Kõike imelist

Heips!

Soovin juba kõigile ette ära palju piparkooke, krõbedaid verivorste, mahlaseid kapsasid, südamesse pugevaid kingitusi, sooje kallistusi, mahlaseid mandariine, säravat kuusepuud, keelt allaviivat seapraadi, lõbusaid lumememmesid, palju jõuluimesid ja kõike, kõige ägedamat jõuludeks.

Ja, et jõulude puhul vähemalt 2 kilo juurde tuleks!

Mina lähen homme kodumaale ja olen selles väga kindel, et 2 kilo juure võtta pühade ajal pole mitte mingisugune probleem.

Kohtume vana aasta lõpus.

Naudime pühi!

PS!  Ärme siis suure pühade möllu käigus seda ära unusta, et jõulud on ikka perega ja kallite inimestega  koos olemise ja andmise ja vaikuse aeg!

Katike

Päkapiku usku

Ahoi!

Minul hakkavad päkapikud käia 1.detsembrist ja susse täidavad nad kuni 23. detsembrini. Pole vahet, kas ma olen 5 või 15 või 25 aastane, päkapikud tulevad ikka.

Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis ei meeldinud mulle mitte üldse see, kui mul varbaküüsi lõigati. Ma tegin alati siis meeletut klisa ja siplesin nagu siga aja vahel.

Ühel jõulukuu päeval lõigati mul varbaküüsi. Taaskord oli see minu jaoks nii piinarikas, kuid kuna ma teadsin, et päkapikud on liikvel ei saanud ma piiksugi teha. Sest kuigi varbaküünte lõikamine tekitas minus hirmu ja ebamugavust, tundus sellest siiski veel hirmsas see, kui minu kisa äkki päkapikud näevad ja järgmisel hommikul mulle midagi ei too.

Nii ma siis istusin oma emme süles, hoidsin hinge kinni, et ühtegi piiksu ei tuleks, ise samaaegselt aknaid jälgides, et kas mõni päkapikk piilub.

Varbaküüned said tol õhtul lõigatud, kuid seda ma ei mäleta, kas päkapikud käisid või ei. Ma arvan, et vast ikka käisid, sest väiksena käisid mul ikka alati päkapikud.

Kui ma keskoolis käisin, siis ühel päeval oli päkapikk mulle sussi sisse isegi kirja jätnud.

Kirja sisuks oli, et päkapiku kingikott sai täna tühjaks ja ta peab poodi minema.

See oli nii armas temast, et ta mind teavitas.

Täna hommikul aga unustas päkapikk mul külas käia. Ei olnud soki sees ei nänni ega ka kirjakest.

Kodus sellest rääkides, arvas minu teine pool, et ju siis oli tema soki sees olnud sokolaad meile mõlemile mõeldud.

No loodame.

Ja loodetavasti on päkapikk homme hommikul natuke hoolikam, sest mina ju olen kogu aeg hea laps.

Katike

Tunglev shoppamine

Heips!

Siin Soomes on nii, et kui on mingi suurem püha, siis on poed kinni. 

Suurte pühade kategooriasse kuuluvad ka isadepäev ja emadepäev. Tegelikult need ongi ju väga suured ja tähtsad päevad, mida tulekski suuret tähistada. 

Päev enne seda, kui püha tuleb on poed rahvast pilgeni täis. 

See on laua kohutav, kui palju inimesi võib ühte toidupoodi mahtuda. Ning kui täis topitakse  kärud toitu. Jõhker lihtsalt.

Tavaliselt käin ma ise ka nii poes, et jalutan ja vaatan, mida ma osta võiks. Kuid nendel päevadel kui kõik on jooksnud poodi, et ruttu, ruttu kapid toiduvarusid täis toppida , lähen ma alati nii närvi nende inimeste peale, kes seal toidukärudega jalutama on tulnud.

Sest no siis lihtsalt ei ole võimalik niimoodi liikuda, et sa kedagi ei müksaks või ei peaks trügima. Ja siis kui mõned veel ees uimavad ka...oeh jube...

Alles hiljuti käisin jälle sellisel päeval poes, kus kõik muudkui tunglesid. 

Puuvilja letis endale teed rajades tekkis tunne, et justkui viimne päev oleks saabunud. Kõik rabasid puuvilju.

Ja nendest poole kilomeetri pikkustest kassajärjekordadest ei tasu üldse rääkida. 

Kohutav!

Poes käimine on sellistel päevadel justkui reisil käimine, sest aega kulub selle ettevõtmiseks ikka pikalt.

Oh kui hea, et ma  jõulude ajal olen kodumaal, sest siis on poed kohe mitu päeva järjest kinni ja ma kardan, et siis inimesed käivad poes mitte ühe toidukäruga vaid ikka mitmega korraga.

Katike

Natuke isekas

Heips!

Sõitsin üks päev linna ja bussi seljatoe taha oli kleebitud reklaam, mille sisuks oli, et ka minust võiks saada munaraku doonor.

See reklaam pani mind kohe väga sügavalt mõtlema.

