Kõike imelist

Heips!

Soovin juba kõigile ette ära palju piparkooke, krõbedaid verivorste, mahlaseid kapsasid, südamesse pugevaid kingitusi, sooje kallistusi, mahlaseid mandariine, säravat kuusepuud, keelt allaviivat seapraadi, lõbusaid lumememmesid, palju jõuluimesid ja kõike, kõige ägedamat jõuludeks.

Ja, et jõulude puhul vähemalt 2 kilo juurde tuleks!

Mina lähen homme kodumaale ja olen selles väga kindel, et 2 kilo juure võtta pühade ajal pole mitte mingisugune probleem.

Kohtume vana aasta lõpus.

Naudime pühi!

PS!  Ärme siis suure pühade möllu käigus seda ära unusta, et jõulud on ikka perega ja kallite inimestega  koos olemise ja andmise ja vaikuse aeg!

Katike

Päkapiku usku

Ahoi!

Minul hakkavad päkapikud käia 1.detsembrist ja susse täidavad nad kuni 23. detsembrini. Pole vahet, kas ma olen 5 või 15 või 25 aastane, päkapikud tulevad ikka.

Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis ei meeldinud mulle mitte üldse see, kui mul varbaküüsi lõigati. Ma tegin alati siis meeletut klisa ja siplesin nagu siga aja vahel.

Ühel jõulukuu päeval lõigati mul varbaküüsi. Taaskord oli see minu jaoks nii piinarikas, kuid kuna ma teadsin, et päkapikud on liikvel ei saanud ma piiksugi teha. Sest kuigi varbaküünte lõikamine tekitas minus hirmu ja ebamugavust, tundus sellest siiski veel hirmsas see, kui minu kisa äkki päkapikud näevad ja järgmisel hommikul mulle midagi ei too.

Nii ma siis istusin oma emme süles, hoidsin hinge kinni, et ühtegi piiksu ei tuleks, ise samaaegselt aknaid jälgides, et kas mõni päkapikk piilub.

Varbaküüned said tol õhtul lõigatud, kuid seda ma ei mäleta, kas päkapikud käisid või ei. Ma arvan, et vast ikka käisid, sest väiksena käisid mul ikka alati päkapikud.

Kui ma keskoolis käisin, siis ühel päeval oli päkapikk mulle sussi sisse isegi kirja jätnud.

Kirja sisuks oli, et päkapiku kingikott sai täna tühjaks ja ta peab poodi minema.

See oli nii armas temast, et ta mind teavitas.

Täna hommikul aga unustas päkapikk mul külas käia. Ei olnud soki sees ei nänni ega ka kirjakest.

Kodus sellest rääkides, arvas minu teine pool, et ju siis oli tema soki sees olnud sokolaad meile mõlemile mõeldud.

No loodame.

Ja loodetavasti on päkapikk homme hommikul natuke hoolikam, sest mina ju olen kogu aeg hea laps.

Katike

Tunglev shoppamine

Heips!

Siin Soomes on nii, et kui on mingi suurem püha, siis on poed kinni. 

Suurte pühade kategooriasse kuuluvad ka isadepäev ja emadepäev. Tegelikult need ongi ju väga suured ja tähtsad päevad, mida tulekski suuret tähistada. 

Päev enne seda, kui püha tuleb on poed rahvast pilgeni täis. 

See on laua kohutav, kui palju inimesi võib ühte toidupoodi mahtuda. Ning kui täis topitakse  kärud toitu. Jõhker lihtsalt.

Tavaliselt käin ma ise ka nii poes, et jalutan ja vaatan, mida ma osta võiks. Kuid nendel päevadel kui kõik on jooksnud poodi, et ruttu, ruttu kapid toiduvarusid täis toppida , lähen ma alati nii närvi nende inimeste peale, kes seal toidukärudega jalutama on tulnud.

Sest no siis lihtsalt ei ole võimalik niimoodi liikuda, et sa kedagi ei müksaks või ei peaks trügima. Ja siis kui mõned veel ees uimavad ka...oeh jube...

Alles hiljuti käisin jälle sellisel päeval poes, kus kõik muudkui tunglesid. 

Puuvilja letis endale teed rajades tekkis tunne, et justkui viimne päev oleks saabunud. Kõik rabasid puuvilju.

Ja nendest poole kilomeetri pikkustest kassajärjekordadest ei tasu üldse rääkida. 

Kohutav!

Poes käimine on sellistel päevadel justkui reisil käimine, sest aega kulub selle ettevõtmiseks ikka pikalt.

Oh kui hea, et ma  jõulude ajal olen kodumaal, sest siis on poed kohe mitu päeva järjest kinni ja ma kardan, et siis inimesed käivad poes mitte ühe toidukäruga vaid ikka mitmega korraga.

Katike

Natuke isekas

Heips!

Sõitsin üks päev linna ja bussi seljatoe taha oli kleebitud reklaam, mille sisuks oli, et ka minust võiks saada munaraku doonor.

See reklaam pani mind kohe väga sügavalt mõtlema.

Ma ei kujuta ettegi kui valus võib olla see teadmine, et sa ei saa lapsi või su partner ei saa lapsi.

 See on väga kurb.

Õnneks on meil olemas aga kunstlik viljastamine. On võimalik saada kellegi munarakk või siis kellegi sperma, vastavalt sellele, kellel mida vaja on.

See on  nendest inimestest väga tänuväärne, kes on valinud doonorluse tee.

Mind pani aga mõtlema see, et kas mina oleksin valmis loovutama oma munarakke.

Ühest küljest muidugi olen, sest tänu sellel saab keegi endale pisikese maailmaime. Ja mis see loovutamine siis nii väga ka ära ei ole. Ega ma oma kätt või jalga ei loovuta. Seda enam et  ega ma neid munarakke ju nagunii oma silmaga ei näe ja mis nad ikka muidu raisku lähevad.

 Sama on ju ka spermaga. Ühest küljest oleks ma vägagi nõus, et minu teine pool oma spermapoisse kellegi jaoks annaks. Muidu lähevad needki ju lihtsalt prügikasti.

Aga...

Teisest küljest, ma vist ei suudaks siiski oma munarakkudest loobuda ja ei laseks vist ka oma teisel poolel spermat kellegi jaoks loovutada.

Vähemalt mitte veel.

Jah ma tean, et see on minust väga isekas!

Kuid antud hetkel mulle tundub, et ma ei suudaks elada teadmisega, et kuskil kasvab laps, kes on natuke nagu ka minu või mu mehe oma. 

See teadmine piinaks mind. Ma sooviks kindlasti seda last näha. Uudishimu ei annaks mulle asu. Kas tal on minu silmad, minu nina , need küsimused piinaksid mind.

Samas ma olen arvamusel, et lapse vanemad on ikka need, kes ta üles kasvatavad, mitte need, kes ta eostavad. Eks see tegemiserõõm on selle asja juures kõige lihtsam ja toredam, kuid kasvatamine , vot see on täiskohaga töö ja need, kes sellega tegelevad on lapse tõelised vanemad.

Jah, ma olen hetkel isekas ja kohe väga ja ma ei ole üldse selle üle uhke.

Ma loodan, et mingi aeg tulevikus, suudan oma sellest isekusest lahti lasta ja suudan ehk ka ise kunagi kedagi aidata seda enam, et iial ei tea, kuna meil endil abi võib vaja olla...

Olgu see siis kas doonorluse või mõne muu asja näol.

Katike