Miks ma olen uhke eestlane?!

Heips!

Tänasel tähtsal päeval, on meie kõigi hinges uhke tunne, et oleme eestlased.

Mina olen küll selle üle uhke, et olen eestlane, kuigi jah tuleb tunnistada, et tegelikult olen ju reeturist eestlane, kuna ei ela oma kodumaal. Aga ma ei ela siin riigis sellepärast, et siin niivõrd parem elu oleks.

Muidugi on siin mõned asjad paremini korraldatud ja ei pea niipalju muretsema, kuid see polegi minu jaoks peatähtis, miks ma siin olen. Mina tulin eelkõige siia, et minu pere saaks koos olla.

Ja ma olen selles väga, väga veendunud ja kindel, et ühel ilusal päeval pakime me asjad ja lähme kodumaale tagasi.

Ja seda ennekõike sellepärast, et seal on Juured ja seal on Kodu!

Minu kodu on Eestimaal. Ja minu juured on Eestimaal!

Miks ma olen uhke oma päritolu üle?

Aga sellepärast, et ma olen uhke oma esivanemate üle!

 Tänu neile olen ma selline nagu ma olen, sest nende veri voolab ka minus. Ka mina olen tükike endist ja vanaaegset Eestimaad, mida minu meelest on väga oluline mäletada, sest sealt on saanud alguse ju meie väärtused ja elukulg.

Ilusat elu meile! (ka reeturitele)

Katike

Olgem tänulikud

Heips!

Paar kuud tagasi kukkus minu tädi libeduse tõttu maha. Õnneks midagi hullu peale väikese peapõrutuse ei juhtunud. 

Hakkasin siin mõtlema, et tegelikult on need õnnetused ju nii lihtsad tulema ja iial ei tea kus või kuna või kellega midagi võib juhtuda. 

Hea on, kui kõik lõppeb väikese ehmatuse või traumaga, kuid on ju ka neid õnnetusi, mis lõppevad eluaegse vigastuse või isegi surmaga.

                                                                                     

Süütu kukkumine võib lõppeda tõsise peatraumaga või selgroo-kaelalüli murumisega võib teab veel millega ja inimene on eluaegne voodihaige. Keha võib muutuda liikumatuks või siis mõistus kaob.

Jube!

Ja tegelikult ei olegi meil midagi väga teha. Loomulikult saab olla ettevaatlik ja kaitsta ennast igasuguste kaitsevahenditega, kiivrid, turvavööd, kaitsmed, kuid kui õnnetus tuleb, siis ta ikkagi tuleb.

Sellepärast tuleks meil elada iga päev õnnelikult ja nautida seda, et me olemte terved, sest mitte kunagi ju ei tea, kaua see kestab. 

Samuti tuleb olla tänulik selle eest, et meie lähedastega on kõik korras, sest nende elukvaliteet ja heaolu mõjutab paljuski ka meie elu. 

Hoidke ennast ja teisi ja olgem tänulikud!

Katike

Vinguja

Heips!

Ma olen ikka üks tüüpiline naine, kes leiab alati midagi mille kallal võiks vinguda.

Ma ei mäleta täpselt kuidas see lugu käis, kuid mõte oli enamvähem selline. Naine vingus, et mees ei too talle lilli ja kui ühel päeval tuli mees lilledega koju, hakkas naine ikkagi vinguma. Et miks küll mees talle lilli tõi, kas ta tegi mingit pättust või midagi lubamatut, sest niisama mees ju lilli ei tooks talle. Ja kui mees lõpuks ütles, et ta nägi, et lilled olid odavad, siis ta mõtleski, et ostab naisele lilli, kuna too kogu aeg vingub, et miks mees talle lilli ei too. Naine, aga leidis kohe uue põhjuse vingumiseks, et mees tõi talle ainult sellepärast lilli, et nood olid odavad ja naine kalleid lilli ei väärigi.

Minuga oli eile suht sama lugu.

Kui minu teine pool töölt koju tuli, pärisin kohe, et miks tal nii kaua läks.

Selgus, et ta oli käinud autot pesemas, mille peale mina kohe nina krimpsutasin, kuna ei näinud selle vajalikkust hetkel.