Ma ei kujuta ettegi kui valus võib olla see teadmine, et sa ei saa lapsi või su partner ei saa lapsi.

 See on väga kurb.

Õnneks on meil olemas aga kunstlik viljastamine. On võimalik saada kellegi munarakk või siis kellegi sperma, vastavalt sellele, kellel mida vaja on.

See on  nendest inimestest väga tänuväärne, kes on valinud doonorluse tee.

Mind pani aga mõtlema see, et kas mina oleksin valmis loovutama oma munarakke.

Ühest küljest muidugi olen, sest tänu sellel saab keegi endale pisikese maailmaime. Ja mis see loovutamine siis nii väga ka ära ei ole. Ega ma oma kätt või jalga ei loovuta. Seda enam et  ega ma neid munarakke ju nagunii oma silmaga ei näe ja mis nad ikka muidu raisku lähevad.

 Sama on ju ka spermaga. Ühest küljest oleks ma vägagi nõus, et minu teine pool oma spermapoisse kellegi jaoks annaks. Muidu lähevad needki ju lihtsalt prügikasti.

Aga...

Teisest küljest, ma vist ei suudaks siiski oma munarakkudest loobuda ja ei laseks vist ka oma teisel poolel spermat kellegi jaoks loovutada.

Vähemalt mitte veel.

Jah ma tean, et see on minust väga isekas!

Kuid antud hetkel mulle tundub, et ma ei suudaks elada teadmisega, et kuskil kasvab laps, kes on natuke nagu ka minu või mu mehe oma. 

See teadmine piinaks mind. Ma sooviks kindlasti seda last näha. Uudishimu ei annaks mulle asu. Kas tal on minu silmad, minu nina , need küsimused piinaksid mind.

Samas ma olen arvamusel, et lapse vanemad on ikka need, kes ta üles kasvatavad, mitte need, kes ta eostavad. Eks see tegemiserõõm on selle asja juures kõige lihtsam ja toredam, kuid kasvatamine , vot see on täiskohaga töö ja need, kes sellega tegelevad on lapse tõelised vanemad.

Jah, ma olen hetkel isekas ja kohe väga ja ma ei ole üldse selle üle uhke.

Ma loodan, et mingi aeg tulevikus, suudan oma sellest isekusest lahti lasta ja suudan ehk ka ise kunagi kedagi aidata seda enam, et iial ei tea, kuna meil endil abi võib vaja olla...

Olgu see siis kas doonorluse või mõne muu asja näol.

Katike

Eelarvamused arvutimaailmas

Heips!

Mina ei kujutaks elu enam ilma Internetita ettegi. Mitte, et ma seda nüüd meeletult palju tarbiks, kuid minu igapäeva osaks on ta muutunud küll.

Ja loomulikult on Internetti mul vaja selleks, et Facebookis olla. 

Ega ma seal ka midagi tarka väga ei tee. Aegajalt panen mõne uue pildi ülesse, vaatan teiste pilte ja loen postitusi, mis on tehtud erinevatesse kommuunidesse, kuhu kuulun.

Nende postituste lugemise ja üldse Interneti kasutamise käigus olen ma märganud, et mul on tekkinud  teatud inimestest mingid eelarvamused.

Näiteks loen ma juba huviga ühe naise kommentaare, mis ta erinevate postituste alla teeb.

 Tema kommentaarid pole alati just kõige asjalikumad, kuid ta on tekitanud minus huvi, et huvitav, mida ta nüüd arvab või mõtleb. 

Tema maailmapilt tundub minu jaoks kuidagi teistmoodi. Huvitav on jälgida kuidas ta vahel endale vastu räägib ja kuidas ta igas kommentaaris tahab ikkagi jõuda selleni, et temal on õigus. 

Vahel kisub nende kommentaaride käigus naistel kogu teema päris suureks sõnasõjaks, kuid see vist ongi naistele väga omane, et kui kuskil on rääkimas juba rohkem kui kaks naist, on teada, et varsti läheb ütlemiseks.

Interneti üks võludest ja valudest ongi ju see, et kõike saab teha anonüümselt ja tihti peale arvavad inimesed, et kirjutada võib kõike. 

Justkui nagu see, mida ma kirjutan ei teeks inimestele haiget. Või et kui ma hiljem oma koleda kommentaari ära kustutan, et siis poleks nagu midagi olnudki. 

Internetis on lihtne selline arusaam tulema. Kuid tegelikult teeb ju ikkagi iga sõna haiget ja jätab teise inimesse jälje.

Kuigi arvutite maailmas toimub kõik virtuaalselt, muudab see siiski ka meiel elu igapäevaselt  reaalmaailmas.

Nii on tekkinud ka minul sellest naisest, kelle kommentaare ma loen oma arvamus.

Loomulikult ma võin oma aravmusega hetkel väga puusse panna ja sellele inimesele liiga teha, kuna tegelikult ma ju teda ei tunne. 

Ning mul pole ju aimugi, millise mulje mina teistele läbi Interneti endast olen jätnud.

Võibolla olen mina nende jaoks ka natuke oh-oo tüüp, kellel pole kupli all kõik korras (mitte, et ma ka vastupidist väidaks) või mine tea, kes ja milline ma teiste arust olen.

