Koleda ilma päästjad

Heips!

Eile oli justkui suvi tagasi tulnud, kuid vaadates, mis täna väljas toimub, siis on küll igati selge, et praegune aastaaeg on hoopis sügis.

Päevotsa on vihma sadanud ning külm, suisa jäine tuul puhub ka nagu segane.

Kui ma eile mõtlesin, et vot homme olen asjalik ja toimetan, siis täna ma küll enam seda meelt  ei ole.

Minu tänane päev on kujunenud hoopis lebopäevaks.

Püüan  tubaste tegevustega natukenegi seda päeva mõnusamaks saada, kui see tegelikult ilma tõttu on.

Veekeetaja ei jõua ka vist varsti enam nii palju kuuma vett keeta, kui ma seda enda sisse kallan. Samuti on varsti minu eilsed kaerahelbeküpsised kõik otsas,mida ma lootsin, et jätkub terveks nädalaks.

Magasin enne paksu teki sisse keeratuna,lootes, et ärgates on ilm natukenegi ilusamaks läinud, kuid lootuseks see ainult jäigi. 

Seetõttu tõmbasin ka enne kõik kardinad, mis mul olid  akna ette, et ma seda koledust seal ei näeks.

Tegelikult oleks vaja minna poodi, sest või on otsa saanud, kuid mulle tundub, et homme hommikul söön ma midagi muud kui võileibu, sest välja ma küll oma nina vabatahtlikult täna ei torka. 

Ja prügikotti, mis samuti juba natuke karjub välja viimise järgi, ma  tühjendama ei lähe,las karjub homseni.

Nii, et jah tänase päeva päästerõngasteks on kuum tee, kakao ja kaerahelbeküpsised ning soe tekk.

Loodetavasti toob, loob õhtul sooja tunnet jalgpalli vaatamine, sest lisaks vahvale võistlusele, saab sealt ju näha ka  higiseid  ehk ka ilusaid sooja käes jooksvaid mehi.

Katike

Raha väärtuste erinevus

Ahoi!

Käisin mina siis  täna shoppamas.

Poodlemise käigus lisaks sellele, et minu kotid said head ja paremat täis ning pangaarve väiksemaks, sain taaaskord kinnitust sellele, et raha väärtus Eestis ja Soomes on minu jaoks täiesti erinevad.

Kui ma kodumaal poes käisin, siis oli kuidagi nagu raskem tunne neid rahatähti välja käia, kui siin poes käies.

Kuid samas sai sealpool poes käies kott palju mahukam, kui siin poes käies sama raha eest.

Aga jah seal olles tundus see rahast kinni hoidmine nagu ülioluline. Ma kohe mitte kuidagi ei raatsinud midagi osta.

Kuid täna siin poes käies oli kõik kuidagi teisti.

 Hinnad olid küll suuremad kuid kuidagi palju kergekäelisemalt olin ma nõus oma pangakaarti küll ühest ja siis jälle teisest aparaadist läbi tõmbama.

Ma ei teagi millest see tuleb.

 Ehk sellest, et nende kahe riigi vahel ongi raha väärtus täiesti erinev.

Kui kodumaal on 100 eurot suur ja täiesti arvestatav summa mille eest saab päris pikalt elada, siis siin jällegi ei  ole see 100 eurot kuigi suur raha.

Sellepärast ma vist siin olengi nõus ka natuke kergekäelisemalt oste sooritama, kui seda kodumaal tegin.

Kuid seda peab ütlema, et kodumaal olles ja poes käies valdas mind meeletult mõnus tunne, kui sain osta endale just neid asju, millest siin olles puudust tunnen.

Katike

Mul on vedanud

Heips!

Ja olengi tagasi interneti maailmas.

Küll olid need kaks nädalat ilma internetita ikka mõnusad, täielik puhkus.

Kuigi minu puhkus tähendas tapeetimist, remondi tegemist, muru niitmist, rohimist,koristamist, asjade sorteerimist, pakkimist ja ühest kodumaa otsast teise sõitmist ning meeletut söömist, siis lõpp kokkuvõtteks võib öelda, et ma olen jälle omas elemendis ja ülipuhanud.

Vahepeal siin Soomes olles ma tundsin, et olen ennast justkui ära kaotanud, kuid see kahe nädalane puhkus aitas mul ennast taas üles leida.  Ning mitte kunagi varem pole ma Soome tulnud nii sirge seljaga kui eile.

 Tuleb tunnistada, et eile, kui ma siisapoole liikusin ja lõpuks korteri uksest  sisse astusin, siis puges hinge tunne, et ma jõudsin koju.

Minu jaoks jääb minu päris kodu alatiseks  Lõuna-Eestisse.Kuid nüüd tunnen ma, et olen oma uue kodu tugeva  vundamendi siia riiki rajanud.

Ega siis asjata ei öelda, et vahepeal on vaja puhkust, kuskil ära käia, et siis näha, kui hea ja ilus meie elu siiski on.

Mina sain selle kahe nädala jooksul küll aru,et mul on ikka väga hästi vedanud ja ma olen ikka täitsa õnnelik inimene!

Suvesoovitused

Heips!

Ma kohe pean sellest kirjutama, mida eile nägin.

