Ahoi!
Üleeile käisin ma endale uusi prille ostmas või noh õigemini ostimas ja alles siis ostmas.
Kuid prillide ostmine pole mingi kerge poes käimine minu jaoks. Vaatamata sellele, et valik oli väga suur ja hea, kulus mul ikka väga kaua aega,et leida endale sobivad prillid.
Esimees poes pakkus müüja ennast kohe appi, kuid abi ma ei vajanud.
Ja nii ma siis hakkasin neid prille proovima.
Küll ei sobinud ühed, siis jälle teised ja no kolmandad olid veel hullemad.
see on nii huvitav, kuidas prillid suudavad inimese nägu muuta.
Ühtede prillidega olin nagu nohik, siis karm õpetaja, seejärel üliõpilane või hall hiireke. Mõndadega nägin kohe päris tont välja.
Lõpuks, kui ma olin selles poes vist mingi 30 paari prille vähemalt endale ette proovinud, leidsin peaaegu, et sobivad prillid.
Nendega keerutasin ma ennast peegli ees 10 minutit, kuid seda õiget, minu tunnet päris peale ei tulnud.
Mul on alati asjade ostmisega nii, et peab tekkima see tunne, et vot see on minu oma, alles siis ma ostan selle asja. Vahel kulub selle oma tunde tekkimiseks päris mitu tundi või päeva.
Aga mõni asi kohe on nii, et võtad ja tunned, et vot see on see õige.
See õige tunne tekkis mul ka siis, kui ma üks päev jube ilusaid kingi nägin.
Roosad kingad, ilusa disainiga ja üsna kõrge kontsaga ning kui ma need siis endale jalga panin oli tunne, nagu kodukanast (tuhkatriinust) oleks saanud kuninganna.
Oeh, see oli mõnus tunne!
Jupp aega keerutasin ma ennast nende kingadega peegli ees ja siis väljusin poest.
Kahjuks ilma kingadeta.
Järgmine päev läksin ma muidugi uuesti neid kingi proovima ja tunne oli taas imeline.
Aga...
Aga nende kingade juures oli agaks see, et mul ei ole nendega mitte kuhugi minna.
Kodus toas ma nendega ei käi ja tänavale need kingad ka väga ei sobi ning see aeg kuna ma peole saan, oh seda ma ei teagi, milla see tuleb.
Ning kui ma need kingad ka peo jaoks jalga paneks, siis peaks peole kaasa võtma mõned redelid, et siis neid sobivatele mees tantsupartneritele jagada, et nad minuni küündiksid.
Noh ja nii ma siis need kingad sinna poodi jätsingi, kuigi süda tilgub siiani verd. Kuid lihtsalt kappi seisma jätmiseks ma ka neid ei osta.
Kuid tagasi tulles prillide ostmise juurde, siis sellest poest suundusin ma lõpuks teise poodi.
Ka seal pakkus müüja ennast appi, kuid olin taaskord isepäine.
Lõpuks kui olin sealgi enamus prille läbi proovinud, hakkas müüja juba ise kommenteerima, millised eriti hästi mulle sobisid. Ju ta kartis, et jään muidu neid prille sinna proovimagi ja nad ei saa oma tööpäeva lõpetada.
Või kartsid nad seda, et minu kaaslane muutub varsti peast päris halliks minu meeletu proovimise peale.
Lõpuks, kõikide rõõmuks, leidsin need prillid, mis tekitasid selle minu tunde.
Eile purssisin ma slmaarstiga veel ka soome keelt ning pooleteise nädala pärast on mul uued silmad olemas!
Tasub ikka olla valiv, sest see lõpp tulemus on nüüd igati ilus.
Ja kuigi mul neid kuningannaks tegevaid kingi ei ole, on mul kohe kohe olemas prillid, mis teevad minust ilusa kodukana.
Katike
No comments:
Post a Comment