Ahoi!
Nagu ma siin oma eelmises jutumullis kirjutasin, siis mul on nüüd selja taga nädal aega elu teismelisega.
See nädal õpetas mulle väga palju.
Lisaks sellele, et ma pidin kolm korda päevas süüa tegema ja selle juures jälgima, et igasugused rohelised asjad ka ära söödaks, tuli mõnikord ka muid elementaarseid asju lapse järelt uuesti korda teha või korrastada.
Kuid see ei häirinud mind, vaid pigem pani proovile minu kannatlikkuse.
Selle nädala jooksul avastasin ma seda, et tänapäeva teismeliste või õigemini laste elu on ikka nii kurb ja igav, võrreldes seda minu lapsepõlve aegadega või minust vanemate inimeste omadega.
On jah olemas igasugused, kinod ja telekamängud ja arvutimängud, nutitelefonid ja teab,mis muud asjad veel, mida vanasti ei olnud, kuid see elu, mis nendest tehis asjadest eemal on, on lastel ikka palju vaesem, kui meie ajal oli.
Kas või kõige lihtsam asi, looduse tundmine.
Linna lapsed ei tea loodusest suurt midagi. Puu on nende jaoks puu ja hein on nende jaoks heina. Pilved on pilved ja tuul on tuul.
Aga tegelikult on see maailm palju suurem ju.
Puu pole lihtsalt puu vaid puu võib olla kask või haab. Kask, pole aga lihtsalt kask vaid temast saab mahla, vihta, luuda teha. Kasetohust saab tule hästi kiiresti põlema panna, lisaks sellel on ta hea paberipuu.
Kõik need on teadmised, mida tänapäeva linnalapsed enam nii kergelt ei tea, kui minu ealised.
Samuti ei ole pilved ju lihtsalt pilved.
Minule meeldis küll vanasti tavasse vaadata ja leida erinevate kujudega pilvi. Kuid palju seda tänapäeva nutiajastu lapsed teevad?
Kas nad teavad, et on olemas rünk-, kiud ja kihtpilved?
Muidugi saavad lapsed seda koolis käies teadma, kuid samas, miks ei võiks lapsevanem seda juba enne kooli lapsele selgeks teha või kas või teismelisega jalutades selle üle arutada.
Nii igatahes meie tegime.
Jalutuskäigud ei olnud meil pelgalt niisama, vaid need olid ikka õppimis eesmärgiga.
Kõik puude liigid said üle korratud ning ühel hetkel oli minu elutoa põrandal laiaulatuslik herbaarium, kus me siis erinevaid taimeliike määrasime.
Igatahes oli see äärmiselt põnev meile kõigile.
Lisaks sellele, et loodus pakkus meile nii palju huvitavat, pakkus ka väljas teiste lastega mängimine minu teismelisele palju enamat, kui toas olemine.
Kui ta vahel arvutisse piilus ja mõne mängu tegi, siis tema nägu oli üsna elutu, kuid kui ma ühel hetkel peale suurt vihmasadu leidsin terve karja laps porilombist üleni märjana olid nad kõik väga, väga õnnelikud ja elusrõõmsad.
Ka see pisike plika, kes oma kummikutest liitri jalu vett välja valas, et need jalga saaks üldse panna, paterdas väga rõõmsana tuppa, et riideid vahetada ja siis 5 minuti pärast meie ukse taga olla.
Eks ma isegi oleks hea meelega sinna lompi astunud, kuid seekord tahtsin olla nagu täiskasvanud ikka on- eeskujulik ja tubli.
Igatahes õpetas see nädal mulle tõesti palju ning see peab ikka nii paika, et lastelt on teine kord palju rohkem õppida kui täiskasvanutelt.
Katike