Tegelikult on see väga kurb, et läbi interneti tekib inimestest mingi eelarvamus. 

Kurb just seetõttu, et äkki on tegu väga asjaliku inimesega, kuid kuna läbi selle virtuaalse maailma on tekkinud vale arusaam, siis võib ju juhtuda, et meie suhtlus jääbki tänu sellele eelarvamusele ära.

 Või just vastupidi, et inimene, kes tundub läbi selle helendava ekraani nii tore ja usaldusväärne, on hiljem täielik jõhkrad.

Ega polegi siin maailmas midagi halba ilma heata ja kõike mida loeme ja näeme, ei tasu ikka kohe esmapilgul uskuma jääda.

Aegajalt tuleb seda endale lihtsalt meelde tuletada.

 Ning eelarvamustest, mis tekkinud  ei tasuks ka väga kindlalt kinni hoida, sest nii võime endale keelata väga palju häid asju ja jääda ilma toredatest inimestest.

Lõhna friik

Heips!

Kui jõulude peale  mõelda (uskumatu, et ma juba räägin jõuludest. Minu jaoks on see tavalislt aasta kõige masendust tekitavam aeg) siis kohe meenuvad imehead lõhnad. Mandariinide lõhn, kuuse lõhn, kapsa, liha lõhn ja piparkookide lõhn.

Kuid jõulud pole ainukesed, mis oma lõhnaga mulle aegajalt hinge poevad.

Tegelikult on minu jaoks lõhnad väga olulised ja iga aastaga muutuvad need mulle aina olulisemaks.

Näiteks kui ma mõtlen oma maakodu peale, poeb mulle kohe kodu lõhn ninna. 

Või kui ma telefonis vanaemaga räägin ja ta vahel porgandipirukat teeb, siis ma juba tunnen oma ninaga kui hea lõhn see on süljenäärmedki hakkavad selle peale tööle.

Minu eelmise kodu lõhn, poeb mulle ka aegajalt ninna.

 Selle lõhna saatel meenub mulle see, kuidas ma vabadel päevadel köögilaua taga istusin ja vaatasin kuidas inimesed akna alt mööda kõnnivad.

 Neid lõhnu ja hetki meenutades on vahel väga valus, et see kõik ilus on nüüd minevik. Kuid samas teevad need lõhnad vahel mind just väga õnnelikuks, et ma olen elanud sellist elu ja tänu nendele lõhnadele on need hetked alati minuga.

Kui ma kõrgkoolis käisin ja minu tutvusringkond koosnes inimestest, kes ei suitsetanud, siis tundsin ma suitsu haisust isegi natuke puudust.

 Tegelikult ei meeldi mulle suitsu hais, lõhn.

Kuid samas kui suits põlema pannakse ja sealt kohe see lõhn  välja tuleb, siis see mulle isegi natuke meeldib. 

Vähemalt tollel ajal tundsin ma sellest väga puudust. Ja ühel hommikul kui ma kooli kõndisin, jalutasid minu ees noored poisid, kes panid suitsu põlema.

Ja tuleb tunnistada, et mina kiirendasin natuke sammu ja nuustasin seda lõhna.

Uskumatu!

Õnneks on sellised ajad nüüd möödas.

Ka inimeste lõhn on minu jaoks oluline.

 Mitte need lõhnad, mida pudelist endale peale võib piserdada vaid just inimese enda lõhn. 

Oma praeguse teise poolegi valisin ma välja just tänu tema lõhnale. 

See oli minu jaoks nii hea ja ma tundsin, et vot sellise lõhnaga peabki minu mees olema!

Hommikuti, kui ma üksi voodisse vedelema jään, armastan ma ennast sättida selle pada peale, kus on tema maganud ja tunda tema lõhna.  Nii hea!

Õnneks pole ma aga muutunud veel selliseks friigiks, kes käiks igal pool ja aina nuusutaks asju ja inimesi.

Kuid jah tõsi on see, et mõni lõhn on minu jaoks ikka nii oluline ja hea, et suudab elustada kõik tunded ja mälestused.

Katike

Aitäh

Heips!

Pole vist juba mitu nädalat midagi kirjutanud ja alljärgned jutumull tuleb ka väga lühike.

Tegelikult on minu sees nii palju juttu ja asju, millest tahaks kirjutada, kuid samas tunnen, et praegu pole  veel õige hetk.

Lasen neil asjadel natuke seedida ehk lähevad ka siis paremaks nagu vein seistes paremaks pidi minema.

Kuid üks asi on siiski kindel ja selge, et perekond ja sõbrad on siin maailmas ikka kõige tähtsamad ja ilma nende toeta ei suudaks ma vist enam mitte kuidagi hakkama saada.

Aitäh, et olemas olete!

Nii valus on

Heips!

Elu meie ümber on nii mitmekesine. Kõik inimesed on erinevad ja nende elud on erinevad.

Iga inimene elab oma elu nii nagu ta seda oskab ja õigeks peab. Mõnel õnnestub see paremini, mõnel halvemini.