Nimelt olin ma siis bussijaamas, kus ma möllasin oma pool sulava jäätisega, kui mulle jäi silma üks soomlane. Mees istus rahulikult bussijaama pingil ja võttis oma taskust välja taskunoa ning hakkas seda sealsamas noateritajaga teritama. 

Ma ajasin silmad ikka väga suureks, et kas ma näen ikka õigesti, et mida ta teeb.

Kuid tema teritas oma nuga nii rahuliku näoga, justkui teeks ta kõige tavalisemat asja.

 No aga see ei ole ju just kõige tavapärasem tegevus ju mida avalikus kohas teha. Või kuidas?

Kuid tundus, et mina olin ainuke, keda see vaatepilt häiris, sest tema kõrval istuv mees istus sama rahuliku näoga  edasi.

Tegelikult on ju nuga külmrelv. Ja see tähendab seda, et ta tegelikult teritas ju seal oma  relva.

 Taskunuga vist jah külmrelva alla ei lähe, kuid samas võib sellega ju ka väga,väga hulle tegusid teha. Õnneks või kahjuks on siiani lubatud taskunuga niisama kaasas kandmine. 

Igatahes mind see vaatepilt häiris ja natuke ka hirmutas.

Mind tegi murelikuks, et see vaatepilt ei häirinud mitte kedagi peale minu.

Ma julgeks öelda, et see on natuke ükskõike olek, kus me ei märka, mida meie lähedal olevad inimesed teevad.

Üks päev teritab üks mees taskunuga bussijaamas, teine päev puhastab keegi püssi avalikus kohas...

Kas me siis ka oleme nii ükskõiksed?

Võib olla ma jah reageerin praegu üle, kuid kuuldes ja nähes seda, kui hullumeelseid tegusid on inimesed tegema hakanud, siis sellele vaatepildile, et keegi avalikus kohas nuga teritab, peaksime me kõik ikka kuidagi teistmoodi reageerima, kui tuima näoga oma ette edasi põrnitsema.

Õnneks aga ei juhtunud midagi hullu ja seekord oligi tegu lihtsalt süütu noa teritamisega.

Aga nüüd rõõmsamatest uudistest.

 Nimelt jääb see jutumull nüüd minu selle kuu peaaegu et viimaseks jutumulliks ja seda seetõttu, et ma lähen puhkama.

Lõpuks ometi üle pika aja lähen ma kodumaale ja saan puhata siinsest elust ja olust. 

Mitte, et siin nii väga viga oleks, kuid kodus on ju ikka kõige parem. 

Ning, mis puhkus see koos internetiga oleks, onju?

 Seetõttu ei võta ma isegi arvutit kaasa ning internetile pääsen ma ligi alles peale jaanipäeva ning eks ma siis juba pajatan, kuidas minu puhkusereis ja muru niitmise maraton läks.

Lisan siia ka 10  suvesoovitust, mida kindlasti tuleks teha.

1. Tõuske ühel vabal päeval  varahommikul, et näha kuidas loodus ärkab, see on imeline.

2. Kõndige udu sees.

3. Korjake karikakraid ja tehke nendest pärg.

4. Jaaniööl korjake 7 sorti lilli, et näha  unes oma tulevast.

5.Peske nägu külma veega.

6. Käige palja jalu ( ka kivide peal).

7. Puhake, lülitage kõik kommunikatsiooni vahendid välja ja lihtsalt puhake.

8. Olge oma kallite inimestega koos.

9. Kunagi pole üleliigne üks kallistus.

10.Leidke oma juures üles.

Mõnusat suve!

Nämma,kala...

Heips!

Lõpuks ometi kandis meie kala käimine ka vilja.Kui varem oli meie kalapüügi preemiaks kuskil 10 cm haued,  mis vette tagasi tuli lasta, siis täna ilutsesid mul köögis ikka paari kilosed tegelased.

Kuigi jah seekord mina küll lanti loopimas käia ei saanud, kuid see eest sain kalaga tutvust teha, siis kui ta mulle koju toodi.

Minu ülesandeks jäi siis kaks hauepoissi teha söögikõlbulikuks.

Alguses tuli muidugi kalal pea maha võtta, kuid kuna too visa hingega tegelane veel elas, ei olnud mina nõus tema elupäevi lõpetama.

Lõpuks aga ei jäänud siiski muud üle, kui me koostöö tulemusena asetasime kala lõikelauale, hoidsime kinni ning kala ees vabandades ja andeks paludes tal pea maha lõikasime.

Kuidagi nii jube on elus olendilt elu võtta. Kuigi jah kala on ju kala ja tema söömine on igati normaalne, tundus see ikka minu jaoks nii jube olevat.

Samas on ju kõik, mida me sööme, elus. Ka tomatid ja õunad on elus, kuid nende söömine tundub palju vähem süümepiinu tekitavam, kui kala või liha söömine.

 Kui kala pea oli maha võetud, asusin kala puhastama ja see enam  õnneks ei olnud nii jube. Hea, et ma eelmine aasta kodus olles seda särgede peal harjutanud olin, seetõttu läks täna juba palju libedamalt.

Ja nüüd on saabunud see hetk, kui võib käega kõhu peale pai teha ja öelda, et oi kui hea see praekala seal kõhus ikka on. 

Ning teise käega võiks pai endale teha ja öelda, et oi kui tubli ma ikka olen.

Katike