Minu hea mees oli mulle aga sokolaadi ostnud, kuid selle asemel, et ma sellest rõõmu tunneks ja tänulik oleks, vingusin ma ikka jupp aega selle autopesu kallal.

Jube naine ikka!

Tegelikult ju oleks võinud asja võtta nii, et tubli mees, et auto ära pesi ja nii armas, et ta ka mind ära ei unustanud ja mulle sokolaadi ostsi.

Täna ma juba olen tänulikum selle sokolaadi eest ja kuna see on mulle ostetud siis võin ju täieõiguslikult terve tahvli üks nahka pista!

Jee!

Katike

Juba tuleb

Heips!

Ja ongi käes, kevad ma mõtlen!

Täna ujutas väljas ja linnud lausid nagu pöörased.

 Mul on nii hea meel, et mul on lõppude lõpuks olemas seksikad kummikud, sest nendega on ikka ülimõnus läbi suurte porilompide minna.

Nii kui päike ennast pilve tagant täna välja ajas, tundsin ma kuidas mul tuleb energiat. Muidu olen siin nagu suur unekott, kes ainult magaks ja liiguks voodi ja külmkapi vahet. Nüüd aga päikest nähes, tahtsin kohe õue ja põranda- tolmulapp käisid ka käes kuidagi ülikiiresti.

Ja linnud, oi need kohe oskavad laulda ja tuju heaks teha!

Kuigi jah, mitte alati.

Nimelt on meie magamistoa akna all üks hullumeelne tihane, kes armastab hommikuti kelle nelja paiku laulma hakata. 

Kuigi ma ise tõusen ka alati umbes sellele ajal, sest tahan olla tubli naine, kes enne mehe ärakamist võileivad valmis teeb, meeldiks mulle ikka ise ärgata,  või siis teise poole äratuskella helina peale ärgata, mitte ühe meeletult kõvasti laulva linnu hääle peale.

 Ühest küljest on see tema laulmine armas, kuid kuna ma olen nii ärksa unega, et kuulen sedagi kui naabrimees aevastab teisel pool seina, siis hullumeeleselt laulev linnuhääl on minu kõrvade jaoks juba nagu trompeti heli.

Aga jah, palju pole jäänud, kui saab juba seda kevade lõhna ka nuusutada...ma loodan

Katike

Kus on lapse müts

Heips!

Käisin esmaspäeval  soome keele kursusel nagu kord ja kohus.

Meiega liitus seekord  üks iraanlanna, kellel oli 6 kuune laps. 

Kui me koju hakkasime tulema, vajus mul imestusest suu lahti. Nimelt pani ta oma lapsele ainult kombeka kapuutsi pähe ja muud ei midagi. Ja oleks siis see kapuuts siis veel ligi pead olnud, vastupidi, see oli selline löta-löta lapse pea ümber. Ma kohe vahtisin seda naist jupp aega.

Täiesti uskumatu!

Väljas oli üsna tuuline ja jahe ilm, nii, et isegi mina peitsin oma peakolu kapuutsi sisse ära. Aga, et nii väiksele lapsele ei panda mütsi pähe, uskumatu lihtsalt!

Mõtlesin, et küsin ta käest, et kus lapse müts on. Kuid kuna ma enne nägin, et tema soome keele õppimine käis nii, et õpetaja võttis soome keelse sõna ja googel translatega tõlkis siis selle tema keelde, ei hakanud ma midagi talle ütlema. Muidu seletaks ma käte jalgadega vist siiamaani talle seda, et lapsele tuleb müts pähe panna.

Kusjuures tal endal oli küll oma pea korralikult rätikusse mässitud, eks vist rohkem ikka usulistel põhjustel kui külma ilma tõttu, kuid no niipalju aru võiks ju ikka peas olla, et lapsele tuleks ka midagi pähe panna.

Üldse siin Soomes on kuidagi see lastele mütsi pähe panemine vähe populaarne. 

Sügisel nägin tänava peal noori emasid, kellel oli moodu pärast endale müts pähe pandud, kuid nende 2-3 aastased olid paljaste peadega ja tuul oli tol päeval kohutav.

Paar nädalat tagasi tuli bussi isa, kes oli ise kurguni talveriietesse ennast mässinud, paari aastasel lapsel aga oli pea paljas ja juuksed tuule käes lehvimas.