Mõne inimese elus on ainult rõõmsad ja  soojad toonid, teise inimese elu varjutavad külmad ja sünged pilved.

Minu elus on kõike olnud, kuid valdavalt on siiski minu elus olnud siiski soojad ja päikselised toonid. 

On olnud tõesti hetki, kui mulle tundub, et nüüd olen ma sattunud tupikteele ja siit mustast august enam välja pugeda ei saa, kuid see mõte on peas olnud ainult hetke ning peagi leian ma tee, mis on palju ilusam ja helgem.

Ma tean, mis tunne on see, kui õnn on saabunud ja seda õnne nautida on isegi et valus.

 See on selline eriline tunne, mida ma ei oska kirjeldada ega sõnastada. See on tunne, mis on nii võimas ja eriline, et kohe valus on olla. Süda lausa pitsitab suurest õnnest.

Ja ma tean ka mis tunne on see, kui on nii meeletult valus ja raske. See on tunne, mis on nii hingemattev ja ahistav, et valus ja raske on olla.

Need kaks tunnet on nii erinevad, kuid samas nii sarnased. Vähemalt minu elus.

 Mõlema tunde puhul on süda justkui läheks valust lõhki.

Loomulikult eelistaks ma oma elus tunda ainult seda õnnetunnet ja seda valu, mis see  ilus tunne tekitab, kuid on hetki...

kuid on hetki, kui murest ja kurbusest tahab süda lõhkeda.

Natuke luulet

Heips!

Eile õhtul, kui ma prügi läksin välja viima, oli väljas ilm nii ilus.

Ilus mitte tavapärases tähenduses. 

Nimelt oli ilm selline uduvihmane kuid selle eest hästi soe ja õhus oli tunda sellist mõnusat langenud lehtede ja pori koosluse lõhna. Tänavavalgustus, mis läbi uduvihma paistis, oli kuidagi eriliselt romantiline.

See tuletas mulle meelde vanu aegu, kui

ma veel Rakveres elasin. Ning sellest meenutusest ning eilsest õhtust tekkisidki alljärgnevad read.

Ma pole visanud minema neid tsekke, 

ega unustanud koosveedetud hetki.

Sinu lõhn endiselt ninna poeb

ja see minevik meid ühte seob.

Sa ilmusid mu ellu kui võõras,

ja sellest hetkest mu elu pea peale keeras.

Tol õhtul, mil nägin su silmi,

ei mõistnud, on see unes või ilmsi.

Ma istunud oleks sinuga koos tunde,

sest tekitasid minus sa imelise tunde.

Ei tahtnud tol hetkel ma mõelda muule. 

vaid lähemale liikuda su avatud suule.

Su huuled nii õrnalt embasid mind,

tol hetkel taipasin-et Armastan Sind!

Ei hoolinud ma sellest, et vale see on,

mis tuleb, see tulemas on.

Ma tahtsin vaid tunda su keha, 

ja kõike  seda sinuga koos teha.

Kreemiinimesed

Heips!

Täna rongiga pealinna sõites jäi mulle silma üks inimene.

Ega inimene ise nii huvitav ei olnudki, kuid tema tegevus ei jäänud mulle ja ma arvan ka teistele märkamatuks. Nimelt kreemitas ta rongis käis.

Ega nüüd sellest ka suurt midagi erilist ei olnud.

Kuid minu meelest ongi üks rühm inimesi selliseid, kelle võib vabalt kreemiinimesteks nimetada, sest nad kogu aeg lihtsalt kreemitavad omi käsi.

Loomulikult on see hea ja tore ning isegi vajalik, et inimene hoolitseb enda eest, kuid kreemiinimeste jaoks on see kreemitamine lausa kinnisideeks juba.

Nad kreemitavad ennast lihtsalt kogu aeg.

Tegelikult on meil kõigil mingi kiiks juures, mida keegi meist iga päev teeb. 

Kes kreemitab, kes sätib kogu aeg juukseid, kes mängib juustega, kellel on pidevalt vaja jalga väristada või siis ennast sügada, sõrmi trummeldada vastu lauda, riideid siluda või siis ennast kohendada siit ja sealt .

Kui sellise pilguga inimesi vaatama hakata, kes mida tahtlikult või tahtmatult teeb võib ikka öelda küll, et see meie issanda loomaaed on nii kirju ja huvitav.

Katike

Moskva vs Urkaina saiad

Ahoi!

Minu teine pool räägib juba ammu, kuidas talle Moskva saiad meeldivad.

Kuna ta rääkis seda nii innustunult ja unistavalt, otsustasin siis olla hea naine.

Kuigi hirm oli suur, selline tunne oli, nagu see oleks mingi tähtis eksam mul. Tahtsin ju igati olla tubli kokk.

Võtsin  siis oma jahukoti, poti ning hakkasin tainast tegema. Nina pidi arvutis olles, otsisin veel  selle õige keedukreemi retsepti ka üles ning hinge kinni hoides segasin pliidi peal aina pakseaks minevat kreemi.

