Heips!
Eile õhtul, kui ma prügi läksin välja viima, oli väljas ilm nii ilus.
Ilus mitte tavapärases tähenduses.
Nimelt oli ilm selline uduvihmane kuid selle eest hästi soe ja õhus oli tunda sellist mõnusat langenud lehtede ja pori koosluse lõhna. Tänavavalgustus, mis läbi uduvihma paistis, oli kuidagi eriliselt romantiline.
See tuletas mulle meelde vanu aegu, kui
Ma pole visanud minema neid tsekke,
ega unustanud koosveedetud hetki.
Sinu lõhn endiselt ninna poeb
ja see minevik meid ühte seob.
Sa ilmusid mu ellu kui võõras,
ja sellest hetkest mu elu pea peale keeras.
Tol õhtul, mil nägin su silmi,
ei mõistnud, on see unes või ilmsi.
Ma istunud oleks sinuga koos tunde,
sest tekitasid minus sa imelise tunde.
Ei tahtnud tol hetkel ma mõelda muule.
vaid lähemale liikuda su avatud suule.
Su huuled nii õrnalt embasid mind,
tol hetkel taipasin-et Armastan Sind!
Ei hoolinud ma sellest, et vale see on,
mis tuleb, see tulemas on.
Ma tahtsin vaid tunda su keha,
ja kõike seda sinuga koos teha.
No comments:
Post a Comment