Isegi sünnitusmajas ei panda lastele mütse pähe. Meile kodumaal on küll nii, et nii kui laps siia maailma pea pistab, siis see peidetakse kohe mütsi sisse, kuid siin on asjad teisiti. Enamik vastsündinuid on kogu aeg ilma mütsita.

Väga imelik minu meelest!

Igas riigis on ikka eri arusaamad tervisest ja elust.

Tagasi tulles selle soome keele kursuse juurde siis ei olnud see mitte esimene kord, kui meie tunnis googel translatet kasutati. 

Mõni nädal tagasi tuli üks somaallane  meie rühma, kes alles detsembri kuus oli siia riiki tulnud.

Ja tema ei oska samuti peale oma emakeele mitte ühtegi teist keelt. Ning ega õpetajatel ei jäägi muud üle, kui oma nutitelefonid sisse lülitada ja nende abil siis tõlkida. 

Kusjuures peab mainima, et kõigil neil rätikutel, kes siin riigis on, on meeletu lobapidamatus (nagu minulgi. Nad ongi ainult telefoni otsas. 

Maru osavalt panevad nad selle telefoni endal sinna rätiku abil kõrva külge paigale ja siis muudkui räägivad ja kõnnivad. Ja loomulikult pole nende puhul tegemist väikeste telefonidega, mõnel on see telefon peaaegu sama suur kui minu läpaka ekraan.

Vot sellised lood siin pool sood.

Katike

Kuhu on jäänud lust lillepidu

Heips!

Hakkasin siin üks päev mõtlema oma elu peale.

Mitte, et mu elul nüüd midagi viga oleks, ma olen sellega täitsa rahul, kuid kuidagi imelik on mõelda millisesse eluetappi ma juba jõudnud olen.

Alles see oli, kui ma koolis käisin. 

Mäletan üsna eredalt, et siis oli koolitööde tegemine minu ainuke kohustus ja kõik muu oli lust ja lillepidu. 

Siis järgnes kolimine ja kõrgkooli minek. Ka siis oli elu veel üsna lust ja lillepidu. Kõik oli kuidagi nii lihtne ja paigas. Teiste poolt suures osas  ära planeeritud, kuna tuli kooli  minna, kuna sai koju.

Ja nüüd...?

Nüüd ei ütle mulle mitte keegi, mida ja kuna ma tegema pean. Mina ise pean teadma, et nüüd tuleb sinna minna ja siis seal too teha või sealt too ära tuua.

Kõike tuleb ise teha. Eks see käibki täiskasvanuks saamise juurde.

Kuid kuhu kadus see lust ja lillepidu?

Alles paar aastat tagasi olid meil sõbrannadega peas aina mõtted, kuidas peole saaks minna ja oi kuidas me ilusate meeste peale suud siis  vesistasime. Eks seda teeme me veel praegugi, mina igatahes küll, kuid kuidagi muutunud on see kõik.

Ei ole enam sellist muretut elu.

Nüüd on pere ja kohustused ja kõik käib kuidagi teist rada pidi.

Ühest küljest on see hästi tore ja ma olen oma elukorraldusega väga rahul, kuigi vahel tundub, et kõik oleks justkui ühesugune.

 Kuid teisest küljest on jube kahju, et selline lillepidu on kadunud.

Loomulikult saab sellist pidutsemist tuua ka pereeluga seotud ellu, kuid see ei ole enam see. Soojendatud supp pole enam kunagi nii hea kui värske supp (piimasupp välja arvata muidugi).

Täna nägin ühte naist kolme lapsega, kes olid kõik väikeste vanusevahedega. Seda naist vaadates jäi mulle mulje, et ta oli vägagi oma eluga rahul ja oli täitsa inimese näoga, ei olnud laste kasvatamisest ei halliks ega hulluks läinud. Väga tubli naine!

Elu tulebki jagada etappidesse, siis on seda kõike kergem seedida ja ehk siis ei lähe ka mina tulevikus ei halliks ega hulluks, kui minul kodus lastekari kasvab.

Targad raamatud räägivad, et tuleks teha endale 5 aasta plaan, et siis õnnestuvad asjad kõige paremini.

Noh minu 5 aasta plaan on olla siis  kodusoojendada ja peret kasvatada ja hoida. Ja ehk siis vahele ka mõned lustid ja lillepeod lükkida.

