Miks ma olen uhke eestlane?!

Heips!

Tänasel tähtsal päeval, on meie kõigi hinges uhke tunne, et oleme eestlased.

Mina olen küll selle üle uhke, et olen eestlane, kuigi jah tuleb tunnistada, et tegelikult olen ju reeturist eestlane, kuna ei ela oma kodumaal. Aga ma ei ela siin riigis sellepärast, et siin niivõrd parem elu oleks.

Muidugi on siin mõned asjad paremini korraldatud ja ei pea niipalju muretsema, kuid see polegi minu jaoks peatähtis, miks ma siin olen. Mina tulin eelkõige siia, et minu pere saaks koos olla.

Ja ma olen selles väga, väga veendunud ja kindel, et ühel ilusal päeval pakime me asjad ja lähme kodumaale tagasi.

Ja seda ennekõike sellepärast, et seal on Juured ja seal on Kodu!

Minu kodu on Eestimaal. Ja minu juured on Eestimaal!

Miks ma olen uhke oma päritolu üle?

Aga sellepärast, et ma olen uhke oma esivanemate üle!

 Tänu neile olen ma selline nagu ma olen, sest nende veri voolab ka minus. Ka mina olen tükike endist ja vanaaegset Eestimaad, mida minu meelest on väga oluline mäletada, sest sealt on saanud alguse ju meie väärtused ja elukulg.

Ilusat elu meile! (ka reeturitele)

Katike

Olgem tänulikud

Heips!

Paar kuud tagasi kukkus minu tädi libeduse tõttu maha. Õnneks midagi hullu peale väikese peapõrutuse ei juhtunud. 

Hakkasin siin mõtlema, et tegelikult on need õnnetused ju nii lihtsad tulema ja iial ei tea kus või kuna või kellega midagi võib juhtuda. 

Hea on, kui kõik lõppeb väikese ehmatuse või traumaga, kuid on ju ka neid õnnetusi, mis lõppevad eluaegse vigastuse või isegi surmaga.

                                                                                     

Süütu kukkumine võib lõppeda tõsise peatraumaga või selgroo-kaelalüli murumisega võib teab veel millega ja inimene on eluaegne voodihaige. Keha võib muutuda liikumatuks või siis mõistus kaob.

Jube!

Ja tegelikult ei olegi meil midagi väga teha. Loomulikult saab olla ettevaatlik ja kaitsta ennast igasuguste kaitsevahenditega, kiivrid, turvavööd, kaitsmed, kuid kui õnnetus tuleb, siis ta ikkagi tuleb.

Sellepärast tuleks meil elada iga päev õnnelikult ja nautida seda, et me olemte terved, sest mitte kunagi ju ei tea, kaua see kestab. 

Samuti tuleb olla tänulik selle eest, et meie lähedastega on kõik korras, sest nende elukvaliteet ja heaolu mõjutab paljuski ka meie elu. 

Hoidke ennast ja teisi ja olgem tänulikud!

Katike

Vinguja

Heips!

Ma olen ikka üks tüüpiline naine, kes leiab alati midagi mille kallal võiks vinguda.

Ma ei mäleta täpselt kuidas see lugu käis, kuid mõte oli enamvähem selline. Naine vingus, et mees ei too talle lilli ja kui ühel päeval tuli mees lilledega koju, hakkas naine ikkagi vinguma. Et miks küll mees talle lilli tõi, kas ta tegi mingit pättust või midagi lubamatut, sest niisama mees ju lilli ei tooks talle. Ja kui mees lõpuks ütles, et ta nägi, et lilled olid odavad, siis ta mõtleski, et ostab naisele lilli, kuna too kogu aeg vingub, et miks mees talle lilli ei too. Naine, aga leidis kohe uue põhjuse vingumiseks, et mees tõi talle ainult sellepärast lilli, et nood olid odavad ja naine kalleid lilli ei väärigi.

Minuga oli eile suht sama lugu.

Kui minu teine pool töölt koju tuli, pärisin kohe, et miks tal nii kaua läks.

Selgus, et ta oli käinud autot pesemas, mille peale mina kohe nina krimpsutasin, kuna ei näinud selle vajalikkust hetkel.

Minu hea mees oli mulle aga sokolaadi ostnud, kuid selle asemel, et ma sellest rõõmu tunneks ja tänulik oleks, vingusin ma ikka jupp aega selle autopesu kallal.

Jube naine ikka!

Tegelikult ju oleks võinud asja võtta nii, et tubli mees, et auto ära pesi ja nii armas, et ta ka mind ära ei unustanud ja mulle sokolaadi ostsi.

Täna ma juba olen tänulikum selle sokolaadi eest ja kuna see on mulle ostetud siis võin ju täieõiguslikult terve tahvli üks nahka pista!

Jee!

Katike

Juba tuleb

Heips!

Ja ongi käes, kevad ma mõtlen!

Täna ujutas väljas ja linnud lausid nagu pöörased.

