Heips!
No nii, nagu ma eelmine nädal lubasin, siis annan nüüd teada, kuidas minu nädalalõpp ämma, äiaga läks.
Neljapäeva õhtul hakkasin siis suure hurraaga rullbiskviiti tegema. Suure hurraaga sellepärast, et esimene koogike õnnestus mul ju hästi ja eeldasin, et nüüd on asi mul käpas, aga...
Kahjuks läks kõik teistmoodi.
Algus oli veel paljulubav, kuid kui kõik oli vaja omavahel kokku keerata, siis minu biskviit otsustas, et tema laguneb ära.
Biskviit lagunes ja Katikese närvid ütlesid üles.
Ja ühel hetkel oli köögist kuulda ikka väga kurje sõnu. Mul tuli kohe suur masendus peale. No kuidas ma pakun teistele kooki, mis ei ole pooltki selline nagu vaja.
Masenduse leevendamiseks läksin ma pesema. Mõtlesin, et olen nii kaua voolava vee alla, kui paha tuju ära läheb, kuid peale 15 minutit sain aru, et kui ma püüan veega masendus loovutada, siis on varsti Soome järved tühjad.
Kuid õnneks sain ma selle koogi kuju kuidagi rullbiskviidi sarnaseks ja tänu suurele sokolaadi glasuurile jäi välajnägemine täitsa ilus. Ja nagu hiljem kuulda oli sööjate suust, siis kook maitses imeliselt. Hea seegi.
Kui eelmine kord meil samad külalised käisid, siis ühel hetkel oli terve köök söögitegijaid täis kuid lõpp tulemuse pidin siiski mina viimistlema, olles tigedusest roheline.
Seekord oskasin ma aga seda olukorda ennetada.
Ronisin ise kiiresti kööki, ega lasknud kellelgi appi tulla. Kui aga saabus kala tegemise korda, mida ma teha ei osanud,andsin järjekorra üle ja läksin ise hoopis õue jalutama.
Seekord ma roheliseks ei läinudki ja nädalavahetus möödus igati ilusti.
Isegi segamini tuba ei häirinud seekord mind ja kuidagi ilusti ilma üksteise jala peale astumata mahtusime me siia ära.
Kuid tuleb tunnistada, et kuigi köök on viimane koht, kus ma ennast ette kujutan, on see muutunud ikka täielikult minu territooriumiks ja ega ma sinna ikka väga kedagi lasta ei taha.
Eile kuulsin ma aga seda, et ämm ja äi plaanivad uuesti tulla külla, kui mu teisel poolel on sünnipäev.
Selle peale küsisin ma suurte silmade ja südame kloppimisega, et kas see eeldab siis seda, et enne nende tulekut pean ma kaks päeva köögis pidulaua jaoks kokkama...
Vastuseks sain ma selle, et mitte kaks päeva vaid ikka kolm. Kuid minu ehmunud nägu nähes rahustati mind maha, et ehk lähme siis hoopis välja sööma..
Jehhuuu!
Ja nagu tihti öeldakse, et kaks korda on tore, siis kui külalised tulevad ja siis kui külalised lähevad.
See elurütm, mis ikka oma kodus endal välja aretatud on, on nii hea, et kui selle jälle tagasi saab, siis on kohe tunda, kui tore on kodus isekeskis olla.
Katike
No comments:
Post a Comment