vetsupaberi rull, sest taskurätikutega ringi käies oleks, see ilmselgelt aja ja paberi raiskamine.

Loota jääb ainult, et see nohu taandub enne kui minu paberivarud otsa saavad ning enne kui minu kehatemperatuur langeb miinuskraadideni nagu need hetkel õues on.

Katike

Tuesday, 28 January 2014

Ajuvaba asjaajmine

Heips!

Tegelikult peaks olema nii, et kuna minu loogika on üsna null ja siin Soomes riigis puudub ka igasugune loogika, siis peaks mul siin olema kohe eriti lihtne elada, aga millegi pärast on otse vastupidi.

See, et siin asjajamine võtab sada aastat, see mind enam ei üllata, kuid see, kuidas siin suudetakse ikka asju keeruliseks ajada ja topelt teha, paneb mind ikka üha enam imestama.

Paar päeva tagasi pakkusid mulle poes ühe telefonifirma müüjad paketti, millega oleks mul odav kodumaale helistada ja siin rääkida. Mõtlesin ja kaalusin ja uurisin asja ning selgu, et tegu on tõesti mõistliku pakkumisega.

Läksin siis uuesti pood, et see leping  ära sõlmida.

Kutil, teenindajal,  oli muidugi hea meel, et ohoo,uus liituja.

Rõõmsalt tegi ta lepingu ja lasi valida telefono nr, mis mulle sobiks ning oma allkirjagi sain ilusti juba paberile kirjutada. Küsimuse peale, et millal seda nr siis kasutama saan hakata, vastas ta, et uurib asja.

Kõige pealt oli tal vaja minu soome isikukoodi, seejärel ka kodumaa oma. Sest loomulikult nägin ma nii kahtlase inimese näoga välja, et mulle tuli taustakontroll teha. Siis aga selgus, et mind ei olegi olemas.

Minu isikukood ei näidanud minu kohta mitte midagi, nagu polekski mind olemas.

Takkapihta selgus veel see,et  kuna ma ei ole piisavalt kaua siin riigis elanud,ei saagi ma seda liitumist endale lubada. 

Ainukeseks variandiks on, et saan liituda siis, kui maksan 500 eurot neile ette, mis siis hiljem jääks minu kõnede katteks.

500? 

Kas ma olen nagu rikka inimese näoga või?

Seejärel, kui ütlesin,et mul ei ole sellist raha,pakkus kutt, et ok, 350 eurost piisab ka.

350?

Endiselt ei ole ma ei rikka näoga ega paksu rahakotiga.

Ja nii ma seda liitumist ei saanudki endale lubada.

Sama lugu on ka interneti modemiga, ka seda ei saa ma endale lubada, kuna ma ei ole siin piisavalt kaua elanud. 

Kui aga peaksin leidma need minu jaoks olevad hiigelsummad, saan ilusti modemi ja liitumise teha.

Aga miks tehti siis alguses leping ära, enne kui asja uuriti?

Aru ma ei saa!

Täiesti ebaloogiline. 

Töötaja näeb vaeva, et teha leping ja mina allkirjastan selle ja siis selgub, et seda ei saagi teha. 

Hea oli, et ta kohe asja uuris, muidu oleks ma pidanud kirja koju ootama, kus siis oleks selgunud see negatiivne otsus.

Täiesti ajuvaba!

Enne peaks ikka uurima, kas inimene saab endale seda lepingut lubada, kaua ta siin elanud on ja siis tuleks leping teha, mitte vastupidi.

Aga jah, see on ju see unistuste maa, kus voolavad piimajõed ja kus on pudrumäed ning kuhu me kõik nii väga tahame tulla...

Katike

Sunday, 26 January 2014

Lõpuks ometi oma pesa...

Ahoi!

Aga mina istun praegu põrandal ja kirjutan oma jutumulli. Ja põrandal ei istu ma sellepärast, et ma oleks pahandust teinud, vaid sellepärast, et mul ei ole tooli.

Ja tooli ei ole mul sellepärast, et korteris pole mööblit.

Ja mööblit ei ole sellepärast, et see on tühi korter.

Ja kui te nüüd küsite, et miks ma siis istun tühjas korteris, siis vastuseks on see, et see on nüüd minu uus pesa.

Lõpuks ometi saan ma  öelda, et mul on siin teiselpool lompi inimväärne ja igati mõnus korter.