Kõik oli juba nagu peab, kuid kui ma ühel hetkel ahju vaatasin, selgus, et minu pisikesed saiakased olid sooja käes kerkinud hiigelsuurteks.

Loomulikult läks mul kohe tuju ära.

Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Nii tuligi minu teine pool kööki, piilus ka ahju ja ütles:"Need ei ole jah mitte Moskva saiad vaid need on juba Ukraina saiad".

Ja minul läks tuju kohe paremaks.

Lõpuks õnnestus mul lisaks Urkaina saiadele teha ikka ka paar pannitäit Moskva saiu.

Ning nagu selgus, maitsesid mõlema suurlinna saiad minu teisele poolel väga.

Kui ma lõpuks kööki oma suurest küpsetamisest koristama hakkasin, tuli minu teine pool ja kallistas mind. See kallistus oli nii tugev, et ma mõtlesin, et lähen kohe pooleks.

Kuid kui ma ka oleks sel hetkel pooleks läinud, oleks minust järele jäänud kaks väga õnnelikku naist. Nüüd aga on minust järel üks suur ja õnnelik naine (kes vist  õige pea peab jälle suurlinna saiu tegema hakkama).

Katike

Vaarikamahl

Heips!

Juba pikemat aega piidlen ma poeriiulil olevat  vaarikamahla. 

Pakend tundub nii isuäratav või noh januäratav, kuid siiski olen jäänud kindlaks rabarberi-punase sõstra mahlale kuni siis üleeilseni.

Pistsin oma poekorvi  vaarikamahla.

Eile tegin selle paki ettevaatlikult lahti. Eeldasin, et mahlal on nagunii jube keemialõhn ja maiste, kuid oh üllatust.

Lõhn oli täpselt selline nagu oleks mul peotäis vaarikaid käes olnud ja maiste...

Mmmm!!

No see maiste oli nii ehtne ja tõeline!

Täpselt selline tunne oli nagu oleks vaarikaid söönud. 

Mulle tuli isegi lapsepõlve mälestus silme ette, kui vanavanaema naabril oli vaarikavõsa, kus me siis vaarikaid noppimas käisime. 

Isegi värske heinalõhn puges ninna seda mahla juues.

Selle mahla maitse on kohe nii ehe, et kui ma seda joon, siis on mul alati ka väike hirm. Nimelt kardan, et äkki seda mahla juues satub ka mõni vaarikaussike suhu.

Katike

Varastatud käekott

Heips!

Käisin üks päev poes ja nägin kuidas lapsevankriga naine läbi turvaväravate väljudes poemüüjale silma jäi, sest väravad hakkasid piiksuma.

Lühikese ülevaatuse käigus poemüüja naise vankrist ja kotist küll midagi ei leidnud, kuid kutsus siiski turvamehed, kes siis naisega pikemalt ja lähemalt rääkima hakkasid.

See meenutas mulle minu olukorda, kui ka mina turvaväravad piiksuma panin.

Esimest korda kui ma need piiksuma panin vaatas poemüüja mulle silma ja küsis, et kas mul on kotis midagi. Tegin kohe oma käekoti lahti ja näitasin, et ei ole. Õnneks lubas müüja mul poest lahkuda.

Teine kord kui ma uuesti väravad piiksuma panin sattusin ka õnneks väga mõistliku müüja otsa, kes küsis, et kas mul on kotis midagi. Raputasin pead ja hakkasin kotti avama, mille peale tema ütles, et ah pole vaja.

Koju jõudes rääkisin oma teisele poolele, et väravad piiksuvad minu peale. 

Koti ülevaatusel selgus, et mina käisin uhkelt ringi varastatud kotiga. Nimelt olid koti sees turvaribad ilusti alles, mis siis panidki väravad piikusma.

Ise aga ma olin ostnud selle koti eelnevat kirparilt, muidugi selle peale tulemata, et see võiks varastatud olla.

Jumal tänatud, et me need turvaribad kodus avastasime, sest kui mulle oleks ka turvamees poes kutsutud, siis ma arvan, et ma oleks siiani seal turvaruumis ja püüaks neile seletada, et mina ei ole seda kotti varastanud.

Nüüd kui ma kuskilt midagi ostan, siis vaatan ikka kõik sahtlid, lukud hoolikalt läbi ja igaks juhuks vist peaks sõnaraamatut ka kaasas kandma hakkama, et kui pean äkki kuskil ennast kaitsma hakkama.

Katike

Paine

Heips!

Järgmised read on pühendatud mu kallile sõbrannale, kes teab, millest käib jutt.

Ma seisan ja ootan ja loodan,

kuid ikka pole sind siin.

Ma ootan ja loodan ja seisan,

püüan mõtteid sust eemale heita.

Ma loodan ja seisan ja ootan,

mu hinge on pugenud saatan.

Miks lahti ma sinust ei saa,

kas üldse armastadki mind sa?

Miks mõttes oled mul üha,

ei veeda me ju koos ühtki püha?

Miks ikka igatsen sind ma,

kuid sisimas tean, 

tegelt ei tahagi mind sa?

Miks raske on mul sinuta?

Miks raske on mul sinuga?

Miks?

