Eelarvamused arvutimaailmas

Heips!

Mina ei kujutaks elu enam ilma Internetita ettegi. Mitte, et ma seda nüüd meeletult palju tarbiks, kuid minu igapäeva osaks on ta muutunud küll.

Ja loomulikult on Internetti mul vaja selleks, et Facebookis olla. 

Ega ma seal ka midagi tarka väga ei tee. Aegajalt panen mõne uue pildi ülesse, vaatan teiste pilte ja loen postitusi, mis on tehtud erinevatesse kommuunidesse, kuhu kuulun.

Nende postituste lugemise ja üldse Interneti kasutamise käigus olen ma märganud, et mul on tekkinud  teatud inimestest mingid eelarvamused.

Näiteks loen ma juba huviga ühe naise kommentaare, mis ta erinevate postituste alla teeb.

 Tema kommentaarid pole alati just kõige asjalikumad, kuid ta on tekitanud minus huvi, et huvitav, mida ta nüüd arvab või mõtleb. 

Tema maailmapilt tundub minu jaoks kuidagi teistmoodi. Huvitav on jälgida kuidas ta vahel endale vastu räägib ja kuidas ta igas kommentaaris tahab ikkagi jõuda selleni, et temal on õigus. 

Vahel kisub nende kommentaaride käigus naistel kogu teema päris suureks sõnasõjaks, kuid see vist ongi naistele väga omane, et kui kuskil on rääkimas juba rohkem kui kaks naist, on teada, et varsti läheb ütlemiseks.

Interneti üks võludest ja valudest ongi ju see, et kõike saab teha anonüümselt ja tihti peale arvavad inimesed, et kirjutada võib kõike. 

Justkui nagu see, mida ma kirjutan ei teeks inimestele haiget. Või et kui ma hiljem oma koleda kommentaari ära kustutan, et siis poleks nagu midagi olnudki. 

Internetis on lihtne selline arusaam tulema. Kuid tegelikult teeb ju ikkagi iga sõna haiget ja jätab teise inimesse jälje.

Kuigi arvutite maailmas toimub kõik virtuaalselt, muudab see siiski ka meiel elu igapäevaselt  reaalmaailmas.

Nii on tekkinud ka minul sellest naisest, kelle kommentaare ma loen oma arvamus.

Loomulikult ma võin oma aravmusega hetkel väga puusse panna ja sellele inimesele liiga teha, kuna tegelikult ma ju teda ei tunne. 

Ning mul pole ju aimugi, millise mulje mina teistele läbi Interneti endast olen jätnud.

Võibolla olen mina nende jaoks ka natuke oh-oo tüüp, kellel pole kupli all kõik korras (mitte, et ma ka vastupidist väidaks) või mine tea, kes ja milline ma teiste arust olen.

Tegelikult on see väga kurb, et läbi interneti tekib inimestest mingi eelarvamus. 

Kurb just seetõttu, et äkki on tegu väga asjaliku inimesega, kuid kuna läbi selle virtuaalse maailma on tekkinud vale arusaam, siis võib ju juhtuda, et meie suhtlus jääbki tänu sellele eelarvamusele ära.

 Või just vastupidi, et inimene, kes tundub läbi selle helendava ekraani nii tore ja usaldusväärne, on hiljem täielik jõhkrad.

Ega polegi siin maailmas midagi halba ilma heata ja kõike mida loeme ja näeme, ei tasu ikka kohe esmapilgul uskuma jääda.

Aegajalt tuleb seda endale lihtsalt meelde tuletada.

 Ning eelarvamustest, mis tekkinud  ei tasuks ka väga kindlalt kinni hoida, sest nii võime endale keelata väga palju häid asju ja jääda ilma toredatest inimestest.

Lõhna friik

Heips!

Kui jõulude peale  mõelda (uskumatu, et ma juba räägin jõuludest. Minu jaoks on see tavalislt aasta kõige masendust tekitavam aeg) siis kohe meenuvad imehead lõhnad. Mandariinide lõhn, kuuse lõhn, kapsa, liha lõhn ja piparkookide lõhn.

Kuid jõulud pole ainukesed, mis oma lõhnaga mulle aegajalt hinge poevad.

Tegelikult on minu jaoks lõhnad väga olulised ja iga aastaga muutuvad need mulle aina olulisemaks.

Näiteks kui ma mõtlen oma maakodu peale, poeb mulle kohe kodu lõhn ninna. 

Või kui ma telefonis vanaemaga räägin ja ta vahel porgandipirukat teeb, siis ma juba tunnen oma ninaga kui hea lõhn see on süljenäärmedki hakkavad selle peale tööle.

Minu eelmise kodu lõhn, poeb mulle ka aegajalt ninna.

 Selle lõhna saatel meenub mulle see, kuidas ma vabadel päevadel köögilaua taga istusin ja vaatasin kuidas inimesed akna alt mööda kõnnivad.

 Neid lõhnu ja hetki meenutades on vahel väga valus, et see kõik ilus on nüüd minevik. Kuid samas teevad need lõhnad vahel mind just väga õnnelikuks, et ma olen elanud sellist elu ja tänu nendele lõhnadele on need hetked alati minuga.

Kui ma kõrgkoolis käisin ja minu tutvusringkond koosnes inimestest, kes ei suitsetanud, siis tundsin ma suitsu haisust isegi natuke puudust.