Kuid ikkagi jääb küsimus, et kuhu küll kõik need aastad kadunud on?

Ja kas ma tõesti olen juba nii vana???

Katike

Esimene kodu-aastapäev

Ahoi!

Aeg lendab kuidagi megakiirelt, vähemalt minu arust.

Täna sai juba aasta sellest, kui me  endale oma pesa saime.

Mäletan seda nii eredalt, nagu oleks see alles eile olnud.

Enne seda aga kui võtmed kätte saime eelnes mitu pingelist kuud, kui meil polnud õrna aimugi, kas meil õnnestub korter saada või ei. Oi, see oli jube aeg!

 Nüüd tagasi vaadates ma ikka imestan, et kuidas ma küll suutsin selles eelmises kohas elada.? Seda enam, et seal oli ju ainult üks väike tuba meile ja ei mingit mõnusat voodi. Rääkimata sellest, et ma oleks saanud köögis või vannitoas segamatult olla.

Nüüd aga on köök minu territoorium, vannitoas võin ka kasvõi tund aega olla ja mis kõige mõnusam, iga õhtune saun on  lubatud, kui selleks ainult tuju ja tahtmist on.

 Mõnus!!!

Ja keegi ei keela mul siin vabalt Eeva kostüümis ringi joosta või pesunäitust korraldada.

Aasta aega tagasi siia korterisse tulles, vaatasid meile vastu vaid tühjad seinad. Mitte midagi ei olnud siin, välja arvatud köögi mööbel, mis on igas korteri juba sees. Nüüd aga enda ümber vaadates, tekib tunne, et tahaks mõnda tühja nurgakest, aga no ei ole seda enam.

Uskumatu kui palju kraami ja asju meil siin on!

 Ma ikka naeran, et kui me nüüd kolima hakkame, et siis tuleb tellida suur rekka, sest vastasel juhul me kolime mitu päeva.

Aasta aega tagasi ei kujutanaud ma  ka seda eriti ette, kuidas see elu meil siin korteri minema hakkab. Kõik tundus kuidagi nii imelik olevat. Ma isegi ei oska öelda, mis mõttes imelik, aga oli kuidagi selline imelik. Ma olin ühest küljest hästi rõõmus, et meil on oma pesa, kuid samas see kõik ka natuke hirmutas mind. Kas me majanduslikult hakkama saame?  Kas ja kuna kõik vajalikud asjad ostetud saavad? 

Hirm oli ka selle ees, et kas minu ja mu teise poole maitsed ühtivad kodu sisustamisel. Tean ju omast käest väga hästi seda, kui kiiresti on tülid ja erimeelsused tulema, kui hakatakse ühist kodu rajama.

Aga kõik on kuidagi sujunud väga hästi ja kui ma õigesti nüüd mäletan, siis pole meil vist isegi ühtegi sõda sellepärast olnud, et kas laud sinna või hoopis sinna panna.

Alles mõned kuud tagasi hakkasin ma tundma, et vot see ongi nüüd minu kodu. Eks ma varem tundsin ka, et siin ma nüüd elan ja olen, kuid kogu aeg olid justkui midagi puudu, mingi klõps oli minust läbi käimata, et ma suudaksin tõesti iga keha rakuga seda mõista ja tunnetada, et see on nüüd minu koht.

Nüüd aga on see minuni jõudnud ja mulle meeldib see tunne!

Minuga on alati nii, et isegi kui ma kuskil juba elan, siis selle õige tunde tekkimisega läheb mul kaua aega.

Alguses kui ma kodumaal käisin ja minu teine pool küsis, et kas ma juba koju ei taha tulla, ei suutnud ma eriti tõesti oma kodu igatseda. Igatsesin küll teda, kuid mitte sea korterit. Nüüd aga on igatsus oma voodi ja pesa järgi ka kodumaal olles minu sisse pugenud.

Eks iga asi võtab aega ja nõuab  tööd ja pingutust. Ja kui asi on seda väärt, et pingutada ja vaeva näha ning oodata (mida minul on eriti raske teha, sest ma tahan kõike nüüd ja kohe), siis ma usun, et elatakse ka kõige suuremad sõjad ja mõõnad ning raskused üle.  

Katike