Sushi kunst

Heips!

Ise ka ei usu, kui tubli ma olen.

Kuna minu kokandusalased teadmised on suht nullilähedased ja kõik käib katse eksitud meetodil, siis eilne sushi tegu tundus minu jaoks suur väljakutse.

Eriti just see riisi keetmine.

 Lisa pinget andis muidugi see, et eelnevalt söödud sushid olid kõik nii head ning internetist leitud soovitused, kuidas seda toitu kodus teha, rääkisid sellest, et see riisi keetmine on paras teadus.

Kui ma siis peale 7-8 korda riisi pesemist selle tulele panin, piilusin aralt sinna riisi poti poole, hoides pöidalaid, et ehk õnnestub. 

Kuigi riisi pidi keetma nii, et kaant potilt ära ei võta, pidin mina seda siiski tegema, vasatasel juhul oleks mul kööki vist siiani seda mullitavat vahtu täis, mis sealt kaane alt välja tahtis pressida.

Lõpuks kui keetmistööd valmis said, tundus mulle asi ikkagi kahtlane, et vist ei ole see päris see, mida vaja oleks.

Viisin siis rõdu peale riisi jahtuma, kuid no mida sa seal ikka jahutad, kui sealsed temperatuurid on üle 30ne.

Õnneks aga voolab mul kraanist jääkülma vett ja see minu riisi ka ära jahutas. 

Kui riis oli jahtunud, sain asuda käsitööd tegama. 

Nende pisikeste riisipätsikeste voolimine oli ikka töö omaette, kuid samas väga teraapiline tegevus.

Kuna ma olin just kaks päeva tagasi väljas sushit söömas käinud, õnnestus mul köögi ukse  vahelt sisse piiluda ning näha, et kõiki sushi ampse ei rullitagi, vaid tehakse käte vahel. Sealt ka minu julgus ja teadlikus siis oma sushid käte vahel voolida.

Peale poole tunnitst käsitöö tundi seisid minu ees lõhe sushi ja tuunikala pasteediga suhi, mis oli saanud meie vaieldamatuks lemmikuks juba hiina söögikohas söömas käies.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et jube hästi kukkus see kõik välja, kuigi eks järgmine kord tuleks paari osksute veel lihvida.  

Ja nagu mul siin kodus kuulda oli, siis järgmiseks korraks ostetakse mulle vist kogu vaja minev sushi arsenal ka koju. Ning plaanid, külalistele suhit pakkuda, on meil ka juba olemas.

Katik

Esimene rannarõõm

Ahoi!

Nüüd võin siis mina ka selle suve korda läinuks lugeda, kuna lõpuks jõudsin ma vette.

Kuna väljas on ülemõistuse kuum, siis enamuse ajast istun ma kodus konditsioneeri all.

Kui päeval on veel kuidagi võimalik olla, siis öösel on asi ikka megakuum. 

Täna öösel, kui ma üles ärkasin, siis lisaks näole, kust mul higi niigi kogu aeg voolab, voolas seda ka selja pealt.

 Minu vanaema ütleb kogu aeg, et tal higi jookseb isegi kui midagi ei tee. Ja noh ma ei usu, et see magamine ka nii megaraske töö on, see on ju ka tegelikult mitte midagi tegemine, kuid ometi higi hakkas mul jooksma, olen vist ikka vanaks jäänud ja kuulun nüüd vanaemaga samasse gruppi.

Aga jah täna sain ma siis randa.

 Nii mõnus oli jalad kuuma liiva sisse peita ja hiljem siis  merevees ennast jahutada.

Kuigi rannas oli rahvast üsna palju, tundus mulle seal siiski palju kodusem ja mõnusam, kui tavaliselt ma rannas käies ennast tundnud olen. 

Kuidagi hea oli olla seal.

 Rannas muidugi oli igasuguseid inimesi ja igasugusest rahvusest. Ning see vist tegi ka selle olemise kuidagi mõnusamaks,  nähes seda, et kõik võtavad vabalt, ega peida oma lisakilosid või ebatervislikke snäkke, mis randa kaasa oli võetud.

