Heips!
Tänane jutumull tuleb sellest, kuidas meie perre tuli uus pereliige.
Ehk siis eilsest saadik oleme nüüd televiisori omanikud.
Mulle meeldib siin riigis see, et kui on mingi soodusmüük, siis asjad on tõesti ikka mitukümmend kuni mitusada eurot odavamad kui muidu.
Nii oli ka meie telekaga.
Oli alanud suur soodusmüük ning kuna meil see kodumasin veel puudus, oli see eile kohe hädasti vaja ära osta.
Kuigi jah minu arvamus on siiani see, et ega meil seda tegelikult ikka nii väga vaja kaei olnud. Elu ilma televiisorita on täiesti võimalik ja mulle see igati sobiks, kuid otsustasin seekord siis järele anda ja surusin enda arvamuse tahapoole.
Eile aga selgus,et teleka ostmine pole just kõige kergemate killast, pigem on see suur väljakutse.
Nimelt vaatasin internetist, et see pildikast, mida meil "hädasti" vaja on, hakkab juba poodistest otsa saama. Helistasin meespoolele, ja teavitasin teda sellest.
Kiiresti, kiiresti jooksis ta lähimasse poodi, kus minu ütlemise järele pidi neid veel saada olema.
Poodi jõudes ja maksma hakates, öeldi talle aga, et oi, need on ikka tegelikult otsas.
Seejärel tuli tal kibekiiresti rongi peale joosta, et sellega siis järgmisesse poodi sõita.
Kahjuks aga otsustas just see rong, et igas peatuses oleks vaja nüüd peatuda, milletagajärjel minutid muudkui kulusid.
Minutid kulusid ja poed, mida enne oli nimekirjas päris mitu, kus veel telekaid müüa on, andsid üksteise järel teada, et masind on müüdud.
Proovisin siis interneti kaudu telekat osta, kord oleks see peaaegu õnnestunudki, kuid siis ühe vale klõpsu tõttu, kadus minu ostusoov ära ning hiljem oli seda võimatu taastada. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui mehel jalgadele valu anda.
Lõpuks jõudis minu teine pool higimullide saatel joostes poodi ja oh seda õnne, selguski, et üks viimane televiisor ongi neil veel müüa.
Pool tundi hiljem kostus minu korteriuksel vaikne koputus. Kui ma selle avasin, seisis seal üks suur kast, mille varju oli jäänud mees.
Kast oli tõesti hiiglane ja no ega see televiisorgi just kõige väiksem pole.
Kui see kauaoodatud masin oli karbist välja võetud, oli seda vaja ka ühendama hakata.
Siis aga selgus, et see pildimasin võib ju olla igati nuti ja viimase peal, kuid kui kaks mitte just kõige nutikamat sellega tegelema hakkavad, kulub ikka päris kaua aega, et kõik toimima saada.
Täna pole mina seda uhket masin kordagi puudutanud, käin sellest üsna suure kaarega veel mööda.
Kuid eks õhtul sätin minagi ennast taaskord mugavalt diivanile ja vaatan kuidas mehed jalgpalli taovad.
Ja seda tuleb küll selle masina kiituseks öelda, et see muru mille peal eile jalgapalli mängiti, oli ikka nii imeilusalt roheline ja tõetruu, et ma oleks seda kohe hea meelega käega katusma läinud.
Katike
No comments:
Post a Comment