Miks unustada end ei lase sa?

Ma tahan lõpuks õnnelikult elada!

Sa oled mu peas kui paine,

mu ellu ilmud alati kui laine.

Sa tule kui kohisev ja erutav merelaine

ja kaod alati  kui käes on mõõnalaine.

Su peale loota ma ei saa,

seda ammu oma nahal tunda olen saand.

Sa hetkeks õnnelikuks teed mind 

siis kaod ja  ma ei näe jälle sind.

Su hellust, käsi vajan ma, 

kas seda sama tunned sa?

Kas tunned, et sind ihaldan ja vajan

või sinu jaoks ma lihtsalt tühjalt kajan?

Sind unustada püüan, 

abigi ma hüüan, 

kuid ikka painab mind see asi, 

kui minu ümber on su käsi.

Miks teed mu aina haiget sa,

miks ei lase sa mul elada?

End õnnelikult tunnen end,

kui ükse lävel näen sind,

Siis maailma ilusaim  on see koht,

kuid tean, meid varitseb taas oht.

Sa peagi jälle oled läind

ja minu pisaraid sa ei näind,

End nutta võin ma tühjaks,

kuid siiski sind kallistustega üle kuhjaks.

Kuid sa ei tule tagasi mu juurde,

oled läinud jälle linna suurde.

Sa haiget tegid jälle mulle,

et taas ma mõelda saaksin sulle.

Mu elu tühi on kui kõrb 

ja tunne on nii närb.

Sind unustada tahan ma,

miks kaasa küll ei aita sa?

Sa aina haiget teed mul,

sest armastus mu vastu puudub sul.

Ma endas jõu pean leidma

ja kogu selle elu heitma.

Ma unustama pean sind,

et õnnelikuna näeksid mind.

Meil ühine ei ole tee,

see kurvaks teeb mu meele,

kuid ennast päästma pean, 

sest ohvriks sina mind vaid sead!

Katike

Looduse ilu

Heips!

Minu kadumise põhjuseid on olnud kaks.

Esimeseks ja vist ka kõige suuremaks põhjuseks oli laiskus, mis mind siin vihmaste ilmadega tabas. Ning teiseks põhjuseks oli äkkvisiit kodumaale.

Nüüd olen ma aga tagasi.

Tänane jutumull ongi seotud kodumaaga.

Kuigi reis  Lõuna-Eestisse pole  just kõige lühem ja kergem, tunnen ma iga kord sinna jõudes, et see raske tee tasus ennast ära.

Ma ei kujutaks oma elu ettegi, kui ma ei  saaks sinna minna.

Viimasel paaril aastal olen märganud, et kui koduni on jäänud viimased 10km hakkab minu süda sees värisema ja selline ärevus poeb hinge. Ma ei teagi,millest see tuleb, kas sellest, et ootus ja nägemis- ärevus, rõõm on nii suur või tekib see sellest, et maale jõudes avaneb justkui uus maailm.

Ma olen kuradima õnnelik, et ma olen maalt pärit ja, et mul on koht kuhu ma saan alati varjuda linna elu ja jamade ees!!!

Koht, kus aeg liigub hoopis muid radasid kui linnas.

Muidugi teeb mind kurvaks, kui ma näen, et sealne elu hääbub ja seal on raske elada, kuid samas see hääbumine ja raskused ongi just need, mis teevad selle elu imeliseks.

Linnas on kõik asjad käe-jala juures. Igasugused mugavused on olemas ja justki nagu mitte millegi pärast peale raha ei peagi siin  muretsema. Kui on raha on ka kõik muud asjad olemas.

Maal on aga elu teisti.

 Muidugi on ka seal rahamuresid  kuid siiski on seal rahast palju olulisemad naabrid ja üksteise aitamine, tervis, töötahe ja jõud. Jõud vastu panna raskustele.

See kui ma saan maale minna ja seal jalga tõmmata kalossid, kui ma saan kaevust vett tõmmata või muru niita, peenraid rohida, lund rookida, poes käia, aiast puu- ja põõsa saadusi võtta või siis aiamaalt kiskuda välja  üks porgand, mis hoolimata mõnest mullaterast kohe  hamba alla läheb,annab nii palju jõudu, et edasi elada.

Maal ei loe mitte kellegi jaoks milline sa välja näed. Seal on muud väärtused, mida ma ei oskagi sõnadesse panna. Seal on kõik teisiti, ka inimesed ja nende hoiakud.

Ma olen aastaid näinud, kuidas naabrimees küsib võlgu,  kuidas poe juures on samad näod, kes ootavad kellaaega, mil märjukest osta, kuidas bussis sõidavad ikka ühed ja samas näod, kuidas bussijuhile lehvitatakse, kui see mööda sõidab, kuidas mõni mees käib kogu aeg samade riietega või on habemesse kasvanud peale suuremat pidu, kuidas pensonipäev on muutunud suursündmuseks, kuidas laupäeva õhtuti saunakorstnad suitsevad, kuidas inimesed aitavad üksteist ja saadavad üksteisele terviseid, kuidas küla koerad hauguvad kui keegi kuskil liigub ja kuidas inimesed muretsevad kui näevad kiirabi autot sõitmas või kui kellegagi on midagi juhtunud, kuidas tuult, vihma ja lund trotsides sõidetakse rattaga poe juurde, kuidas inimesed vaatamata raskustele muutuvad külliga päev vanemaks ja kortsulisemaks, kuid samas ka tugevamaks ja üha väärtuslikumaks, ja kallimaks, kelle käest on nii, nii palju õppida

Seekord kui ma maal käisin ja  õhtul kassi välja läksin laskma, jäin trepi peale kuulama.