Kuigi ma vedelesin päikese käes üsna mitu tundi ja märjakski kastsin ennast mitu korda,oli minu pettumus koju saabudes ikka üsna suur. Nimelt pole Minu kehal peaaegu mitte kuskil ühtegi märki sellest, et ma päikest oleks võtnud. Ei taha see päike mind kohe mitte üldse.

Õnneks aga lohutas mind rannas see, et kuigi ma kuulusin nende väheste hulka, kes olid valged, oli siiski ka neid, kes olid minust veelgi valgemad.

Ehk homme, kui ma randa satun, meeldin ma päikesele ka juba rohkem.

Katike

Noorusaja mood...

Heips!

Ma mäletan, et kui väiksem olin, siis vanaema rääkis tihti, et näe see ja see on  nüüd jälle moes, et tema noorusajal olid need juba moes. 

Nii juhtuski, et leidsin pööningult üks kord jube moodsad kingad, mis olid minu vanaema noorusajast ringiga uuesti moodi tulnud.

Nüüd tänaval nähes nabapluuse võin ise ka juba rääkida, et kui mina noor olin, siis olid need moes.

Mäletan hästi, et mina tahtsin ka endale nii väga naba pluusi, sest kõigil teistel ju oli.

 Ning kui ma selle lõpuks endale sain, siis olin nii uhke. Naba muutkui välkus. 

Mul oli üks lilla natukenagu ussimustriga nabapluus, oi kui ilus see oli. Kandsin seda ikka aastaid!

Nüüdseks on see juba minema visatud, kuigi tegelikult oleks võinud ju seda alles hoida, sest nüüd oleks olnud hea seda heietamise hetkeks kapist välja võtta ja meenutan neid aegu, kui sai seda pluusi kanda ilma süümepiinateta, et äkki on natuke imelik ja kuskilt mõni kilo natuke nagu rohkem.

Kui nüüd vaadata seda,et mood on ringi peale teinud, siis tuleb vist tunnistada, et ei ole mina ka enam kõige noorem.

Uskumatu tegelikult, et need aastad, mis mul selja taga on (tegelikult  polegi neid ju nii palju), on nii kiiresti läinud. 

Ma loodan,et nüüd hakkab aeg ikka aeglasemalt liikuma, sest vastasel juhul olen ma varsti juba 45 aastane enne, kui seda märgatagi jõuan ja äkki ma ei jõuagi kõiki neid noorusaja rumalusi ennem ära teha.

Prilli ralli

Ahoi!

Üleeile käisin ma endale uusi prille ostmas või noh õigemini ostimas ja alles siis ostmas. 

Kuid prillide ostmine pole mingi kerge poes käimine minu jaoks. Vaatamata sellele, et valik oli väga suur ja hea, kulus mul ikka väga kaua aega,et leida endale sobivad prillid.

 Esimees poes pakkus müüja ennast kohe appi, kuid abi ma ei vajanud.

 Ja nii ma siis hakkasin neid prille proovima.

 Küll ei sobinud ühed, siis jälle teised ja no kolmandad olid veel hullemad. 

see on nii huvitav, kuidas prillid suudavad inimese nägu muuta.

 Ühtede prillidega olin nagu nohik, siis karm õpetaja, seejärel üliõpilane või hall hiireke. Mõndadega nägin kohe päris tont välja.

 Lõpuks, kui ma olin selles poes vist mingi 30 paari prille vähemalt endale ette proovinud, leidsin peaaegu, et sobivad prillid.

 Nendega keerutasin ma  ennast peegli ees 10 minutit, kuid seda õiget, minu tunnet päris peale ei tulnud.

Mul on alati asjade ostmisega nii, et peab tekkima see tunne, et vot see on minu oma, alles siis ma ostan selle asja. Vahel kulub selle oma tunde tekkimiseks päris mitu tundi või päeva.

Aga mõni asi kohe on nii, et võtad ja tunned, et vot see on see õige.

See õige tunne tekkis mul  ka siis, kui ma üks päev jube ilusaid kingi nägin. 

Roosad kingad, ilusa disainiga ja üsna kõrge kontsaga ning kui ma need siis endale jalga panin oli tunne, nagu kodukanast (tuhkatriinust) oleks saanud kuninganna.

 Oeh, see oli mõnus tunne!

