Ikka edasi ja edasi...

Heips!

Kirjutan siis natuke sellest kuidas me eelmine kord üle pika aja maale läksin.

Hommikul alustasin oma sõitu pealinnast. 

Sõit Tallinnast Tartusse kulges küll väga mugavas bussis ja filmi vaadates, kuid 2,5 tunnine sõit on isegi minu paljuistunud tagumiku jaoks natuke liig.

Kui ma siis lõpuks jõudsin Tartusse oli ikka hea meel küll, kuid see hea meel ei püsinud kaua, sest kohe tuli joosta linnaliinibussi peale, et sellega siis linna vahel loksuda ja sõbranna juurde jõuda.

Kahjuks ei olnud mul ka seal aega ennast väga sirutada ja ega see bussiistme maitse eriti suust ära ei saanudki minna, sest peagi jooksin taaskord linnaliini bussi peale ja siis juba bussi peale, mis oleks pidanud mind  1,5 tunni pärast koju viima.

Oleks ütlen sellepärast, et kui mul oli sõita jäänud kuskil pool tundi, läks buss katki keset ürgmetsi.

Ega siis ei jäänudki muud üle, kui oodata ja oodata...

Bussijuht mühatas et vast kuskil poole tunni pärast tuleb teine buss, mis meid koju viib.

Teist bussi küll ei tulnud, kuid saabus auto, mis tõesti meid koju viis ja õnneks sain kohe tee otsa. Nii et pimedas kõndimine jäi mul too õhtu ära.

h

Kuid jah päeva kokkuvõttes tuli mul  erinevate bussidega sõita kuskil 5,5 tundi lisaks sellele veel  metsa vahel  pool tundi istuda  ja elu üle järele mõelda.

Kuid õnneks oli maalt linna sõitmine tunduvalt lihtsam ning ma loodan, et järgmine kord kui ma maale lähen ei lähe buss enam katki.

Täna mul ühest kohast teise sõites küll midagi katki ei läinud, kui see eest oli igal pool täielik ülerahvastus.

Lisaks sellel, et laev oli rahast nii täis kui veel olla saab, oli ka tramm, mille peale ma jooksin nii rahvast täis, et osad inimesed ei mahtunudki peale.

Mina muidugi pressisin ennast oma suure kohvriga trammi, kuid targemad inimesed ei hakanud seda tegemagi.

 Ma ei tea kas olin mina selles süüdi, kuid sel ajal kui mina ennast sinna trammi pressisin , lahkus trammist üks mees.

Õnneks hinge kinni hoides jõudis see ligi 100 inimesega tramm ilusti ja tervelt rauteejaama ning seal sain ma juba normaalse inimese moodi hingata ning valida endale sobiva istekoha, et jõuda oma päeva lõpppunkti.

 Kuid nagu vanasõna ütleb, siis häid lambaid mahub palju ühte lauta ehk siis häid soomlaseid ja eestlaseid mahub palju ühte trammi.

Katike

Uus ilmakodanik

Ahoi!

Täna olen ma kohe väga, väga õnnelik või noh tegelikult olen ma seda juba eilsest õhtust saadik!

Ja põhjuseks on see, et minu parim sõbranna on nüüd emme.

Lihtsalt uskumatu, kuidas aeg lendab ja mida see aeg meiega kõik teinud on.

Alles see tegelikult oli, kui käisime koolis ja ootasime, millal saabub see 9. klassi lõpp. Ning ühel hetkel oligi see esimene suurem lõpetamine käes ning tuli valida uus tee oma elus, mida mööda käima hakata.

Minul jätkus see keskkooliga kuid need kolm aastat möödusid seal kuidagi imekiirelt ning varsti sai jälle lõpuriideid valida, ja südame värisedes oodata seda direktori käepigistust ja tunnistust.

Kui ka see oli käes tuli taaskord valida uus tee. 

