Ahoi!
Nüüd vist peaks küll ütlema, et rikkus hakkab varsti ka minu majja tulema, sest vanasõna ju ütleb, et vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.
Ehk siis mina ärkasin täna hommikul kell 04.15.
Tegelikult olen ma kella 12st saadik iga täistund kella vaadanud ning kui äratuskell siis helisema hakkas ajasin ennast ka voodist üles.
Põhjus, miks ma nii vara ärkasin, oli see, et läksin oma esimesele tööpäevale, milleks oli lapsehoidmine õigemini laste hoidmine.
Kui ma siis hiirvaikselt olin oma hommikused toimetused ära ajanud ja majast välja astusin, tervitas mind pime hommik koos oma sügisvihmaga.
Mida sajab meil siin vist juba nädal aega.
Õnneks ei olnud mul vaja kaugele minna.
Ukse ees salli kõrvuni venitades sättisin ennast teele. Ja nii ma siis kõndima üksi kest vihmast kõnniteed. Tegelikult oli päris mõnus minna nii varakult iseseisvalt kuhugi üsna võõras kohas.
Nüüd kui ma lõpuks koju sain, ei olnud ma enam tänaval ainuke, inimene, kes kõndis.
Kuid siiski kuulusin ma nende väheste hulka, kellel ei olnud vihmavarju.
Loomulikult jäid mulle silma, kodu poole rühkides, ka koolilapsed, kes nautisid nii vihmasadu kui ka poriloike,mis teele olid tekkinud.
Nii armas!
Ehk oleksin minagi sinna poriloku läinud, kui mul oleks olnud vastas riietus. Endiselt tuleb tunnistada, et kummikud, mis lubasin osta , on siiani ostmata.
Aga homme on taaskord uus päev ning kell 04.15 tiriseb taaskord minu äratuskell, et ronida soojast voodist välja ja minna lastega päeva veetma.
Katike
No comments:
Post a Comment