 Jupp aega keerutasin ma  ennast nende kingadega  peegli ees ja siis väljusin poest. 

Kahjuks ilma kingadeta.

Järgmine päev läksin ma muidugi uuesti neid kingi proovima ja tunne oli taas imeline.

 Aga...

Aga nende kingade juures oli agaks see, et mul ei ole nendega mitte kuhugi minna.

Kodus toas ma nendega ei käi ja tänavale need kingad ka väga ei sobi ning see aeg kuna ma peole saan, oh seda ma ei teagi, milla see tuleb.

Ning kui ma need kingad ka peo jaoks jalga paneks, siis peaks peole kaasa võtma mõned redelid, et siis neid sobivatele mees tantsupartneritele jagada, et nad minuni küündiksid.

Noh ja nii ma siis need kingad sinna poodi jätsingi, kuigi süda tilgub siiani verd. Kuid lihtsalt kappi seisma jätmiseks ma  ka neid ei osta.

Kuid tagasi tulles prillide ostmise juurde, siis sellest poest suundusin ma lõpuks teise poodi.

 Ka seal pakkus müüja ennast appi, kuid olin taaskord isepäine.

Lõpuks kui olin sealgi enamus prille läbi proovinud, hakkas müüja juba ise kommenteerima, millised eriti hästi mulle sobisid. Ju ta kartis, et jään muidu neid prille sinna proovimagi ja nad ei saa oma tööpäeva lõpetada.

Või kartsid nad seda, et minu kaaslane muutub varsti peast päris halliks minu meeletu proovimise peale.

Lõpuks, kõikide rõõmuks, leidsin need prillid, mis tekitasid selle minu tunde. 

Eile purssisin ma slmaarstiga veel ka soome keelt ning pooleteise nädala pärast on mul uued silmad olemas!

Tasub ikka olla valiv, sest see lõpp tulemus on  nüüd igati ilus. 

Ja kuigi mul neid kuningannaks tegevaid kingi ei ole, on mul kohe kohe olemas prillid, mis teevad minust ilusa kodukana.

Katike

Liikumine on nii raske

Heips!

Küll need soomlased on ikka tublid!

Kui nad ei jookse, siis sõidavad rattaga või siis rullitavad.Või kui nad seda ka ei tee, siis kindlasti käivad nad tervisekõndi tegemas, kas siis keppidega, niisama või oma koertega.

Lausa lust on vaadata, kui tublid nad on.

Enne,kui ma jalutamas käisin, higimull otsa ees, sest nii kuum oli, siis selle aja jooksul sõitis ikka päris mitu inimest minust mööda. Ning nii mõnigi trotsis kuumust ja jooksis. Uskumatu!

Mina ei jõudnud jalutada ilma, et poleks ähkima, puhkima hakanud ja nemad jooksevad nii kuuma ilmaga.

Müts maha ikka nende ees!

Ma väga hindan neid inimesi, kes tervisesporti teevad. Lisaks sellele ma ka väga kadestan neid.

Minu jaoks on ikka nii raske see uksest välja saamine. 

Kui ma juba väljas olen, siis võin isegi paar jooksusammu teha ja jalutada pikki maid maha, kuid see üle ukseläve astumine on küll megaraske. Mul oleks siis justkui mingid ketid küljes, mis mind diivani küljes kinni hoiavad ja välja ei lase minna.

Hiljem on muidugi hea olla, et sai ennast natuke liigutada.

Kuid selle väljas  liigutamise asemel olen ma viimasel ajal rohkem köögis ennast liigutama hakanud.

Kuidagi nii põnevad tunduvad need erinevad koogid ja saiakesed. Ning nädalavahetusel saan ma oma köögiarsenalile juurde ühe vahva elektrilise köögiabilise.

Eks siis tuleb vist seda liikumist köögitoimkonnas veelgi rohkem.

Ja ma loodan, et ma suudan ikka need ketid diivani ja enda vahel ka purustada, sest muidu ühel hetkel hakkan ma veerema.

Katike

Soomlaste suur ja eestlaste suur

Ahoi!

Täna ma veendusin ikka täielikult selles, et soomlaste suur ja eestlaste suur on ikka kaks väga erinevat asja.