Kõik sai muidugi alguse sellest, et enne kui ma siia põrandale istuma sain, tuli käia taaskord üks kadalipp läbi.

Minu korteri saamise lugu oli selline.

Kui ma lõpuks sain endale need iskukoodid ja sissekirjutused, oli mul õigus ka korterit küsida.

Selleks aga tuli täita kinnisvara lehekülgedel olevad soome keelsed ankeedid, et millist korterit ma soovin ja mis sissetulekud mul on ning kellega ma seal veel koos elama hakkan ja  sada muud küsimust.

Lõpuks kui ma need avaldused erinevatesse kohtadesse ära saatsin, ei jäänud muud üle kui oodata. 

Ega ma siin Soomes muud polegi teinud, kui ainult ootanud nende  ametnike taga.

Kui aga kuu aja jooksul ei olnud mitte ühtegi vastust tulnud, läksime ise koha peale.

 Käisime kolmes kohas ja nii mõneski neist anti meile veel suur nimekiri erinevate portaalidega, et kuhu võiks veel oma avaldus saata.

Kuid seda ma küll enam ei viitsinud teha.

Ühel päeval, kui hommikul olime just ühest kinnisvara asutusest tulnud, tuli sms, et minu meilile on tulnud korteripakkumine.

Läksin kohe meili lugema, kuid mida ei olnud, ei olnud seda pakkumist.

Olin juba paanikas, kuid siis selgus, et ma olin neile andnud vale aadressi.

Küll hästi, et nad smsi saatsid muidu ma ootaks siiani neid pakkumisi ja nemad muudkui saadaks, kuid kasu poleks midagi.

Kahjuks aga oli see pakutav korter kuskil pärapõrgus ja see kohe mitte ei sobinud.

Saatsin vastuse, et see mulle kahjuks ei sobi. Eelnevalt aga olin otsinud mõned korterid, mis mulle meeldisid ja lisasin nende lingid kirjale juurde, et kas nendest ei ole midagi vaba.

Hommikul sain kohe vastuse, et hetkel ei ole sealt midagi vaba.

Kuid paari tunni möödudes tuli uus sms, et soovitud korterite nimekirjast on üks vaba.

Ja nüüd ma siis olen siin!

Nelja seina vahel, kus eriti midagi ei ole, sest siin saab üldjuhul korteriga kaasa ainult köögimööbli ja tühjad seinad.

Õnneks aga on mulle siia tekkinud juba üks tool ja nurgadiivan, nii, et asjad ei olegi enam nii hullud.

Ja lõpuks ometi on mul mitu tuba, kus ma saan kasvõi igavusest edasi-tagasi kõndida!

Katike

Tuesday, 21 January 2014

Allergia rongi vastu...

Ahoi!

Minul on allergia.

Ja see allergia lööb välja siis kui ma rongi näen ja sellega sõitma pean.

Ehk siis minu tänane päev möödus rongiga ühest kohast teise sõites.

Lõuna ajal oli meil vaja sõita ühte kohta, kus eeldasime, et on kindlasti ka pank, kuid selgus, et meile sobib pank oli sealt ära kolinud.

 Nii siis sõitsime teise rongiga teise kohta, kus tõesti oli meile vajalik pank olemas, kuid pangas selgus, et seal ei saa sularahaga mitte midagi teha. 

Uskumatu, et sellised pangad on olemas, kus ei saa sularahaga mitte midagi teha.

Nii siis istusime kolmandasse rongi ja sõistime tagasi.

 Kuid selleks, et vajalikku kohta jõuda , tuli tee peal rongi vahetada. Ehk siis istsusime juba kolmandasse ja neljandasse rongi.

Pangas asjad aetud, pidime taaskord ronge vahetama. 

Kuid sellega ei lõppenud veel meie rongisõidud, vahepeal tuli veel ühest kohast teise sõita.

Nii, et jah, täna sain ma vist mingi 10 korda ronge vahetatud.

Kuid seda tuleb küll selle maa kohta kiituseks öelda, et kui kodumaal oleks mul nende sõitude peale kulunud mitu päeva, siis täna läks mul selle peale vist 5-6 tundi, et kõik vajalikud asjad tehtud saaks ja kõikjal käidud saaks. 

Homne päev aga kujuneb mul taaskod selliseks, et esimeseks trantspordi vahendiks, millega punktist A punkti B sõidan on taaskord rong.