 Mul on nii hea meel, et mul on lõppude lõpuks olemas seksikad kummikud, sest nendega on ikka ülimõnus läbi suurte porilompide minna.

Nii kui päike ennast pilve tagant täna välja ajas, tundsin ma kuidas mul tuleb energiat. Muidu olen siin nagu suur unekott, kes ainult magaks ja liiguks voodi ja külmkapi vahet. Nüüd aga päikest nähes, tahtsin kohe õue ja põranda- tolmulapp käisid ka käes kuidagi ülikiiresti.

Ja linnud, oi need kohe oskavad laulda ja tuju heaks teha!

Kuigi jah, mitte alati.

Nimelt on meie magamistoa akna all üks hullumeelne tihane, kes armastab hommikuti kelle nelja paiku laulma hakata. 

Kuigi ma ise tõusen ka alati umbes sellele ajal, sest tahan olla tubli naine, kes enne mehe ärakamist võileivad valmis teeb, meeldiks mulle ikka ise ärgata,  või siis teise poole äratuskella helina peale ärgata, mitte ühe meeletult kõvasti laulva linnu hääle peale.

 Ühest küljest on see tema laulmine armas, kuid kuna ma olen nii ärksa unega, et kuulen sedagi kui naabrimees aevastab teisel pool seina, siis hullumeeleselt laulev linnuhääl on minu kõrvade jaoks juba nagu trompeti heli.

Aga jah, palju pole jäänud, kui saab juba seda kevade lõhna ka nuusutada...ma loodan

Katike

Kus on lapse müts

Heips!

Käisin esmaspäeval  soome keele kursusel nagu kord ja kohus.

Meiega liitus seekord  üks iraanlanna, kellel oli 6 kuune laps. 

Kui me koju hakkasime tulema, vajus mul imestusest suu lahti. Nimelt pani ta oma lapsele ainult kombeka kapuutsi pähe ja muud ei midagi. Ja oleks siis see kapuuts siis veel ligi pead olnud, vastupidi, see oli selline löta-löta lapse pea ümber. Ma kohe vahtisin seda naist jupp aega.

Täiesti uskumatu!

Väljas oli üsna tuuline ja jahe ilm, nii, et isegi mina peitsin oma peakolu kapuutsi sisse ära. Aga, et nii väiksele lapsele ei panda mütsi pähe, uskumatu lihtsalt!

Mõtlesin, et küsin ta käest, et kus lapse müts on. Kuid kuna ma enne nägin, et tema soome keele õppimine käis nii, et õpetaja võttis soome keelse sõna ja googel translatega tõlkis siis selle tema keelde, ei hakanud ma midagi talle ütlema. Muidu seletaks ma käte jalgadega vist siiamaani talle seda, et lapsele tuleb müts pähe panna.

Kusjuures tal endal oli küll oma pea korralikult rätikusse mässitud, eks vist rohkem ikka usulistel põhjustel kui külma ilma tõttu, kuid no niipalju aru võiks ju ikka peas olla, et lapsele tuleks ka midagi pähe panna.

Üldse siin Soomes on kuidagi see lastele mütsi pähe panemine vähe populaarne. 

Sügisel nägin tänava peal noori emasid, kellel oli moodu pärast endale müts pähe pandud, kuid nende 2-3 aastased olid paljaste peadega ja tuul oli tol päeval kohutav.

Paar nädalat tagasi tuli bussi isa, kes oli ise kurguni talveriietesse ennast mässinud, paari aastasel lapsel aga oli pea paljas ja juuksed tuule käes lehvimas.

Isegi sünnitusmajas ei panda lastele mütse pähe. Meile kodumaal on küll nii, et nii kui laps siia maailma pea pistab, siis see peidetakse kohe mütsi sisse, kuid siin on asjad teisiti. Enamik vastsündinuid on kogu aeg ilma mütsita.

Väga imelik minu meelest!

Igas riigis on ikka eri arusaamad tervisest ja elust.

Tagasi tulles selle soome keele kursuse juurde siis ei olnud see mitte esimene kord, kui meie tunnis googel translatet kasutati. 

Mõni nädal tagasi tuli üks somaallane  meie rühma, kes alles detsembri kuus oli siia riiki tulnud.

Ja tema ei oska samuti peale oma emakeele mitte ühtegi teist keelt. Ning ega õpetajatel ei jäägi muud üle, kui oma nutitelefonid sisse lülitada ja nende abil siis tõlkida. 

Kusjuures peab mainima, et kõigil neil rätikutel, kes siin riigis on, on meeletu lobapidamatus (nagu minulgi. Nad ongi ainult telefoni otsas. 

Maru osavalt panevad nad selle telefoni endal sinna rätiku abil kõrva külge paigale ja siis muudkui räägivad ja kõnnivad. Ja loomulikult pole nende puhul tegemist väikeste telefonidega, mõnel on see telefon peaaegu sama suur kui minu läpaka ekraan.

Vot sellised lood siin pool sood.

Katike