Eelmine nädalavahetus läksime pealinna, sest seal pidi toimuma grilli festival.

 Kujutasime endale ette, kuidas terve tänav või noh vähemalt mingi suurem plats on erinevaid grillimeistreid täis, kes siis pakuvad mõnusat grillitoitu. 

Sellele mõeldes, et mis ilusad pakutavad palad seal olla võivad ja mis mõnus lõhn,  pani mul juba suu vett jooksma.

Kui me aga lõpuks õigesse kohta jõudsime, selgus, et soomlaste grillfest kujutas endast hoopis midagi muud. 

Nimelt oli seal siis üks lava, mille eest inimesed üksteise võidu valmistasid mingit grillitoitu ja hiljem vist valiti, kes finaali pääsevad.

 Ning siis oli kaks telki, kus jagati grillvorste. Ja see oligi kõik!

Ei mingit saslõkki ei mingeid maitseelamusi.

 Vot sulle grillfest!

Üleeile taaskord pealinnas olles, käisin rauteejaamas olevat parki vaatamas.

 Seal pidi juttude kohaselt olema suur siseaed. 

Noh jah, kui 5-6 kasepuud ja rohelisi taimi suureks aiaks nimetada saab siis hea küll, aga minu ettekujutus asjast oli  taaskord midagi muud.

Samammoodi pidin ma pettuma eile, kui otsustasime minna Helsinki ühele suurimale kirparile. 

Reklaami kohaselt pidi  olema  tegu suure müügi ja ostmise kohaga, kus palju erinevat kaupa ja  inimesi.

 Kohale jõudes nägin 10- 15 müüjat,kelle pakutav kaup ei köitnud mind kohe mitte kuidagi. Ja suurest kirparist ei saanud seal küll mitte üldse juttu ollagi.

Oma pettumusi läksin  leevendama Hiina Restorani, kus sain küll kõhu kohe väga suureks endale ette süüa.

Kui me parasjagu jälle omi taldrikuid tühjendamas olime, tuli teenindaja ja küsis,et kas meile toitu ikka jätkub või tuleks juurde teha.

 Eks ta nägi et me oleme üsna näljased ning söögikohta äsja sisenenuna märkisime ka kohe ära, et meie lemmikud nuudid on otsas.

Ju siis suur nälg paistab ikka nii eestlastele kui ka soomlastele samamoodi.

Katike

Teeb murelikuks

Heips!

Mina ei saa aru, mis inimestega toimub.

Juba mitmendat päeva näen ja kuulen ma sellest, kuidas inimesed rauteele hüppavad või seda ületavad seal, kus seda mitte mingil juhul teha ei tohiks.

Üks päev kui ma Helsinkisse läksin, otsustas üks mees, et tema ronib üle rautee teisele poole rauteed.

 Õnneks oli kahe sõidutee vahel kõrge tara,nii, et see ronimine jäi talle vaevaliseks ning ta otsustas, et ringiga rongi peale tulla oleks mõtekam.

 Üldse ma ei saa aru, mis tema peas toimus, et ta niimoodi rautee peale ronima tuli, seda enam, et rong sõidab siit iga 10 minuti järelt.

Nädalavahetusel taas Helsnkisse minnes, jooksis samuti üks mees üle rautee.

 Tema jooksis siis kui rong juba sõitis. Õnneks sai rong pidama ja mees pääses ilusti eluga.

 Rongi sisse tulles vabandas ta ette ja taha, et tal on vaja täpselt tööle jõuda. No aga see ei ole ju normaalne, panna nii enda elu kaalule.

Ja eile kuulsin ühelt mehelt, et üks mees oli otsustanud oma elu lõpetada rongi all.

 Nimelt oli ta rongi tulles selle alla hüpanud. Ise eelnevalt veel öelnud, et tema enam ei jõua. Ning seejärel oli tema erinevaid kehaosi rautee liiprid täis. 

Jubee!

Mis toimub?!

Kas kuum ilm on inimeste mõistusele hakanud?

Ma ei saa aru neist, kes enesetappe teevad ja mul on neist väga kahju, et nad enam oma elus muud väljapääsu ei näe, kui see lõpetada. 

