Heips!
Lõpuks ometi kandis meie kala käimine ka vilja.Kui varem oli meie kalapüügi preemiaks kuskil 10 cm haued, mis vette tagasi tuli lasta, siis täna ilutsesid mul köögis ikka paari kilosed tegelased.
Kuigi jah seekord mina küll lanti loopimas käia ei saanud, kuid see eest sain kalaga tutvust teha, siis kui ta mulle koju toodi.
Minu ülesandeks jäi siis kaks hauepoissi teha söögikõlbulikuks.
Alguses tuli muidugi kalal pea maha võtta, kuid kuna too visa hingega tegelane veel elas, ei olnud mina nõus tema elupäevi lõpetama.
Lõpuks aga ei jäänud siiski muud üle, kui me koostöö tulemusena asetasime kala lõikelauale, hoidsime kinni ning kala ees vabandades ja andeks paludes tal pea maha lõikasime.
Kuidagi nii jube on elus olendilt elu võtta. Kuigi jah kala on ju kala ja tema söömine on igati normaalne, tundus see ikka minu jaoks nii jube olevat.
Samas on ju kõik, mida me sööme, elus. Ka tomatid ja õunad on elus, kuid nende söömine tundub palju vähem süümepiinu tekitavam, kui kala või liha söömine.
Kui kala pea oli maha võetud, asusin kala puhastama ja see enam õnneks ei olnud nii jube. Hea, et ma eelmine aasta kodus olles seda särgede peal harjutanud olin, seetõttu läks täna juba palju libedamalt.
Ja nüüd on saabunud see hetk, kui võib käega kõhu peale pai teha ja öelda, et oi kui hea see praekala seal kõhus ikka on.
Ning teise käega võiks pai endale teha ja öelda, et oi kui tubli ma ikka olen.
Katike
No comments:
Post a Comment