Esimene arstil käik Soomes

Heips!

Tänane jutumull tuleb minu pisikesest eneseületusest ja õnnestumisest.

Õnnestumine on selle loo juures see, et ma olen uhkeenda üle, et ma saan siiski midagigi juba soome keelst aru ning ei jookse soomlast nähes kohe minema. Ja see kõik  annab üha enam mulle ka tõestust selle kohta, et soomlane on inimene ja ta ei hammusta.

Nädala alguses oli mul vaja käia arsti juures. 

Loomulikult ei läinud ma sinna üksi, sest vastasel juhul istuks ma vist siiani veel seal ja püüaks arsti küsimustele vastata, sest minu soome keel on ikka üsna olematu, mis puudutab rääkimise osa.

Õnneks oli minuga kaassa minu isiklik tõlk ja arstil käimine sujus hästi.

Olukord ise aga oli üsna koomiline.

Kui lõpuks hüüti minu nimi, mida kusjuures oskas see soome arsti tädi päris hästi hääldada, läksime  tema kabinetti.

Naine oli hästi sõbralik ning võttis meid suure naeratusega vastu ja ta tekitas minus kohe häid tundeid.

Esimene küsimus, mida ta minu käest küsis oli see, kui palju ma soome keelt oskan.

No mida ma talle vastan, kui ma ei oska vastata.

Lõpuks vastas minu tõlk talle nii, et aru ma saan, kuid rääkida ei oska.

Ja nii minu arstil käik välja nägigi.

Aru sain ma enamvähem kõigest, kuid vastu ei rääkinud ma midagi.  Mina, kui suur inimene, istun ja ainult naetatan, ma loodan, et ta ei pea mind nüüd kuu pealt kukkunuks, ning minu tõlk jaarst olid dialoogis vaadates aegajalt mulle otsa.

Kui ma lõpuks enamvähem enda jõududega suutsin vajaliku ankeedi talle ära täita, kutsus arstitädi meid vetsu kaasa, kus seletas mulle, kuidas tuleb teha pissiproovi.

Õnneks ei olnud see mingi kosmoseteadus ja ma sain räägitust aru, kuigi jah eks see teistmoodi meetod oli, kui kodumaal seda  harjunud  tegema olen.

Kuna arst leidis, et mulle oleks lisaks näpust võetud verest teha veel ka veenivere proov, otsustas ta meid  järgmisel päeval saata teise arsti juurde.

 Järgmisel päeval olin taaskord mina see, kes istus ja vaikis ning ainult kuulas.

Kuid õnneks on need arstid vist nii harjunud sellega, et nii palju on selliseid minusuguseid keeleoskamatuid. Seetõttu ei pööranud ta eriti mulle ja mu keele mitteoskamisele ka eritist tähelepanu vaid sutsas nõel veeni ja nii minu punane vahutav veri sinna topsi jooksiski.

Mis mind asja juures rahustas oli veel ka see, et lisaks meile olid arsti ukse tagused täis igasuguseid välismaalasi. Seal oli nii pilusilmadega inimesi, prantslasi ning igasuguseid mustanahalisi.

Müts maha nende arstide ees, kes vaatamata nahavärvile ja keeleoskusele ikkagi nii viisakalt ja sõbralikult kõiki neid erirahvusest inimesi teenindavad.

Ning endiselt pole ma ühtegi mossitavat arsti või teenindajat kuskil siin näinud.

Katike