 Minul möödus see taaskord koolirada pidi. Kuid seekord oli see juba natuke teistmoodi, kui eelmised kooliteed. 

Nüüd olin ma juba suurem ja palju iseseivam. Olin ju kodust välja kolinud ja elasin juba oma elu ja teigin oma elus esimesi suuremaid vigu ja samas ja suuri õnnestumisi.

Ka selle kooli lõpupeol tuli hardumuspisar silma, et taaskord on üks elu etapp läbi ja tuleb valida uus tee.

Ja nüüd järsku olime me kõik nii suureks saanud! Kes läks tööle, kes läks edasi õppima, kes elas pereelu. Maailm oli meie kõigi ees nii lahti, tee mis tahad ja kus tahad.

Nüüd paar aastat hiljem, oh õudust suisa 3-4 aastat hiljem hakkame me jõudma oma elus taaskord justkui ühte punkti. Ning seekord ei ühenda meid enam niivõrd kooliteel käimine kui pereelu elamine.

Nii paljud tuttavad ja koolikaaslased on abiellunud, jäänud rasedaks või saanud juba lapse.

Kuidagi uskumatu tundub see, et need samad inimesed, kellega sai koos lollusi tehtud ning peol käidu on nüüd pereinimesed.

Minu sõbranna ei ole lihtsalt mulle enam sõbranna, tema on nüüd ema ja temal on nüüd beebi, kelle eest vastutada ja kelle jaoks on ta maailma  tähtsaim inimene ning mina imetlen teda selle kõige eest  nüüd veelgi rohkem kui enne!!!

Nii armas, et elu suudab meile pakkuda nii palju rõõme ja võrratuid kogemusi!

Elu on ikka imeline!!!

Katike

Piisab vaid mütsist

Heips!

Täna sain oma päeva alustad taaskord sellega, et oli vaja ühest kohast teise sõita.

Õnneks oli ilm igati ilus ja mõnus selleks. Maa oli härmas ja päike paistis, samuti need paar miinuskraadi, mis väljas olid, tegid ilma eriti mõnusaks.

Bussijuht, kellega oma esimese sõidu tegin, oli vägagi sõbralik ja selle asemel, et mulle "palun" öelda, ütles ta hoopis "ilusat päeva" ning tõesti tänane päev on üsna ilus ja asjalik minu jaoks olnud.

Kui ma hääletasin ennast viimase auto peale, pidas kinni üks naine, kes ütles, et tavaliselt ei võta ta hääletajaid peale.

Kuid mind tee ääres märgates oli ta mõelnud, et selle tibi võtab ta küll peale.

Hiljem seletas veel, et jätsin talle usaldusliku mulje.

Huvitav, kas minu usaldusliku mulje tekitas  müts, mis mul peas oli või miski muu.

Ma panustan siiski sellele, et mütsi kandes jätan asjaliku ja usaldusliku mulje, seda enam mütsi ostimine ja leidmine on minusuguse pea jaoks ikka üks kõige raskeimaid oste üldse, mis olla saab.

Kuid nüüd on see mul olemas ja nüüd olen usaldusväärne tibi.

Katike

Natuke valget maad

Heips!

Minu eemaloleku põhjuseks on olnud taaskord seiklemine ühest kohast teise.

Eks seiklustest pajatan mingi päev ka lähemalt.

Kuid täna tegi tuju eriti rõõmsaks see, et maa oli hommikul kaetud valge ollusega. Kahjuks ei olnud tegu küll lumega, kuid valge härmatis tegi ka tuju igati heaks.

Tundub, et ei ole enam kaua vaja oodata, kui saab lumele teha esimesed jäljed ja elu algaks justkui uuesti valgelt ja puhtalt lehelt.

Katike

Eesti toit ja maitsed

Heips!

See peab ikka sajaga paika, et olles eemal nendest asjadest ja inimestest, kellega muidu igapäevaselt koos oleme, hakkame alles siis neid väärtustama ja igatsema kui olemeneist eemal.