Kuid veel arusaamatum on minu arust see, et miks nad seda teevad nii, et ka teised kannatavad?

 Kas või see mees, kes rongi alla hüppas, kas ta ei mõelnud sellele, et rongijuhil võib nüüd eluaegne trauma olla?

 Lisaks veel need reisijad ja pealtvaatajad, kes seda nägid.

Kuigi jah, ega vist nii raskes olukorras olles ei suudetagi midagi mõelda.

Loodan, et ma enam ei kuule ja ei näe neid, kes raudteel ronivad ja et keegi enam ei roni ka. 

Kusjuures siiani on olnud tegu täiskasvanud meestega, mitte mingite poisikestega, kes pulli tahavad teha.

Mind igatahes teeb see väga murelikuks...

Katike

Meie pere uus pereliige

Heips!

Tänane jutumull tuleb sellest, kuidas meie perre tuli uus pereliige.

Ehk siis eilsest saadik  oleme nüüd televiisori omanikud.

Mulle meeldib siin riigis see, et kui on mingi soodusmüük, siis asjad on tõesti ikka mitukümmend kuni mitusada eurot odavamad kui muidu. 

Nii oli ka meie telekaga.

Oli alanud suur soodusmüük ning kuna meil see kodumasin  veel puudus, oli see eile kohe hädasti vaja ära  osta.

Kuigi jah minu arvamus on siiani see, et ega meil seda tegelikult ikka  nii väga vaja  kaei olnud. Elu ilma televiisorita on täiesti võimalik ja mulle see igati sobiks, kuid otsustasin seekord siis järele anda ja surusin enda arvamuse tahapoole.

Eile aga selgus,et teleka ostmine pole just kõige kergemate killast, pigem on see suur väljakutse.

Nimelt vaatasin internetist, et see pildikast, mida meil "hädasti" vaja on, hakkab juba poodistest otsa saama. Helistasin meespoolele, ja teavitasin teda sellest.

Kiiresti, kiiresti jooksis ta lähimasse poodi, kus minu ütlemise järele pidi neid veel saada  olema. 

Poodi jõudes ja maksma hakates, öeldi talle aga, et oi, need on ikka tegelikult otsas.

Seejärel tuli tal kibekiiresti rongi peale joosta, et sellega siis järgmisesse poodi sõita.

 Kahjuks aga otsustas just see rong, et igas peatuses oleks vaja nüüd peatuda, milletagajärjel minutid  muudkui kulusid.

 Minutid kulusid ja poed, mida enne oli nimekirjas päris mitu, kus veel telekaid müüa on, andsid üksteise järel teada, et masind on müüdud. 

Proovisin siis interneti kaudu telekat osta, kord oleks see peaaegu õnnestunudki, kuid siis ühe vale klõpsu tõttu, kadus minu ostusoov ära ning hiljem oli seda võimatu taastada. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui mehel jalgadele valu anda.

Lõpuks jõudis minu teine pool  higimullide saatel  joostes poodi  ja oh seda õnne, selguski, et üks viimane televiisor ongi neil  veel müüa.

Pool tundi hiljem kostus minu korteriuksel vaikne koputus. Kui ma selle avasin, seisis seal üks suur kast, mille varju oli jäänud mees.

Kast oli tõesti hiiglane ja no ega see televiisorgi just kõige väiksem pole. 

Kui see kauaoodatud masin oli karbist välja võetud, oli seda vaja ka ühendama hakata.

Siis aga selgus, et see  pildimasin võib ju olla igati nuti ja viimase peal, kuid kui kaks mitte just kõige nutikamat sellega tegelema hakkavad, kulub ikka päris kaua aega, et kõik toimima saada.

Täna pole mina seda uhket masin kordagi puudutanud, käin sellest üsna suure kaarega veel mööda.

 Kuid eks õhtul sätin minagi ennast taaskord mugavalt diivanile ja vaatan kuidas mehed jalgpalli taovad.

 Ja seda tuleb küll selle masina kiituseks öelda, et see muru mille peal eile jalgapalli mängiti, oli ikka nii imeilusalt roheline ja tõetruu, et ma oleks seda  kohe hea meelega käega katusma läinud. 

Katike