Heips!
Elu meie ümber on nii mitmekesine. Kõik inimesed on erinevad ja nende elud on erinevad.
Iga inimene elab oma elu nii nagu ta seda oskab ja õigeks peab. Mõnel õnnestub see paremini, mõnel halvemini.
Mõne inimese elus on ainult rõõmsad ja soojad toonid, teise inimese elu varjutavad külmad ja sünged pilved.
Minu elus on kõike olnud, kuid valdavalt on siiski minu elus olnud siiski soojad ja päikselised toonid.
On olnud tõesti hetki, kui mulle tundub, et nüüd olen ma sattunud tupikteele ja siit mustast august enam välja pugeda ei saa, kuid see mõte on peas olnud ainult hetke ning peagi leian ma tee, mis on palju ilusam ja helgem.
Ma tean, mis tunne on see, kui õnn on saabunud ja seda õnne nautida on isegi et valus.
See on selline eriline tunne, mida ma ei oska kirjeldada ega sõnastada. See on tunne, mis on nii võimas ja eriline, et kohe valus on olla. Süda lausa pitsitab suurest õnnest.
Ja ma tean ka mis tunne on see, kui on nii meeletult valus ja raske. See on tunne, mis on nii hingemattev ja ahistav, et valus ja raske on olla.
Need kaks tunnet on nii erinevad, kuid samas nii sarnased. Vähemalt minu elus.
Mõlema tunde puhul on süda justkui läheks valust lõhki.
Loomulikult eelistaks ma oma elus tunda ainult seda õnnetunnet ja seda valu, mis see ilus tunne tekitab, kuid on hetki...
kuid on hetki, kui murest ja kurbusest tahab süda lõhkeda.
No comments:
Post a Comment