Seda, et ma oma sugulasi ja sõpru, tuttavaid siinmail olles igatsen, see on ammu teada. Kuid see, et ma kodumaa toite nii väga igatsen ja neist puudust üha rohkem  ja rohkem tunnen, seda kogen ma iga päevaga aina tugevamalt.

Õnneks aga pole kodumaa mägede taga ja kui ikka väga suur igatsus peale tuleb, saan alati laeva peale hüpata.

Aga jah, oi kui hea see meie toit sealpool lompi ikka on!

Loomulikult on ka siin poodides kõik asjad olemas ja ega neil just midagi väga  viga pole, kuid....

Kuid siiski tunduvad need maitsed võõrad olevat.

Täna näiteks käsime eesti poes. Hinnad, mis seal olid, olid muidugi meeletud. Ikka kaks korda kallimad olid kõik asjad.

Kuid nähes neid tuntud pakendeid, mille pealt ma oskasin kokku lugeda sõna ja teadsin, mis see tähendas, tekitas kohe hea tunde.

Ja loomulikult see kartulisalat, mis kodumaa asjadest hiljem kokku sai keeratud, tuli ikka päris hea.

Mida ma siis kõige rohkem siin olles igatsen?

Leib,hapukoor, majaonees, ketsup (õnneks aga on Felix oma ketupi ka soome poodidesse toonud), igasugused maisustused (normaalse hinnaga maiustused), hea sai, sepik,hapukapsas ning kohupiima tooted.

Loomulikult on neid sööke veel, mida igatsen, kuid need siin meenusid esimese asjana.

 Jogurt kuulub ka siin minu igapäeva toidulaua juurde, kuid see pole siiski selle maisteaga, millega ma harjunud olen.

Eile lugesin ühe naise postitust, kus ta küsis, et kuhu ta saaks oma lapse trenni panna, kuna lapsele pole siinne toit eriti hästi mõjunud ja liigsed kilod muudkui tulevad.

Ka mina tunnen, et siinne toit on kuidagi palju rasvasem ja teistmoodi ning ma ei imesta,kui siin elades olen ka mina varsti suuremates numbrites, kui ma harjunud ennast nägema olen. Kuid ma püüan siiski hoida lippu kõrgel, ning võidelda selle vastu, et ma ei muutuks selliseks, nagu osad sõna otsese mõttes suured inimesed siin on.

Kuid jah kodumaale jõudes naudin ma kõige enam seda, et poest saab osta just seda mida hing ihaldab, ning iial ei pea pettuma sealsetes maitsetes!

Eestlased kohe oskavad häid asju teha!!!

Katike

Palun värsket õhku!!!

Ahoi!

Käisime täna linnas.

Kõik oli ilus ja tore nagu ikka linnas käimise puhul, aga...

Aga värsket õhku ei olnud.

Minu ülejäänud korterikaaslased teevad ka siin suitsu, kuid nemad käivad rõdu peal tegemas. Ning juhul kui mul samal ajal kui nemad tossavad aken lahti ei ole, ei tule suitsuhaisu mulle kohe mitte üldse tuppa.

Kuid mida rohkem ma linnas käin, seda enam ma hakkan sellest värskest õhust puudust tundma. See on juba lausa kohutav!

Astun rongi pealt maha ja kõik hakkavad kohe ümberringi suitsetama.

Ja kuhu iganes ma ka ei kõnniks seal on minu ees, minu taga või minu kõrval mingi suitsetav inimene. Ja no vahet küll ei ole, kas ta on mees või naine, kõik suitsetavad. 

Üks õhtu nägime noori, no nii 13-14 aastaseid "tegijaid" poe trei peal hängimas ja jube popilt suitsu puhumas.

Nii, et kõik suitsevada.

Tänagi rongi oodates, et koju saada, oli inimesi nii palju minu ümber, et selleks, et ma oleks saanud ilma suitsu sissehingamata seal seista, oleks ma ikka päris mitukümmend meetrit eemale kõndima, et siis rongi saabudes ruttu tagasi joosta.