 Tegelikult ei meeldi mulle suitsu hais, lõhn.

Kuid samas kui suits põlema pannakse ja sealt kohe see lõhn  välja tuleb, siis see mulle isegi natuke meeldib. 

Vähemalt tollel ajal tundsin ma sellest väga puudust. Ja ühel hommikul kui ma kooli kõndisin, jalutasid minu ees noored poisid, kes panid suitsu põlema.

Ja tuleb tunnistada, et mina kiirendasin natuke sammu ja nuustasin seda lõhna.

Uskumatu!

Õnneks on sellised ajad nüüd möödas.

Ka inimeste lõhn on minu jaoks oluline.

 Mitte need lõhnad, mida pudelist endale peale võib piserdada vaid just inimese enda lõhn. 

Oma praeguse teise poolegi valisin ma välja just tänu tema lõhnale. 

See oli minu jaoks nii hea ja ma tundsin, et vot sellise lõhnaga peabki minu mees olema!

Hommikuti, kui ma üksi voodisse vedelema jään, armastan ma ennast sättida selle pada peale, kus on tema maganud ja tunda tema lõhna.  Nii hea!

Õnneks pole ma aga muutunud veel selliseks friigiks, kes käiks igal pool ja aina nuusutaks asju ja inimesi.

Kuid jah tõsi on see, et mõni lõhn on minu jaoks ikka nii oluline ja hea, et suudab elustada kõik tunded ja mälestused.

Katike

Aitäh

Heips!

Pole vist juba mitu nädalat midagi kirjutanud ja alljärgned jutumull tuleb ka väga lühike.

Tegelikult on minu sees nii palju juttu ja asju, millest tahaks kirjutada, kuid samas tunnen, et praegu pole  veel õige hetk.

Lasen neil asjadel natuke seedida ehk lähevad ka siis paremaks nagu vein seistes paremaks pidi minema.

Kuid üks asi on siiski kindel ja selge, et perekond ja sõbrad on siin maailmas ikka kõige tähtsamad ja ilma nende toeta ei suudaks ma vist enam mitte kuidagi hakkama saada.

Aitäh, et olemas olete!

Nii valus on

Heips!

Elu meie ümber on nii mitmekesine. Kõik inimesed on erinevad ja nende elud on erinevad.

Iga inimene elab oma elu nii nagu ta seda oskab ja õigeks peab. Mõnel õnnestub see paremini, mõnel halvemini.

Mõne inimese elus on ainult rõõmsad ja  soojad toonid, teise inimese elu varjutavad külmad ja sünged pilved.

Minu elus on kõike olnud, kuid valdavalt on siiski minu elus olnud siiski soojad ja päikselised toonid. 

On olnud tõesti hetki, kui mulle tundub, et nüüd olen ma sattunud tupikteele ja siit mustast august enam välja pugeda ei saa, kuid see mõte on peas olnud ainult hetke ning peagi leian ma tee, mis on palju ilusam ja helgem.

Ma tean, mis tunne on see, kui õnn on saabunud ja seda õnne nautida on isegi et valus.

 See on selline eriline tunne, mida ma ei oska kirjeldada ega sõnastada. See on tunne, mis on nii võimas ja eriline, et kohe valus on olla. Süda lausa pitsitab suurest õnnest.

Ja ma tean ka mis tunne on see, kui on nii meeletult valus ja raske. See on tunne, mis on nii hingemattev ja ahistav, et valus ja raske on olla.

Need kaks tunnet on nii erinevad, kuid samas nii sarnased. Vähemalt minu elus.

 Mõlema tunde puhul on süda justkui läheks valust lõhki.

Loomulikult eelistaks ma oma elus tunda ainult seda õnnetunnet ja seda valu, mis see  ilus tunne tekitab, kuid on hetki...

kuid on hetki, kui murest ja kurbusest tahab süda lõhkeda.

Natuke luulet

Heips!

Eile õhtul, kui ma prügi läksin välja viima, oli väljas ilm nii ilus.

Ilus mitte tavapärases tähenduses. 

Nimelt oli ilm selline uduvihmane kuid selle eest hästi soe ja õhus oli tunda sellist mõnusat langenud lehtede ja pori koosluse lõhna. Tänavavalgustus, mis läbi uduvihma paistis, oli kuidagi eriliselt romantiline.

See tuletas mulle meelde vanu aegu, kui

ma veel Rakveres elasin. Ning sellest meenutusest ning eilsest õhtust tekkisidki alljärgnevad read.

Ma pole visanud minema neid tsekke, 

ega unustanud koosveedetud hetki.

Sinu lõhn endiselt ninna poeb

ja see minevik meid ühte seob.

Sa ilmusid mu ellu kui võõras,

ja sellest hetkest mu elu pea peale keeras.

Tol õhtul, mil nägin su silmi,

ei mõistnud, on see unes või ilmsi.

Ma istunud oleks sinuga koos tunde,

sest tekitasid minus sa imelise tunde.

Ei tahtnud tol hetkel ma mõelda muule. 

vaid lähemale liikuda su avatud suule.

Su huuled nii õrnalt embasid mind,

tol hetkel taipasin-et Armastan Sind!

Ei hoolinud ma sellest, et vale see on,

mis tuleb, see tulemas on.

Ma tahtsin vaid tunda su keha, 

ja kõike  seda sinuga koos teha.