Katike

Saturday, 18 January 2014

ikka ootan veel seda vastust...

Heips!

Oeh, olen juba terve nädala siinpool lahte olnud ja oi, kui kiired päevad on seekord siin olnud.

Eile käisin siis esimest korda iseseisvalt ametiasutuses ja rääkisin soomlasega.

Ja kui nüüd aus olla , siis ega see nii jube ei olnudki ja ühtegi tükki minu küljest ära  ka ei hammustatud.

Kuid esimeseks lauseks, mis ma teenindajale ütlesin, oli, et ega ma soome keelt eriti ei oska, kuid saan sellest aru.  Seejärel vaatas teenindaja mind sooja ja julgustava naeratusega. 

Kahjuks aga ei olnud tema naeratusest rohkem kasu, sest peale mõningast arvutihiirega toksimist ütles ta mulle, et ma siiski ei saa seda vajalikku dokumenti, mida mul hädasti juba vaja on.

Tegu on siis haigekassa kaartiga, mida ma  siin taga ajan.

 Kuid nagu ma siiani olen aru saanud, siis selle saamine siin Soomes on täielik ulme ning need, kes selle saanud on, on küll õnnelikud inimesed ja saanud millegi suurega hakkama.

Näiteks rääkis mu tuttav, et kui ta oli Eestis alla kahe aasta ära olnud ja siis tagasi tuli ning hakkas selle asutuse kaudu endale lapserahasi nõudma, milleks tal ka igati õigus oli, läks tal poolteist aastat aega enne kui sai seal paberid korda.

Mõned inimesed aga on siin üle aasta tööl käinud ja ajanud selle asutusega asju, et see kaart saada, kuid ikka ei anta seda.

Samuti tean ühte inimest, kes töötab juba pool aastat siin arstina ja ka tema pole saanud endale haigekassa kaarti.

Täiesti müstika!

Mina ei saa aru, mille järgi seda siin antakse. Kui näo järgi seda antakse, siis no enda arust ma nüüd nii kole ka pole, et ma seda kaarti ei võiks saada.

Igal juhul läksin ma eile koju oma murega ja hiljem läksime juba mitmekesi uuesti samaase asutusse kuid teise kontorisse. 

Õnneks oli seal väga asjalik naine, kes helistas kohe peakontorisse ja küsis, et miks mul seda kaarti veel ei ole, et kõik kriteeriumid on ju täidetud...

Peale 10 minutist telefoni vestlust tuli siis vastus, et vist ikka antakse mulle see kaart, kuid täpselt veel ei teata ka seda ja ma pean nüüd jälle ootama, millal vastus koju tuleb.

Ja kui nüüd juhtub, et ma selle kaarti ka saan, siis selle kohta tuleb enne teade, et saan ja siis tuleb taaskord joosta sinna asutusse ja alles sealt saan ma oma kaarti kätte.

Ja kui ma selle kaarti ka ükskord kätte saan, siis raamin ma selle vist ära , et see oleks mul ilusti seina peal ja ma näeks, millega ma hakkama olen saanud!

Õnneks on mul peas veel mõned juukseid, mis ei ole halliks läinud selle asjaajamise käigus nii, et lootust veel on.

Katike

Wednesday, 15 January 2014

Maraton pesu pesemine

Ahoi!

Pesu pesemine peaks tänapäeval olema ju eriti lihtne tegevus.

Noh muidugi siinkohal peaks ära mainima, et minu jaoks see nüüd kõige lihtsam tegevus ka pole, sest tavaliselt ei saa ma eriti head klappi nende masinatega. Kuid muidu on see ikkagi üsna lihtne töö.

Meil siin korteris on üks vana pesusmasin. Siiamaani on ta meid kõiki  üsna hästi teeninud.

Miinuseks on küll olnud see, et masin peseb mitu tundi ja viimasel ajal on juhtunud nii, et pesumasinast on saanud rohkem nagu üllatusmasin.

Mitte kunagi ei oska ette arvata, mis värvi need riided sealt välja tulevad. Vahel, kui masinal on hea tuju, tulevad riided sealt välja just sellisena, nagu nad sisse sai pandud, kuid on olnud ka olukordi, kui riided on peaaegu tundmatuseni värvi muutnud.

Eile aga oli meil taaskord pesupäev.