Jube!

Mina olen ikka kahe käega sellepoolt, et avalikus kohas ei tohiks suitsu teha või siis võiks teha mingi territooriumi, kus on täiesti suitsuvabaala ja kui suitsetaja sinna sisnab saab kasvõi väikese elektrilöögi. 

Mina võin selle haisu ju välja kannatada, kuid väikesed põngerjad peavad seda samamoodi taluma ja neil on ju elu ees.

Katike

Esimene arstil käik Soomes

Heips!

Tänane jutumull tuleb minu pisikesest eneseületusest ja õnnestumisest.

Õnnestumine on selle loo juures see, et ma olen uhkeenda üle, et ma saan siiski midagigi juba soome keelst aru ning ei jookse soomlast nähes kohe minema. Ja see kõik  annab üha enam mulle ka tõestust selle kohta, et soomlane on inimene ja ta ei hammusta.

Nädala alguses oli mul vaja käia arsti juures. 

Loomulikult ei läinud ma sinna üksi, sest vastasel juhul istuks ma vist siiani veel seal ja püüaks arsti küsimustele vastata, sest minu soome keel on ikka üsna olematu, mis puudutab rääkimise osa.

Õnneks oli minuga kaassa minu isiklik tõlk ja arstil käimine sujus hästi.

Olukord ise aga oli üsna koomiline.

Kui lõpuks hüüti minu nimi, mida kusjuures oskas see soome arsti tädi päris hästi hääldada, läksime  tema kabinetti.

Naine oli hästi sõbralik ning võttis meid suure naeratusega vastu ja ta tekitas minus kohe häid tundeid.

Esimene küsimus, mida ta minu käest küsis oli see, kui palju ma soome keelt oskan.

No mida ma talle vastan, kui ma ei oska vastata.

Lõpuks vastas minu tõlk talle nii, et aru ma saan, kuid rääkida ei oska.

Ja nii minu arstil käik välja nägigi.

Aru sain ma enamvähem kõigest, kuid vastu ei rääkinud ma midagi.  Mina, kui suur inimene, istun ja ainult naetatan, ma loodan, et ta ei pea mind nüüd kuu pealt kukkunuks, ning minu tõlk jaarst olid dialoogis vaadates aegajalt mulle otsa.

Kui ma lõpuks enamvähem enda jõududega suutsin vajaliku ankeedi talle ära täita, kutsus arstitädi meid vetsu kaasa, kus seletas mulle, kuidas tuleb teha pissiproovi.

Õnneks ei olnud see mingi kosmoseteadus ja ma sain räägitust aru, kuigi jah eks see teistmoodi meetod oli, kui kodumaal seda  harjunud  tegema olen.

Kuna arst leidis, et mulle oleks lisaks näpust võetud verest teha veel ka veenivere proov, otsustas ta meid  järgmisel päeval saata teise arsti juurde.

 Järgmisel päeval olin taaskord mina see, kes istus ja vaikis ning ainult kuulas.

Kuid õnneks on need arstid vist nii harjunud sellega, et nii palju on selliseid minusuguseid keeleoskamatuid. Seetõttu ei pööranud ta eriti mulle ja mu keele mitteoskamisele ka eritist tähelepanu vaid sutsas nõel veeni ja nii minu punane vahutav veri sinna topsi jooksiski.

Mis mind asja juures rahustas oli veel ka see, et lisaks meile olid arsti ukse tagused täis igasuguseid välismaalasi. Seal oli nii pilusilmadega inimesi, prantslasi ning igasuguseid mustanahalisi.

Müts maha nende arstide ees, kes vaatamata nahavärvile ja keeleoskusele ikkagi nii viisakalt ja sõbralikult kõiki neid erirahvusest inimesi teenindavad.

