Ahoi!
Täna olen ma kohe väga, väga õnnelik või noh tegelikult olen ma seda juba eilsest õhtust saadik!
Ja põhjuseks on see, et minu parim sõbranna on nüüd emme.
Lihtsalt uskumatu, kuidas aeg lendab ja mida see aeg meiega kõik teinud on.
Alles see tegelikult oli, kui käisime koolis ja ootasime, millal saabub see 9. klassi lõpp. Ning ühel hetkel oligi see esimene suurem lõpetamine käes ning tuli valida uus tee oma elus, mida mööda käima hakata.
Minul jätkus see keskkooliga kuid need kolm aastat möödusid seal kuidagi imekiirelt ning varsti sai jälle lõpuriideid valida, ja südame värisedes oodata seda direktori käepigistust ja tunnistust.
Kui ka see oli käes tuli taaskord valida uus tee.
Minul möödus see taaskord koolirada pidi. Kuid seekord oli see juba natuke teistmoodi, kui eelmised kooliteed.
Nüüd olin ma juba suurem ja palju iseseivam. Olin ju kodust välja kolinud ja elasin juba oma elu ja teigin oma elus esimesi suuremaid vigu ja samas ja suuri õnnestumisi.
Ka selle kooli lõpupeol tuli hardumuspisar silma, et taaskord on üks elu etapp läbi ja tuleb valida uus tee.
Ja nüüd järsku olime me kõik nii suureks saanud! Kes läks tööle, kes läks edasi õppima, kes elas pereelu. Maailm oli meie kõigi ees nii lahti, tee mis tahad ja kus tahad.
Nüüd paar aastat hiljem, oh õudust suisa 3-4 aastat hiljem hakkame me jõudma oma elus taaskord justkui ühte punkti. Ning seekord ei ühenda meid enam niivõrd kooliteel käimine kui pereelu elamine.
Nii paljud tuttavad ja koolikaaslased on abiellunud, jäänud rasedaks või saanud juba lapse.
Kuidagi uskumatu tundub see, et need samad inimesed, kellega sai koos lollusi tehtud ning peol käidu on nüüd pereinimesed.
Minu sõbranna ei ole lihtsalt mulle enam sõbranna, tema on nüüd ema ja temal on nüüd beebi, kelle eest vastutada ja kelle jaoks on ta maailma tähtsaim inimene ning mina imetlen teda selle kõige eest nüüd veelgi rohkem kui enne!!!
Nii armas, et elu suudab meile pakkuda nii palju rõõme ja võrratuid kogemusi!
Elu on ikka imeline!!!
Katike
No comments:
Post a Comment