Võttes riski, panime asjad masinasse ja ootasime, mis sealt välja tuleb. Kuid välja ei tahtnud mitte midagi tulla.

Masin muudkui pesi ja pesi....ja siis pesi jälle ja jälle...

Olles vannitoas nägin, et oi kohe lõpetab masin oma pesu, aga oh ei, ta otsustas minna teisele ringile. Ja nii see pesu pesemine muudkui kestis. 

Lõpuks kui see pesu oli seal masinas olnud juba üle 5 tunni, viskas minul üle.  Kangutasin siis selle masina ukse lahti, et sealt läbimärg pesu välja võtta. Lisaks sellele, et masin meile eelnevalt pesu ei tahtnud anda ei andnud ta mulle tagasi ka samavärvi riideid...

Nii, et nüüd saan taaskord olla rõõmus selle üle, et minu roosa pesu asemel on mul nüüd ilus hallikas pesu.

Ja eilne ülipikk pesupesemine oli meile moraaliks, seda masinat enam ei tasu kasutada.

 Nii, et nüüd kui meil tuleb tuju riideid pesta, otsime me üles maja alumisel korrusel oleva pesumaja, ehk siis elame nagu Ameerikas, kus minnakse suurte pesukottidega pesumajja.

Kui filmides näidatakse seda, et pesu pestes leiavad tihti peale  mees ja  naine ennast, siis mine tea, mis üllatus mindki seal pesujärjekorras oodata võib....

Katike

Sunday, 12 January 2014

Vanus ei loe, tunne loeb...

Ahoi!

Mida ootavad kõik inimesed?

Mis juhtub eriti tihti just kevadel?

Mis tekitab kõhtu liblikaid?

Mis ajab inimestel pea segi?

Nende kõigi nelja küsimuse vastuseks on ainult üks sõna ja selleks on ARMASTUS!

Armastus on see, mida kõik soovivad tunda ja  seda tunnet ootavad paljud.

Armastus on see, mis  tihtipeale just kevadeti meie juurde tee leiab.

Armastus on see, mis toob liblikad kõhtu.

Armastus on see, mis ajab inimestel pea segi.

Jah, armastus on see, mis võib meid tabada ükskõik mis vanuses, ükskõik, mis kohas. 
Armastus on see, mis ajab pea segi, tekitab liblikad kõhtu ning paneb isegi natuke rohkem elu näinud inimestel kui teismelised neiud, noormehed, südame kiirelt pekslema ja käituma hullumeelselt.

Kohtusin täna on sõbrannaga, kes ei ole enam just esimeses nooruses. Rääkides eludest ja oludest, nägin ma seda kuidas selle inimese silmad säravad ja ta on elevil nagu teismeline.

Pole tõesti vahet, kui vana sa oled, kui ikka see tunne südamesse poeb, siis hakkab maakera tiirlema kohe väga kiiresti, nii, et armunul on raske sel tiirleval planeedil püsti seista.

Minu sõbranna tunnistas ka ise, et ta tunneb ennast praegu just nii nagu ta tundis oma elu esimese armastuse ajal.

 Kaalukaotus, unetud ööd ja totakas naeratus kogu aeg näol, söögiisu kadumine, on kõik armumise sümptomid.

Ja nähes seda, et armastus võib tõesti meid kõiki tabada ükskõik kus ja ükskõik, mis vanuses annab nii palju jõudu meile kõigile, meile kõrvalseisjatele.

Pole vahet, mis elu meil toob, vahel on raske, vahel on väga raske, kuid iga ühe jaoks on kuskil keegi. Isegi, siis kui seda enam oodata ei oska.

Ja tegelikult ei ole üldse vahet, kas sa oled 18, 28, 38 või 48 või isegi vanem, kui need liblikad põue lendavad ja ennast seal mugavalt tunnevad, siis ongi see just see hetk, mida tuleks nautida. Nautida ja mitte nii väga üle mõelda. Oluline on ju see, et meid on tabanud see ilus tunne.

Tunne, mis võtab söögiisu.

Tunne, mis toob liblikad kõhtu.

Tunne, mida ootab iga inimene.

Tunne, mis lööb meil pea segi.

Ja tunne, mis teeb meid õnnelikuks!

Katike


Thursday, 9 January 2014

Suusapüksid ja soe ilm ei sobi kokku

Heips!

Kuna täna on natuke rahulikum ja paiksem päev, saan kirjutada ka ühe jutumulli.