Ning endiselt pole ma ühtegi mossitavat arsti või teenindajat kuskil siin näinud.

Katike

Unekott

Heips!

Uskumatu kui ruttu inimesed ikka headest asjadest sõltuvusse võivad jääda.

Mõni on kohvist, mõni sokolaadist, mõni hoopis hullematest asjadest.

Mina olen nüüd jäänud sõltuvusse lõuna uinakust.

Varem olen ma ka vahel lõuna ajal paar tundi maganud, kuid nüüd kuulub see minu igapäeva elu juurde juba.

Näiteks täna on minu päev välja näinud selline.

Hommikul ärkasin, sõin, olin paar tundi üleval, mille jooksul vaatasin filmi. Siis aga tuli uni peale ja ma pugesin teki alla.

Paar tundi und ja taaskord olin ma köögis, et süüa. 

Kõht täis, natuke filmi vaadatud ja tuli jälle teki alla pugeda, et natuke aega magada.

Lihtsalt kohutav!

Ma loodan, et homne päev kujuneb ikka asjalikuks ja ma suudan piirduda ainult ühe lõuna uinakuga.

Lohutan siin ennast sellega, et see kõik tuleb sellest, et ma olen kodune ning väljas on sügis ning vihma sajab ja, et kui kodumaal tagasi olen, siis olen jälle asjalik ja kasulik.

Kuid praegu olen ma ikka tõesti ära teeninud unekoti tiitli.

Katike

Ikka sajab...

Heips!

Päris ammu pole ma midagi kirjutanud. Mitte, et ma nüüd  ennast ja oma laiskust selles süüdistada,  tegelikult on selles kõiges  süüdi vihmased ilmad, mis tekitavad sellise tunde, et teki all olemine on maailma parim tegevus ja sealt välja ei taha tullagi.

Mulle hakkab juba vaikselt tunduma, et ma ei ela mitte Soomes vaid Londonis, sest peaaegu kaks nädalat on iga päev vihma sadanud.

Eile oli väljas tunda miinuskraade ja maapind oli libe. 

Ning nagu ikka kukuvad inimesed maha, kui maa libedaks muutub.

Seekordseks kukkujaks olin mina. Tulin suures jutuhoos trepist alla ja ühel hetkel olin põlvili trepi peal.

Eilsest õhtust saadik olen ma nüüd lombakas, sest jalg on lihtsalt nii vaus ja natuke ka sinine.

Ning, nagu sellest vee vähe oleks, käisin täna hommikul verd andmas ning nüüd on mul ka käe peal  sinikas.

Mõned sinikad veel ja minu vasakut poolt võib nimetad minu sinisemaks pooleks.

Ega ma vist täna midagi asjalikumat oma jutumulli ei pigistagi, homme aga võtan küll ette kohe suurema kirjutamise.

Katike

Esimene päev tööl

Ahoi!

Nüüd vist peaks küll ütlema, et rikkus hakkab varsti ka minu majja tulema, sest vanasõna ju ütleb, et vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi.

Ehk siis mina ärkasin täna hommikul kell 04.15.

Tegelikult olen ma kella 12st saadik iga täistund kella vaadanud ning kui äratuskell siis helisema hakkas ajasin ennast ka voodist üles.

Põhjus, miks ma nii vara ärkasin, oli see, et  läksin oma esimesele tööpäevale, milleks oli lapsehoidmine õigemini laste hoidmine.

Kui ma siis hiirvaikselt olin oma hommikused toimetused  ära ajanud ja majast välja astusin, tervitas mind pime hommik koos oma sügisvihmaga.

Mida sajab meil siin vist juba nädal aega.

Õnneks ei olnud mul vaja kaugele minna. 

 Ukse ees salli kõrvuni venitades sättisin ennast teele. Ja nii ma siis kõndima  üksi kest vihmast kõnniteed. Tegelikult oli päris mõnus minna nii varakult iseseisvalt kuhugi üsna võõras kohas.