Minu ümber oli vaikus.

Ma pole ammu enam sellist vaikust kuulnud, mida ma siis kuulsin.

Ma tundsin ja kuulsin, kuidas loodus puhkas.

Minu silme ette tuli pilt sellest, kuidas putukad ja mutukad ennast ööunne sätivad, kuidas ämblikud oma võrku hästi vaikselt koovad, et mitte teisi segada, kuidas öökull vaikselt oma pead keerab ja jälgib, kas kõik on nii nagu vaja, kuidas lilleõied oma kroonlehed veelgi tugevamat üksteise vastu seovad ja kuidas tammelehed vaikselt öömuusikat loodusele laulavad.

See vaikus ja pimedus, mis oli saabunud oli lihtsalt imeline!

Ma seisin ja kuulasin ning hingasin kogu seda rahu enda sisse.

Need minutid, mis ma seal ukse peal kõõludes seisin olid imelised, ma pole enam ammu midagi nii ilust näinud ja kuulnud!

Ma olen nii õnnelik, et ma saan seda kõike kogeda ja, et maailmas on olemas veel selliseid kohti mida ei ole see kiirustav maailma ära rikkunud!

Ja ma loodan, et meil kõigil on olemas selline koht, kus  saaks käia sead vaikust kuulamas!

Katike

Sünnipäeva trall

Heips

Minu tänane hommik algas koogiga. Ja seda seetõttu, et minu teisel poolel on täna sünnipäev!

Sünnipäeva koogiga alustasin juba tegelikult  eile varahommikul.

Nii kui väisuks oli mehe taga kinni langenud võtsin  munad, suhkru,mikseri ja hakkasin  neid vahustma.

 Peale poole tunnist vahustamist olid mul käed selle masina hoidmisest nii väsinud. 

Eks oleks saanud ka kiiremini need munad vahtu, kuid kuna ma nad külmikust võtsin, siis ei jäänudki muud üle, kui olla kannatlik ja muudkui mikserdada.

Kui esimene koogipõhi ahju läinud, oli kell 7 saanud. 

Õnneks polnud naabrid mu ukse taha tulnud, kuid eks nad  ikka mõtlesid, et ma olen segi läinud, sest kes see ikka nii vara kooki hakkab tegema.

Peale tunni ajast küpsetamist ja pläkerdamist tuli mul kogu pardak köögis ära kolistada, riided selga ja kiirel sammul soome keele kursuse poole minema hakata.

Koju naastes jätkasin koogiga. Nüüd vaja see koogilego üheks suureks koogiks kokku panna.

Jätkuvalt murdsin aga pead, et kuhu ma küll selle koogi külma panen.

Korra käis peast läbi isegi see kuhugi rõdu peale peita kuid kuna sinna paistis nii ilus sügisene päike, vajus see variant peagi ära.

Õnneks sain ma kuidagi külmkappi natuke ruumi teha. Taldriku ette tõstsin igasugused purgid ja püüdsin seda koogikest võimalikult palju ära maskeerida.

Õhtul kui minu teine pool koju tuli,  hoidsin hinge kinni kui ta külmkapile lähenes. Õnneks ta  seal midagi peale piima ei märganudki.

Öösel ärkasin üles ja käisin salaja tikke otsimas ning küünlad, mis tordile olid mõeldud võtsin ka juba peidukohast välja.

Igaks juhuks numbrilisi küünlaid ma ei ostnud, ses mine tea äkki oleksin muidu unise peaga numbrid tagurpidi tordile pannud ja vaevalt keegi selle üle rõõmustanud oleks.

Hommikul õnneks ärkasingi mina kõige ennem üles.

Hiilisin kööki, panin küünlad tordile ja koogi peitsin ahju. Igaks juhuks, et kui sünnipäeva laps peaks enne äratuskella ärkama. Ise aga hiilisin magamistuppa tagasi.

Kui sünnipäeva laps ärkas ja vetsu läks, jooksin mina kiiresti kööki, süütasin küünlad ja panin koogi laule.

Unise sünnipäeva lapse  talutasin kättpidi  laua juurde ja soovisin talle õnne.

Kui küünlad said puhutud, hakkas suitsuandru omalt poolt sünnipäeva lapsele oma kriiskava häälega laulma.

Kell liikus aga halastamatu kiirusega edasi ning peale megamõnusat kaisutamist  läks minu teine pool tööle ja mina pugesin suure teki alla.

Nüüd siis tõmban natuke hinge ja peagi lähen poodi, et kingitus koju tuua ja õhtul jätkata sünnipäeva tähistamisega, mille sisse kuulub loomikult ka väljas söömine.