Ja nüüd kirjutan ma sellest, et ma ei ole ikka kõige teravam pliiats.

Varem on olnud nii, et kui väljas on normaalne talv oma miiinuskraadidega, siis olen mina külma trotsides kandud teksapükse ja vahel isegi natuke külmast lõdisenud, sest mu puudus korralik talveriietus. Sellel aastal on mul olemas aga täielik talvevarustus, kuid mida ei ole on miinuskraadid.

Ja kuna ma neid miinuskraade ja külma talve nii väga ootan, suudan ma ikka ja jälle panna paksud riided selga siis kui tegelikult seda vaja polegi.

Esmaspäeval läksin ma hommikul vara linna.

 Mõtlesin, et panen suusapüksid jalga, sest hommikul on ju jahe.
Bussijhuiks oli mees , kes tavaliselt juhib bussi nii, et seal sees on üsna külm, oli seekord aga üles leidnud nupu, mille abil saab bussi soojaks kütta. Ning nii ma siis oma suusapükstega seal higistasingi.

Kui me ootesaalis oma järjekorda ootasime, mõtlesin, et võtan oma suusapükste alt sukapüskid ära, et siis on natukenegi jahedam.

 Mõte oli hea kuni olin sukapüskid jalast saanud ja avastasin, et mul ju ei ole sokke. Ega siis midagi. Tõmbasin oma pakusd riided selga tagasi ja püüdsin ennast võimalikult vähe liigutada.

Nagu ikka tuleb tarkus tagant järgi, nii tuli mullegi mõte, et suusapüksid võiks ju ikka jalast võtta ja olla lihtsalt sukkpükstega. Nii ma siis ka lõpuks tegin.

Õhtul aga kui pidin taaskord bussi peale jooksma, arvasin, et äkki on väljas jahe ning kuna mul oli nagunii juba mitu kotti käe otsas ei viitsinud ma suusapükste kotte kanda ja nii ma need jalga tõmbasingi, mis muidugi oli väga vale samm. 

Jõudnud bussijaama, otsisin ma kiiresti üles vetsu, kus taaskord sain kiskuda oma püksid jalast.

Päeva kokkuvõtteks võikski siis öelda, et pole midagi teha, kui mõistust ei ole ja kui seda kohe üldse ei ole, siis tulebki 3-4 korda päeva jooksul pükse jalast ära võtta. 

Nüüd aga lubab tõesti nädalalõpuks külmakraade ja ma loodan, et siis saan õigustatult oma pakse riideid kanda.

Katike

Saturday, 4 January 2014

Minevik oli, tulevik tuleb ja olevik on

Heips!

Siit tuleb siis minu selle aasta esimene jutumull.

Tavaliselt teen ma iga aasta lõpus enda jaoks aasta kokkuvõtte, et mis kõik juhtus ja milline see aasta oli. See aasta ma väga sügavat analüüsi küll ei teinud, kuid minu jaoks oli aasta 2013 üsna raske aasta, kuid selle eest väga õpetlik.

Mõtlesin just enne selle eelmise aasta peale ja sain aru, et tegelikult tuleks seda aasta vahetust võtta ju nii, et see mis oli eelmine aasta, see oli eelmine aasta, ning üsna mõttetu on sonkida selles, mis oli.

 Palju olulisem on ju vaadata kuhu ma siis lõpuks nüüd jõudnud olen, ning kuidas siit edasi liikuda  nii, et aasta tuleks ilusam ja kergem ning teguderohkem kui eelmine.

Kui nüüd vaadata neid aasta esimesi päevi, mis on olnud, siis nende päevade põhjal võiks öelda, et mul tuleb täitsa töine ja lapsesõbralik ning suhtlemisrohke aasta. Sellise aasta üle oleks mul muidugi ainult rõõm!

Sellel aastal püüan mina vaadata rohkem tulevikku ja elada olevikus ning vähem muretseda mineviku pärast.

 Kõik me teeme ju elus vigu ja kõigil meil on minevik, kuid kui me nendest vigadest ja minevikust lahti ei laseks ja ainult neis elaks, siis ühel hetkel me olemegi 89 aastased vanamemmed, kelle selg on jube küürus, sest seda minevikukoormat on päris raske endaga igapäev kaasas kanda.

Ehk siis nüüd püüan ma nautida veelgi rohkem igat hetke oma elus!