Heips!
Tegelikult peaks olema nii, et kuna minu loogika on üsna null ja siin Soomes riigis puudub ka igasugune loogika, siis peaks mul siin olema kohe eriti lihtne elada, aga millegi pärast on otse vastupidi.
See, et siin asjajamine võtab sada aastat, see mind enam ei üllata, kuid see, kuidas siin suudetakse ikka asju keeruliseks ajada ja topelt teha, paneb mind ikka üha enam imestama.
Paar päeva tagasi pakkusid mulle poes ühe telefonifirma müüjad paketti, millega oleks mul odav kodumaale helistada ja siin rääkida. Mõtlesin ja kaalusin ja uurisin asja ning selgu, et tegu on tõesti mõistliku pakkumisega.
Läksin siis uuesti pood, et see leping ära sõlmida.
Kutil, teenindajal, oli muidugi hea meel, et ohoo,uus liituja.
Rõõmsalt tegi ta lepingu ja lasi valida telefono nr, mis mulle sobiks ning oma allkirjagi sain ilusti juba paberile kirjutada. Küsimuse peale, et millal seda nr siis kasutama saan hakata, vastas ta, et uurib asja.
Kõige pealt oli tal vaja minu soome isikukoodi, seejärel ka kodumaa oma. Sest loomulikult nägin ma nii kahtlase inimese näoga välja, et mulle tuli taustakontroll teha. Siis aga selgus, et mind ei olegi olemas.
Minu isikukood ei näidanud minu kohta mitte midagi, nagu polekski mind olemas.
Takkapihta selgus veel see,et kuna ma ei ole piisavalt kaua siin riigis elanud,ei saagi ma seda liitumist endale lubada.
Ainukeseks variandiks on, et saan liituda siis, kui maksan 500 eurot neile ette, mis siis hiljem jääks minu kõnede katteks.
500?
Kas ma olen nagu rikka inimese näoga või?
Seejärel, kui ütlesin,et mul ei ole sellist raha,pakkus kutt, et ok, 350 eurost piisab ka.
350?
Endiselt ei ole ma ei rikka näoga ega paksu rahakotiga.
Ja nii ma seda liitumist ei saanudki endale lubada.
Sama lugu on ka interneti modemiga, ka seda ei saa ma endale lubada, kuna ma ei ole siin piisavalt kaua elanud.
Kui aga peaksin leidma need minu jaoks olevad hiigelsummad, saan ilusti modemi ja liitumise teha.
Aga miks tehti siis alguses leping ära, enne kui asja uuriti?
Aru ma ei saa!
Täiesti ebaloogiline.
Töötaja näeb vaeva, et teha leping ja mina allkirjastan selle ja siis selgub, et seda ei saagi teha.
Hea oli, et ta kohe asja uuris, muidu oleks ma pidanud kirja koju ootama, kus siis oleks selgunud see negatiivne otsus.
Täiesti ajuvaba!
Enne peaks ikka uurima, kas inimene saab endale seda lepingut lubada, kaua ta siin elanud on ja siis tuleks leping teha, mitte vastupidi.
Aga jah, see on ju see unistuste maa, kus voolavad piimajõed ja kus on pudrumäed ning kuhu me kõik nii väga tahame tulla...
Katike