Nüüd kui ma lõpuks koju sain, ei olnud ma enam tänaval ainuke, inimene, kes kõndis.

Kuid siiski kuulusin ma nende väheste hulka, kellel ei olnud vihmavarju.

 Loomulikult jäid mulle silma,  kodu poole rühkides, ka koolilapsed, kes nautisid nii vihmasadu kui ka poriloike,mis teele olid tekkinud.

Nii armas!

 Ehk oleksin minagi  sinna poriloku läinud, kui mul oleks olnud vastas riietus. Endiselt tuleb tunnistada, et kummikud, mis lubasin osta , on siiani ostmata.

Aga homme on taaskord uus päev ning kell 04.15 tiriseb taaskord minu äratuskell, et ronida soojast voodist välja ja minna lastega päeva veetma.

Katike

Ei midagi uut

Heips!

Kuna väljas sajab juba kolmandat päeva järjest, siis eriti millestki uuest ja huvitavast kirjutada polegi.

Kui ehk välja jätta see, et taaskord pidin tõdema, et alkohol suudab ikka olenemata vanusest mõistuse inimestelt peast ära viia.

Reede õhtul oli mul võimalus külastada ühte karaoke baari.Ega ma ise sinna polekski läinud, kuid kuna pidime taksot mängima, siis sai endalgi sinna sisse astutud. 

Kuna parasjagu oli hoki mäng käimas, siis enamus mehi istus õlleklaasiga teleka ees ja elas väravatele kaasa. Omapoolt hõikasin ka paar korda, teadmata, kellel ja kuhu see värav löödi. Kuid kuna kõik kisasid, mõtlesin, et teen seda ka.

Karaoket ma muidugi laulma ei läinud, vaatamaa sellele, et mind seal keegi ei tundnud, tahtsin siiski neid säästa oma lauluhäälest.

Mis mulle aga selle baari või pubi juures meeldis, oli see, et seal oli peaaegu, et kõigi peale mõeldud. 

Kes tahtis juua, sai juua, kes tahtis karaoket laulda, sai seda teha. Kes tahtis piljardit mängida või mõnda muud mängu, oli ka see võimalik. Ning kes soovis lihtsalt istuda ja telekat vaadata, sai ka seda teha.

Mina kuulusingi põhiliselt teleka ja inimeste vaatajate sekka.

Kuna kaaslastel, kellega baari läksime oli sel õhtul parimaks sõbraks õlleklaas, ma nendega väga ei suhelnudki.

Kuid kuna alkohol päästab kõigil keelepaelad valla ja inimesed on  siis jube sõbralikud, tuli minulki mitu korda soomlaste kätte suruda, kes ennast siis mulle tutvustasid.

 Üks meesterahavas soovis mulle isegi joogi välja teha, kuigi nägi, et olen meestega koos. Kuigi ma midagi ei soovinud, ilmus minu ette siiski õige pea klassike jäävett ja hopsti oli ka soomlane minu kõrvale ennast istuma sättinud.

Mina pool segaduses, mis ma nüüd tegema, pean, küsisin abi ja õnneks tänati seda soomlast minu eest ja peagi leidis ta endale uued kaaslased ja lahkus meie juurest.

Vesi aga jäi minul puutumata.

Nagu ikka käib ka kõvaks meheks olemine baaris käimise juurde.

 Ja nii olekski ka seal  soomlaste vahel kakluseks läinud, sest ühel hetkel ei suutnud mehed sõnadega asju enam klaarida ning  nüüd oli hetk kui kõigil meestel oli vaja oksad laiali ajada ja  piljardikepiga asju lahendada. Õnneks aga midagi hullu ei juhtunud ning peagi vajusid kõik jälle oma kohtadele tagasi.

Nii, et ei erine see väikeste baaride elu sugugi mitte sellest, mis meil seal kodumaal on. Ja alkohol teeb ikka igast mehest "võimsa tegelase".

Katike