Mmmm, ainuüksi mõte megaheast sushist ja nuudlitest paneb mul juba praegu sülje jooksma.

Katike

Linnu mõtted

Heips!

Ma tulin täna hommikul vabatahtlikult kell pool 8 üles.

 Laupäeva hommikuti võiks iseenesest küll kauem magada, kuid millegi pärast tundus soojast voodist välja ronimine palju õigem tegu kui seal edasi vedeleda.

Tegin endale tassi kuuma teed, tõmbasin oma rohelise imepehme hommikumantli selga ja läksin rõdu peale, kus polnud pooltki nii soe kui toas või voodis.

Ja nii ma siis olin seal rõdu peal iseendaga ja mõtlesin, nautisin.

Ega ma midagi otseselt välja ei mõelnudki ja see ei olnudki eesmärk.

Eesmärk oli lihtsalt olla oma mõtetega üksi.

Vaatasin, kuidas loodus ja inimesed ärkasid.

Kaks tublit inimest jooksid, üks jalutas koeraga. Bussid, mis sõitsid olid pooltühjad, puud tilkusid öisest vihmasajust ja nende okstel askeldasid linnud.

Huvitav, kas linnud ka muretsevad selle ilamelu pärast, mis nende ümber on?

Kas neid paneb ka see muretsema, et meie  ümber on nii palju prügi ja, et inimesed on vahel nii õelad üksteise vastu?

Kas linnud ka kardavad, et sõda võib  tulla?

Või nende elu koosneb siiski ainult linnumuredest, milleks on pesapunumine, söögi otsimine ja järglaste kasvatamine?

Huvitav, millest  üldse linnud mõelda võivad?

Minu teetass sai neid mõtteid mõeldes ja ümbrust jälgides  märkamatult tühjaks ja jalgadel hakkas ka üsna külm.

Nii ma siis suundusingi oma linnumõtetega tuppa tagasi ja läksin kuuma dussi alla.

Huvitav, mida linnud teevad, kui nende jalgadel külm hakkab või neil ei hakkagi mitte kunagi külm?

Katike

Elu koos telgiga

Heips!

Viimased paar päeva on väljas olnud nii sügis kui veel olla saab.

Seetõttu ei olegi ma muud teinud kui toas tee tassi taga istunud. Sain lõpuks oma külmad ja jahedad ilmad, mida ma nii väga ootasin.

Ega need külmad ilmad vist nii hullud ei olekski, kuid kuna minu toas on ka nüüd külm, sest mul on toas telk, siis ei meeldi mulle need ilmad praegu mitte üldse.

Aga nüüd lähemalt, miks mul toas telk on.

Kõik sai kõik  alguse juba kuskil kuu aega või isegi rohkem tagasi.

Ühel pühapäeva hommikul avastas minu teine pool, et elutoa laes on mingi laik ja seina peal on näha veeniresid.

Peagi selgus  naabritega rääkides, et ka neil on sama jama.

Nimelt oli nende peal olev naaber veeuputuse korraldanud, mis siis andis tunda ka meil.

Õigemini korraldasid veeuputuse ülemise naabri lapsed, kes olid dussi voolikuga mänginud nii, et elutoas oli olnud paari sentimeetrine vesi, mis siis lõpuks peale kahekordset uputamist ka meile voolama hakkas.

Läks paar päeva enne kui töömehed tulid ja vaatasid meie olukorra üle. Seejärel oli mitu nädalat vaikust.

Naabrinaise käest sain teada, et talle tulevad peagi töömehed.

Ja kui need töömehed olid tal lõpuks ära käinud, siis ehitati tema elutuppa telk.

Samasugune telk tekkis ka peagi meie elutuppa.
Nii et nüüd ma siis elan koos telgiga. Selle telgi eesmärgiks on kuivatada kuidagi seda seina, sest kogu värv  on seinast ja ka osaliselt laest maha võetud. Ja loomulikult on üheks telgi eesmärgiks ka minu elutoast võtta enda alla suurem osa ruumist.

Meie õnneks pääseme veel rõdule, kuid naabritel on ka see raskendatud telgi tõttu.

Nagu oleks sellest veel vähe, toodi üleelmine nädal sina telki ka puhur, mis teeb üsna kõva lärmi.

Minu teine pool muidugi eemaldas puhuri, minaikka vahel üksi olles topin seda tagasi taha.

Kuid selle puhuri puhul on jama see, et lisaks sellel, et ta puhub telki külma õhku, tuli meil ka aknast külma õhku tuppa.

Helistasime siis onule, et kuule, me külmume siia ära, kui puhuri tõttu veel kaua aknet lahti peame hoidma.

Õnneks tuli kohe järgmisel päeval see mees meile külla koos penoplastiga ja pani selle tuulekaitseks akna ette.

No ja nüüd ma siis elan koos selle telgiga veel paar nädalat ja siis  kui sein ja lagi on kuiv hakatakse seda kõike korda tegema kui aga pole jätkub elu koos telgiga.


Katike